pidasid vastu.“ Doyle tegi talle õlapatsutuse.
„Sinu kord,“ ütles Sasha Branile.
„Anna endale üks minut – ja mulle samuti.“ Bran istus ta kõrvale. „Siis tegeleme teineteisega. Ja kui oleme lõpetanud ja sööme, kujutan ette, et Sawyeril on lugu rääkida.“
„Uskuge mind,“ kinnitas Sawyer. „See on võidulugu.“
Köögis oli pikk pinkidega laud ja laias aknanišis seisid toolid. Nad istusid koos sööma Annika valmistatud einet, lisaks pruun leivapäts, värske või ning õlu ja vein. Ja Sawyeri jutustus.
„Kui ma üles läksin – muide, põrgulik enesetunne,“ ütles Sawyer Branile, „võitles Nerezza, et saada kontrolli alla toda kolmepäist koera, kellel ta istus.“
„Seesama, keda sa tulistasid kõigisse kolme peasse,“ osutas Sasha.
„Kolm kolmest.“ Sawyer moodustas oma sõrmedest relva ja ütles: „Põmm. Ja Nerezza oli keskendunud Branile.“
„Lööd välja võluri, lööd välja ka meie maagia.“ Doyle sõi isukalt kana. „See ei ole hea, Annika.“
„Oh!“
„See on paganama hea.“
Annika naeris ja niheles õnnelikult pingil oma kohal, samal ajal kui Doyle toitu juurde võttis. Seejärel nõjatas ta pea Sawyeri õlale. „Sa olid väga vapper.“
„Ma ei mõelnud sellest – selles trikk seisnebki. Nerezza pidas teid kõiki silmas, püüdes seda elukat kontrolli alla saada. Ta ei näinud mind tulemas.“
Alla vaadates painutas ta oma kätt, mis oli nüüd täiesti paranenud. „Haarasin sel nõial juustest kinni – need lendlesid käepäraselt ringi. Siis ta nägi mind tulemas ja see hirmutas teda. Võisin seda näha – me peame seda teadma. Tabasin ta ootamatult ja nägin ta hirmu. See ei kestnud kaua, kuid oli olemas.“
„Me haavasime teda ka varem Korful.“ Bran noogutas, tumedad silmad pingsad. „Me lõime ta tagasi, saime tuletähe ja haavasime teda. Ta peakski kartma.“
„Tal oli seekord soomusrüü, seega ei ole ta idioot. Ja tal on põrgulik löök. Sul on su välk,“ ütles ta Branile, „ja temal on enda oma.“ Sawyer hõõrus oma rinda, taastades mälus kergesti selle põletava löögi. „Polnud muud teha, kui kinni hoida. Ta mõtles, et on mu kätte saanud, ja pean ütlema, et võibolla minutiks mõtlesin, et tal on õigus. Kuid ta oleks mu kätte saanud kohas, kus meid ei olnud, sest ma olin nihet juba alustanud. See muutus metsikuks, tõeliselt metsikuks, aga see oli minu asi, eks ole? Nihke tegemine on minu asi. Ma tean, kuidas selle jõuga toime tulla, aga tema ei teadnud. Mitte nii kiire ja tugevaga. Ta hakkas muutuma.“
„Muutuma?“ küsis Sasha.
„Ma hoidsin teda juustest. Kõigist neist lendlevaist mustadest juustest. Ja nihke ajal hakkas värv nendest kaduma. Ja tema nägu tegi Dorian Grayd.“
„Ta vananes.“
Sawyer noogutas Sashale. „Aastate kaupa. Sekundiks mõtlesin, et see oli mu ettekujutus ning fakt, et tuul ja valgus põletas mu silmi, aga ta nägu hakkas kokku vajuma ja ta vananes otse mu silme ees. Ta vananes ja tema välgunooled vaevalt puudutasid mind. Ta oli nõrgenemas ja ma lasksin ta lahti. Ta peaaegu tõmbas mu endaga kaasa – nii palju jõudu oli talle veel jäänud. Ent ma tõmbusin eemale ja ta kukkus. Ma ei tea, kuhu põrgusse, aga ta kukkus. Ma ei saanud aimu, sest olin ta selleks ajaks silmist kaotanud. Ja ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“
Ta pööras pead ja suudles Annikat. „Ma pidin tõepoolest tagasi jõudma.“
Sasha pigistas ta käsivart. „Kas see võis ta hävitada?“
„Ma ei tea, kuid ma paiskasin ta alla ja see kukkumine jätab niikuinii jälje.“
„Legendile vastavalt on see mõõk, mis talle lõpu teeb.“ Bran kehitas õlgu. „Ja legendid teatakse olevat ekslikud. Nii või teisiti, hoolimata haavadest ja verevalumitest“ – ta vakatas, et saata Sashale kõnekas pilk – „haavasime teda rohkem kui tema meid. Kui ta on veel olemas, kulub tal paranemiseks aega ja see on meie eelis.“
„Me teame, et ta kardab,“ pistis Doyle vahele, „ja tema hirm on veel üks relv ta enda vastu. Kõigest hoolimata ei lõpe see enne, kui me oleme viimase tähe leidnud.“
„Seega me otsime ja leiame.“ Bran toetus vastu pingi seljatuge, tundes end rahulolevana ja koduselt. „Sealt, kuhu otsing on meid viinud.“
„Ma usun, et me leiame selle – jäätähe,“ ütles Annika. „Teised me leidsime. Kuid nüüd, kui me oleme nii lähedal, ei saa ma aru, mida me teeme siis, kui nad on meil käes.“
„Läheme sinna, kuhu meid juhitakse.“ Bran vaatas Sasha poole, kes valas otsekohe endale rohkem veini.
„Aga ei mingit survet,“ pomises Sasha.
„Usk,“ parandas Bran. „Kõik seisneb usus. Kuid täna õhtuks oleme kõik siin, oleme väljaspool ohtu ja söönud maitsva õhtueine.“
Rõõmus Annika naeratas. „Ma tegin piisavalt ka Riley jaoks, kui ta on liiga näljane, et hommikusöögini oodata. Tahan, et ta tuleks tagasi.“
„Ta tuleb juba õige varsti.“
„Ma tunnetan teda,“ teatas Sasha. „Ma tunnetan teda praegu. Ta ei ole kaugel, kuid ta ei ole veel valmis sisse tulema. Ta ei ole siiski kaugel.“
„Siis oleme kõik väljaspool ohtu, nagu ma ütlesin. Ja kuigi Sawyer näeb parem välja, vajab ta nüüd puhkust. Ma näitan teile magamistube ja te võite valida, mis teile sobib.“
Doyle’i jaoks polnud oluline, kus ta magab, seega valis ta huupi toa, kust avanes vaade pigem merele kui metsale. Voodi oma kõrgete keerdsammastega võinuks sobida kuningale, aga ta polnud valmis seda kasutama.
Ta avas merepoolsele laiale kiviterrassile viiva ukse ning laskis niiskel õhul, meremühal ja lainete purunemise helil vastu kallast uputada oma mõtted.
Rahutu, aimates mälestusi, mis võivad unenägudes tagasi tulvata, pani ta oma mõõga vööle ja läks välja öösse.
Kui tahes turvaliselt nad ka olid – ja ta uskus, et praeguseks olid –, ei tasunud patrullkäiku tegemata jätta ega valvsusevajadust ignoreerida.
Bran oli oma kodu ehitanud samale kohale, kus Doyle’i kodu oli seisnud, kuigi Brani oma oli kindlasti viis korda suurem. Doyle ei suutnud seda fakti ignoreerida ega saanud teeselda, et selleks pole põhjust.
Maja seisis kaljul, mille servale oli laotud kivimüür. Samuti oli siin aed, märkas Doyle, ning rosmariini, lavendli ja salvei lõhnad tõusid õhku oma kohalt köögiseina lähedal.
Ta läks kalju poole, lastes tuulel vuhiseda läbi oma juuste, jahutada oma nägu, samal ajal kui ta silmad, terased ja rohelised, uurisid mäslevat merd, udust taevast, täiskuud, mis nihkus ja purjetas hallide pilvesõrmede taga.
Täna öösel ei tule midagi ei merelt ega taevast, mõtles ta. Aga kui Sasha nägemused on tõesed – ja kuni praeguseni olid olnud –, leiavad nad viimase tähe siit, tema sünnimaalt. Nad leiavad selle ja nad leiavad mooduse Nerezzale lõpu tegemiseks.
Tema otsing, sajanditepikkune otsing on siis lõpetatud.
Mis edasi?
Mis edasi, mõtles ta jälle, kui sõdur temas alustas patrullimist.
Ühineda veel ühe armeega? Võidelda veel ühes sõjas? Ei, ei enam sõdu, mõtiskles ta edasi sammudes. Ta oli verest ja surmast kuni luuüdini tüdinud. Kui tahes väsinud elust pärast selle kolme sajandit ta võis ka olla, oli ta rohkem väsinud surma pealtnägemisest.
Ta võiks teha ükskõik mida, just nagu soovis – kui tal oleks aimu, mida ta tahtis. Leida koht, kus mõneks ajaks pidama jääda? Ehitada oma kodu? Tal oli selleks raha kõrvale pandud. Mees ei saa elada nii kaua, nagu ta oli elanud, ja olla ilma rahata, kui tal oli ajusid.
Kuid pidama jäämine? Milleks?