ection>
Pühendan selle raamatu oma õele Theresa Gabaldonile, kellega koos jutustasin esimesed lood.
Tänusõnad
Autori sügavaim tänu …
… toimetaja Jackie Cantorile, kes mängib mu raamatute juures alati esimest viiulit.
… agent Russ Galenile, kes on ikka mu kõrval, kilp ühes, mõõk teises käes.
… Stacey Sakalile, Tom Leddyle ja teistele suurepärastele tootmispoole esindajatele, kes on ohverdanud selle raamatu valmimisele oma aega, annet ja vaimset tervist.
… erakordsele ja ülitoredale Kathy Lordile, suurepärasele korrektorile.
… kujundaja Virginia Noreyle (Book Goddess), kellel õnnestus mahutada kogu see lugu kahe kaane vahele, nii et see sealjuures veel suurepärane välja näeb.
… kirjastajale ja tema asetäitjale Irwyn Applebaumile ja Nita Taublibile, kes tulid seltskonda ja andsid oma panuse.
… Rob Hunterile ja Rosemary Tolmanile reguleerimissõja kohta käivate avaldamata materjalide ning väga värvikate esivanemate James Hunteri ja Hermon Husbandi eest. (Ei, ma ei mõtle kõiki tegelasi välja – üksnes mõned.)
… Beth ja Matthew Shope’ile ning Liz Gasparile Põhja-Carolina kveekerite ajaloo ja uskumuste kohta antud teabe eest. (Ja täpsuse huvides mainigem, et Hermon Husband ei olnud sel ajal rangelt võttes kveeker, sest kohalik kogudus oli ta liiga suure käremeelsuse tõttu endi hulgast välja heitnud.)
… Bev LaFlamme’ile, Carol Krenzile ja nende kaasadele, (üks prantslane ja teine Canada prantslane), prantslaste seedesüsteemi iseärasuste kohta antud eksperthinnangute ja väga värvikate prantsuse väljendite eest.
… Julie Giroux’le Rogeri laulude ja suurepärase „Cullodeni sümfoonia” eest.
… Roger H.P. Colemanile, R.W. Odlinile, Ron Parkerile, Ann Chapmanile, Dick Lodge’ile, Olan Watkinsile ja paljudele Compuserve’i vabamüürlaste foorumi liikmetele, kes andsid mulle teavet vabamüürluse ja 1775. aasta paiku eksisteerinud tunnustamata loožide kohta (tean, et see oli kõvasti enne Šoti riituse sisseseadmist, nii et pole mõtet mulle sellest kirjutada, eks).
… Karen Watsonile ja Ron Parkerile, kes jagasid mulle teise maailmasõja aegsete Londoni metroojaamade kohta nõuandeid, mille kallal ma endale hiljem väikseid tehnilist laadi vabadusi võtsin.
… auväärt sõjameestele Steven Lopatale, Hall Elliotile, Arnold Wagnerile, R.G. Schmidtile ja Mike Jonesile, kelle arutlused aitasid mul mõista, kuidas mehed enne ja pärast lahingut ning selle ajal mõtlevad ja käituvad.
… R.G. Schmidtile ja teistele meeldivatele inimestele, kelle nimed unustasin kahjuks kirja panna, tšerokiide uskumusi, keelt ja kombeid tutvustavate kasulike infokildude eest. (Seda, et karujahiloits lõppes hüüatusega „johoo!”, võib lugeda ajalooürikutest. Asju, mida ma ei saaks parimagi tahtmise juures omast peast välja mõelda, on palju.)
… Tšemodurovite perekonnale, kes olid nii lahked ja andsid mulle vabad käed kujutada end vene seakarjustena. (Vene metskulte veeti XVIII sajandil Põhja-Carolinasse sisse jahiloomadeks. Võib-olla sellepärast ongi grillimine lõunaosariikides nii populaarne.)
… Laura Baileyle, kes andis mulle XVIII sajandi rõivaste ja kommete kohta väärtuslikke näpunäiteid ja kommentaare, mida ma enamjaolt hoolega arvesse võtsin.
… Susan Martinile, Beth Shope’ile ja Margaret Campbellile Põhja-Carolina floora, fauna, geograafiliste iseärasuste, ilmastiku ja vaimse kliima eksperthinnangu eest (ja nad kõik soovivad öelda, et tomateid võib grillkastmesse segada ainult barbar). Kui loos leidub nendes aspektides kõrvalekaldeid, on need sisse lipsanud kogemata või tulenevad autori kunstilistest taotlustest ja/või põikpäisusest.
… Janet McConnaugheyle, Varda Amir-Orrellile, Kim Lairdile, Elise Skidmore’ile, Bill Williamsile, Arlene MacRaele, Lynne Sears Williamsile, Babs Wheltonile, Joyce McGowanile ning kümnetele teistele Compuserve’i kirjanike foorumi lahketele ja abivalmis inimestele, kes vastavad silmagi pilgutamata igale lollile küsimusele, iseäranis kui see puudutab sandistamist, tapmist, haigusi, rahvuslikku käsitööd või seksi.
… doktor Ellen Mandellile, kes andis tehnilist laadi nõu, kuidas kedagi üles puua ja siis tema kõri läbi lõigata ohvrit seejuures tapmata. Kui selles mooduses peaks leiduma mõni viga, on see minupoolne.
… Piper Fahrneyle, kes kirjeldas üksikasjalikult, mis tunne on inimesel, kellele õpetatakse mõõgavõitlust.
… David Cheifetzile lohetapmise eest.
… Iain MacKinnon Taylorile, kes osutas mulle hindamatut abi gaeli keele tõlgetega ja andis suurepäraseid soovitusi Jamie lõkkekõne tarvis.
… Karl Hagenile ladina keele grammatikat puudutavate nõuannete ning Barbara Schnellile ladina- ja saksakeelsete lausete eest, rääkimata juba mu raamatute imelistest saksa tõlgetest.
… Julie Weathersile, mu kadunud äiale Max Watkinsile ja Lucasele, kellelt sain abi hobuste kohta käivates küsimustes.
… Lallybrochi prouadele, kes pakkusid mulle innukalt ja püsivalt moraalset tuge, sealhulgas rahvusvahelises valikus tualettpaberit.
… sadu inimesi, kes on lahkesti ja vabatahtlikult saatnud mulle huvitavat teavet, olgu penitsilliini kasvatamise ja kasutamise ning bodhran’i mängimise või punase kuuse levialade ja opossumiliha maitse kohta (mulle on muide räägitud, et see on võidunud maitsega).
… ja oma abikaasale Doug Watkinsile selle raamatu viimase rea eest.
Olen läbi elanud sõja ja kaotanud nii mõndagi. Tean, mille eest tasub võidelda ja mille eest mitte.
Au ja vaprus on meil luuüdis ning asjad, mille pärast mees on valmis tapma, on mõnikord needsamad, mille eest ta on valmis ka surema.
Ning sellepärast, oo suguvend, ongi naisel laiad puusad; see luudest häll hoiab nii meest kui ka tema last. Mehe elu võrsub tema naise luudest ja ta au ristitakse naise veres.
Ainuüksi armastuse pärast läheksin ma uuesti läbi tule.
ESIMENE OSA
In medias res 1
1
Päikseline pulmapäev ennustab õnne
Mount Helicon
Põhja-Carolina kuninglik koloonia
1770. aasta oktoobri lõpp
Ärkasin, kuuldes purjeriidest katusel vihmapiiskade sabinat ja tundes huultel oma esimese mehe suudlust. Pilgutasin jahmunult silmi ja tõstsin loomusunniliselt käe suu juurde. Et hoida äsjast aistingut või hoopis varjata? Oleksin tahtnud seda ka ise teada.
Jamie hakkas mu kõrval nihelema ja pomises midagi ning tema liigutuste peale vallandus seedriokstele laotatud teki alt uus pahvak värsket lõhna. Võib-olla oli siit läbi hõljunud vaim tema und häirinud. Vaatasin ainiti meie varjualust ümbritsevasse tühjusse.
Mine ära, Frank, mõtlesin rangelt.
Väljas oli ikka veel pime, ent niiskelt pinnaselt kerkiv udu pärlendas hallilt – koit ei saanud olla kaugel. Polnud vähimatki liikumist ei seesega väljaspool, kuid ikkagi tundsin sama selgesti, kui puudutaks keegi õrnalt mu nahka, et olukord on pisut irooniline ja naljakas.
Kas ma poleks tohtinud tulla vaatama, kuidas ta mehele läheb?
Ma polnud kindel, kas olin üleüldse sõnastanud selle lause teadlikult või oli see – nagu ennistine suudluski – võrsunud pelgalt mu alateadvusest. Mu mõtted olid uinumishetkelgi hõivatud pulmade ettevalmistustest, mõni ime siis, et ärkan samuti, olles näinud unes pulmi. Ja pulmaöid.
Silusin kortsunud musliinöösärki, andes endale hämmeldunult aru, et see on kerkinud kõrgele piha ümber ja mu nahk õhetab millestki enamast kui pelk ööuni. Unenäost, mis mind äratas, ei mäletanud ma midagi