Leegitsev rist, I raamat. Diana Gabaldon

oli peaaegu kogu elu pidanud ja kutsunud vikaari isaks ning Duncanil polnud sellest kindlasti sooja ega külma.

      Duncan noogutas ning laksutas kaastundlikult keelt.

      „Aga siis olid sa ju ise ka presbüterlane? Kuulsin, kuidas Mac Dubh seda mainis.” Heade kommetega, nagu Duncan muidu oli, praegu venis tema suu sorgus vurrude all korraks muigele.

      „Arvata on, et kuulsid,” vastas Roger kuivalt. Ta poleks imestanud, kui Mac Dubhi oleksid kuulnud sellest rääkimas kõik kokkutulnud.

      „Asi on selles, et mina olen ka,” lausus Duncan otsekui andeks paludes.

      Roger jäi talle jahmunult otsa vaatama.

      „Sina? Arvasin, et oled katoliiklane!”

      Duncan ümatas piinlikkustundest ja kehitas amputeeritud käe poolset õlga.

      „Ei. Mu emapoolne vaarisa oli presbüterlane ja pidas oma usukommetest väga rangelt kinni.” Duncani huulile kerkis ujedavõitu naeratus. „Minuni jõudis see juba tublisti lahjendatult, ema oli küll usklik, aga isa polnud suur kirikus käija ning mina ka mitte. Ja kui ma Mac Dubhiga kokku sain … ega ta mind ju endaga pühapäeviti missale kaasa kutsunud.”

      Roger noogutas ja mühatas mõistvalt. Duncan ja Jamie olid kohtunud pärast ülestõusu Ardsmuiri vanglas. Jakobiitide väed koosnesid küll enamjaolt katoliiklastest, kuid nende seas oli olnud ka igat masti protestante, kellest enamik eelistas tõenäoliselt ülekaalukate katoliiklaste keskel oma usu koha pealt suu pidada. Ning tõsi oli seegi, et hiljem koos salakaupa vedades tekkis neil vähe võimalusi usuasjadest rääkida.

      „Nojah. Ning sinu ja proua Cameroni tänaõhtune laulatus …”

      Duncan noogutas, imes ühe suunurga sisse ja näris mõtlikult vurruotsa.

      „See’p see on. Mis arvad, äkisti peaksin miskit ütlema?”

      „Kas proua Cameron ei tea? Ega Jamie?”

      Pilku mudaselt teerajalt tõstmata raputas Duncan vaikides pead.

      Roger andis endale aru, et Jocasta Cameroni arvamus on praegu teisejärguline – tähtis on Jamie seisukoht. See, et nad on erinevat usku, ei olnud Duncanit ilmselt häirinud – ning Roger polnud kunagi kuulnud, et Jocasta teab mis usklik oleks –, aga kuuldes, et Jamie pani Rogeri presbüterlust pahaks, lõi Duncan ilmselt kartma.

      „Mac Dubh ütles, et sa käisid preestri juures.” Duncan kõõritas tema poole vaadata. „Kas ta …” Ta köhatas ja läks näost punaseks. „Seda et … kas ta nõudis, et laseksid end ristida Rooma usku?”

      See pidi olema tõsiusklikule protestandile hirmuäratav väljavaade ega meeldinud nähtavasti Duncanile. Järele mõeldes pidi Roger tunnistama, et see oleks vastumeelt ka temale. Kas ta leppinuks vajaduse korral selle nõudmisega, et Breega abielluda? Küllap pidanuks ta pikapeale järele andma, aga tõdes, et tundis sügavat kergendust, kui preester ei käskinud tal ametlikult usku vahetada.

      „Oh ei,” vastas Roger ja hakkas köhima, sest nende peale kandus äkki järjekordne pahvak suitsu. „Ei,” kordas ta, pühkides vesitsevaid silmi. „Aga ega nad peagi sind ristima, kui oled kord juba ristitud. Sa ju oled, eks?”

      „Oh jaa.” Duncanil näis seepeale kivi südamelt langevat. „Jah, siis kui ma … noh et …” Üle tema näo libises kerge vari, aga põhjuse, mis see ka poleks olnud, peletas ta uue õlakehitusega eemale. „Jah.”