häbe puudutas tema puusa. Kui ta oli sügaval unehõlmas või polnud huvitatud, võis see kerge liigutus jääda märkamatuks; vastasel korral …
Jamie ei maganud. Ta naeratas põgusalt, silmad alles suletud, ent tema suur kämmal libises pikkamisi mööda mu selga alla ja jäi kindlalt pidama tuharal.
„Mmm?” ümises ta. „Hmmmm.” Ta ohkas ja vajus minust kinni hoides uuesti unne.
Surusin end julgust saades tihedasti tema vastu. Jamie keha lähedusest piisas, et hajutada unenäo viimsedki jäänused. Ja Frankil – kui see ikka oli tema – võis olla omamoodi õigus. Kui säärane asi oleks võimalik, sooviks Bree kindlasti näha oma pulmas mõlemat isa.
Olin nüüd juba täiesti virge, ent tundsin end liiga mõnusalt, et tõusta. Väljas sadas; kergelt küll, aga õhk oli nii külm ja rõske, et õdus tekkidest pesa tundus ikkagi ahvatlevam kui mõte juua mõne aja pärast kruus kuuma kohvi. Saati et selle valmistamiseks pidanuksin enne tooma jõest vett, süütama lõkke – taevas hoidku, isegi kui see pole päris kustunud, on puud ju ikkagi märjad –, jahvatama käsikivide vahel kohvi ja laskma sel tõmmata, samal ajal kui mu pahkluude ümber liibuvad märjad lehed ja ülevalt puuokstelt nõrgub krae vahele piisku.
Juba ainuüksi sellest mõttestki käisid mul külmavärinad üle selja ning ma katsin palja õla pealmise tekiga ja võtsin mõttes uuesti käsile ettevalmistuste nimekirja, mille pealt olin magama jäänud.
Söök, jook … nende pärast ei pidanud ma õnneks muretsema. Need on Jamie tädi Jocasta, õigemini küll tema mustanahalise ülemteenri Ulyssese vastutada. Pulmakülalised – sellega on kõik tipp-topp. Meid ootasid ees Šoti mägismaalaste Uue Maailma asunduse suurimad kärajad ning söögist ja joogist ei ähvardanud puudu tulla. Kirjalikud kutsed olnuksid siin tarbetud.
Breel on vähemasti uus kleit, seegi tädi Jocasta kingitus. Tumesinisest villasest riidest – siid oli liiga kallis ja ühtlasi ebaotstarbekas siin metsade keskel. Valgest satiinist ja apelsiniõitest, mida olin kunagi kujutlenud teda abielludes kandvat, oli asi muidugi kaugel, aga teisalt: sääraseid pulmi oleks 1960. aastatel vaevalt keegi üleüldse osanud endale ette kujutada.
Ei tea, mida Frank Brianna mehest oleks arvanud, arutlesin endamisi. Küllap oleks too talle meeldinud: Roger oli ju ajaloolane – või endine ajaloolane – nagu Frank isegi. Ta oli intelligentne ja vaimukas, andekas muusik ja lahke mees, kes oli Briannasse ja väikesesse Jemmysse sügavalt kiindunud.
Mis on ju igati imetlusväärne, arvestades kõiki asjaolusid, mõtlesin, vaadeldes väljas huljuvat udu.
Sa siis ikkagi tunnistad seda, jah? Kuulsin neid sõnu oma peas, otsekui oleks mees öelnud seda valjusti, irooniliselt, pilgates nii iseennast kui mind.
Jamie kortsutas kulmu ja pigistas mind kõvemini tuharast, nohisedes vaikselt läbi une.
Sa tead seda ju küsimatagi, vastasin hääletult. Olen seda alati tunnistanud ja sa tead seda, niisiis ole nii kena ja tõmba uttu!
Keerasin välisõhule otsustavalt selja ning toetasin pea Jamie õlale, otsekui võiks tema pehme kortsunud linane särk, mida põse all tundsin, pakkuda mulle pelgupaika.
Kaldusin arvama, et Jamiele tundub kahtlasem kui mulle – või ehk Frankilegi –, kas Roger ikka suudab Jemmyt päriselt omaks võtta. Jamie silmis taandus see lihtsalt kohustusele: kui mehel on autunnet, ei saa ta teisiti käituda. Ning ma teadsin teda sisimas kahtlevat, kas Roger on võimeline Carolina metsikus looduses peret ülal pidama ja kaitsma. Roger oli pikka kasvu, tugeva kehaehitusega ja osav, ent kui Rogeri meelest olid kübar, rihm ja mõõk pelgalt mingi vana ballaadi sõnad, siis Jamiele olid need argielus tarvilised asjad.
Kämmal tõmbus mu tuharal korraga kokku ja pigistas, nii et ma lausa võpatasin.
„Inglismann,” lausus Jamie uniselt, „sa vingerdad nagu kulles poisikese pihus. Kas pead tõusma ja kemmergusse minema?”
„Aa, sa oled ärkvel,” ütlesin, tundes end pisut tobedalt.
„Nüüd olen,” vastas Jamie. Käsi libises maha ning ta ringutas ägisedes. Tema paljad jalad ilmusid teki serva alt nähtavale, pikad varbad harali.
„Anna andeks. Ma ei tahtnud sind äratada.”
„Oh, ära’nd muretse,” rahustas mees. Ta köhatas kurgu puhtaks ja vedas silmi pilgutades käega läbi lahtiste ruugete juuste. „Nägin koledat und nagu ikka, kui pean külmas magama.” Ta tõstis pead, uuris üle teki pahuralt oma varbaid ja liigutas neid. „Miks ma küll ööseks põlvikuid jalga ei jätnud?”
„Kas tõesti? Mida sa siis unes nägid?” küsisin, tundes hinges torkimas kerget rahutust. Lootsin, et talle polnud ilmunud unes midagi samasugust kui mulle.
„Hobuseid,” vastas ta ja mu ärevus haihtus sedamaid. Puhkesin naerma.
„Mis koledat und võisid sa näha hobustest?”
„Oh jumal, see oli kohutav.” Jamie hõõrus mõlema rusikaga silmi ja raputas pead, justkui tahaks unenägu eemale peletada. „Kõik keerles Iiri kuningate ümber. Mäletad ju, mida MacKenzie eile õhtul selle kohta lõkke ääres rääkis.”
„Iiri ku… aa!” Mulle tuli meelde ja see ajas mind uuesti naerma. „Jah, mäletan küll.”
Oma võidukast kihlusest elevil, oli Roger lõbustanud kokkutulnuid õhtul lõkke ääres laulude, luuletuste ja ajaloo kohta käivate lustlike anekdootidega, millest üks puudutas vanaaja Iiri kuningate väidetavaid kroonimisriitusi. Nimetatutest ühe puhul pidi edukas kandidaat paarituma suure rahvahulga ees valge märaga – kuulu järgi selleks, et tõestada oma mehelikkust, ehkki minu arvates andnuks see aimu pigem tema külmaverelisusest.
„Mina pidin hoolitsema hobuse eest,” rääkis Jamie. „Ja kõik läks untsu. Mees oli liiga lühike ning pidin otsima talle midagi jalge alla. Leidsin kivi, aga ei jaksanud seda tõsta. Siis sain ühe tabureti, aga sellel tuli jalg ära ja jäi mulle pihku. Seejärel katsusin teha tellistest platvormi, kuid need pudenesid liivaks. Lõpuks öeldi, et ärgu ma muretsegu, nad lõikavad lihtsalt märal jalad maha, ning ma püüdsin takistada neid seda tegemast; mees, kellest pidi saama kuningas, sekeldas samal ajal oma pükste kallal ja kurtis, et püksinööbid ei tule lahti, ning siis märkas keegi, et mära on hoopis must, ja see ei kõlvanud kuhugi.”
Turtsatasin ja peitsin näo Jamie särgivoltide vahele, kartes äratada neid, kes olid heitnud laagrisse meie lähedal.
„Kas sa selle peale ärkasidki üles?”
„Ei. Millegipärast ajas see mul harja punaseks. Ütlesin, et märal pole häda midagi; et tõtt-öelda on must sootuks parem hobune, sest on ju teada, et valgetel on viletsad silmad ja nende järglased on pimedad. Aga nemad ajasid vastu: ei, ei, must on halb enne; mina jälle, et ei ole midagi, ja …” Ta jäi vait ja köhatas hääle puhtaks.
„Ja siis?”
Jamie kehitas õlgu ja vaatas poolviltu minu poole; tema kael oli tõmbunud kergelt roosakaks.
„Nojah. Kinnitasin, et see mära sobib kenasti, ma näitan neile ise. Olin just haaranud tal laudjast kinni, et ta paigal püsiks, ja valmistusin … ee … tegema endast Iirimaa kuningat. Vaat siis ärkasin ma üles.”
Turtsusin ja ägisesin ja tundsin, kuidas Jamie külg samuti allasurutud naerust vappub.
„Oh, nüüd on mul tõesti kahju, et su üles ajasin!” Pühkisin tekiservaga silmi. „See oli iirlastele kahtlemata tohutu kaotus. Ehkki ma ei oska arvata, kuidas suhtusid sellesse tseremooniasse Iirimaa kuningannad,” lisasin, justkui oleks see mõte mulle alles nüüd pähe turgatanud.
„Ma ei suuda uskuda, et naised võiksid selles võrdluses kaotajaks pooleks jääda,” tõttas Jamie mind rahustama. „Ehkki olen kuulnud ka säärastest meestest, kes eelistavad …”
„Ega ma sellest mõelnud,” ütlesin. „Pidasin silmas pigem hügieeni kaalutlusi, kui mõistad, mida ma öelda tahan. Panna vanker hobuse ette pole ka tark tegu, aga panna hobust enne kui