ikka.”
„Ahah,” sõnas Bree ning see kõlas nii kangesti Jamie moodi, et hammustasin naeru tagasi hoides huulde. „Aga missugused vahendid veel tõhusad on?”
Ma polnud tütrega kunagi kaheksateistkümnenda sajandi terminites arutanud, kuidas hoiduda rasestumast. Kui ta alles Frazerimäele tuli, ei pidanud ma seda vajalikuks ning mõne aja pärast muutuski see tarbetuks, sest ta oli juba rase. Kas nüüd on siis tema meelest õige aeg?
Kulm kortsus, torkasin aeglaselt kotti sidemerulle ja ravimtaimekimpe.
„Enamasti on kombeks kasutada mingit tõket. Näiteks äädikas või brändis niisutatud siiditükki või käsna; soolikarohu- või seedriõli arvatakse, tõsi küll, olevat kõige tõhusamad, kui sul juhtub neid käepärast olema. Olen kuulnud, et Lääne-Indias kasutavad naised sidrunipoolikut, aga siin ei tule see vahend mõistagi kõne alla.”
Bree turtsatas naerma.
„Ei, see ei sobi tõesti. Ka soolikarohuõli pole vist teab mis tõhus: seda kasutas Marsali, kui jäi Joani ootama.”
„Oh, ta siis ikka kasutas seda? Arvasin, et ta ühel korral unustas ja ühest korrast piisab.”
Ma pigem tundsin kui nägin Breed jäigastumas ja hammustasin jälle huulde. Ühest korrast oli tõesti piisanud – me lihtsalt ei teadnud, kummast. Aga Bree kergitas lihtsalt korraks õlgu ja laskis need siis jälle alla, eirates tahtlikult mälestusi, mida mu mõtlematu repliik temas ehk esile oli mananud.
„Ta igatahes ütles, et oli seda kasutanud, aga võib-olla läks tal mõnikord meelest ära. Ega see ju alati mõju ka, ega?”
Viskasin haavasidemete ja kuivatatud ravimtaimede koti üle õla ning tõstsin Jamie tehtud nahkrihma pidi maast oma arstimikasti.
„Ainus, mis kindlalt aitab, on tsölibaat,” laususin. „Arvan, et see soovitus ei ole praegusel juhul omal kohal.”
Bree raputas pead, mõtlik pilk suunatud allapoole, kus võis puude vahelt näha trobikonda noori mehi järgemööda proovimas, kes jaksab kivi üle oja kõige kaugemale visata.
„Seda ma kartsin,” sõnas ta, võttes kaasa kokkukäiva laua ja paar taburetti.
Vaatasin lagendikul arupidavalt ringi. Kas mul oli midagi meelest läinud? Lõkke võis julgesti valveta jätta: isegi kui Lizzie peaks uinuma, pole karta, et siin mäenõlval säärase ilmaga midagi põlema läheks; koguni varjualusesse kogutud tulehakatis ja lõkkepuud olid niisked. Teadsin, et olen miskit unustanud … aga mille? Oh, muidugi. Panin kasti korraks maha ja roomasin neljakäpakil varjualusesse. Sobrasin tekkide puntras ja ilmusin uuesti välja, kaasas pisike nahast ohutisekott.
Öelnud Püha Brigidile lühikese palve, libistasin kotikese endale kaela ja poetasin pihikukaelusest sisse. Olin nii harjunud kandma ravitsema asudes alati oma amuletti, et see väike rituaal ei tekitanudki minus enam piinlikkust – peaaegu. Bree silmitses mind natuke imeliku näoga, aga hoidus midagi ütlemast.
Mina ei lausunud samuti sõnagi, võtsin üksnes asjad ja hakkasin tema järel üle lagendiku minema, vältides targu kõige vesisemaid kohti. Vihm oli korraks lakanud, ent puulatvade kohal lösutavad pilved ähvardasid iga hetk valla päästa uue sagara ning mahalangenud tüvedelt ja nõretavatelt põõsastelt tõusis taeva poole hõljuvaid udukeermeid.
Miks huvitasid Breed rasestumisvastased vahendid? Oleksin tahtnud teada. Muidugi oli see minu arvates igati mõistlik … aga mispärast just praegu? Ehk oli see mingil moel seotud tema ja Rogeri peatsete pulmadega. Isegi kui ollakse juba mitu kuud mehe ja naisena koos elatud – nagu nad olidki –, pidid jumala ja inimeste ees antud pidulikud vandetõotused mõjuma kainestavalt isegi kõige kerglasematele noortele. Ning ei Breed ega Rogerit saanud pidada kerglaseks.
„On veel üks moodus,” laususin enda ees libedal teerajal kõndivale tütrele kuklasse. „Ma ei ole seda veel kellegi peal katsetanud ega tea niisiis, kui usaldusväärne see on. Nayawenne, too vana tuskaroora naine, kes andis mulle ohutisekotikese, ütles, et on olemas naistetaimed. Iga häda vastu leidub oma segu, aga selle tarvis on üks eriline taim; ta kinnitas, et selle seemned ei lase mehe vaimujõul naise oma lämmatada.”
Bree jäi seisma ja pööras end pisut, kui tema kõrvale jõudsin.
„Kas nõnda käsitavadki indiaanlased rasedust?” Bree suunurk kerkis mõruvõitu naeratuseks. „Mehe võit?”
Hakkasin naerma.
„Nojah, mõnes mõttes küll. Kui naise vaim on mehe omast tugevam või ei allu talle, siis ei jää naine rasedaks. Kui naine tahab, aga ei saa last, ei ravi šamaan enamasti teda, vaid pigem meest või neid mõlemat.”
Bree tõi kuuldavale vaikse käheda heli, nagu teeks kuuldu talle nalja, aga ainult õige pisut.
„Mis taim see on – see naisterohi?” küsis ta. „Kas sa tunned seda?”
„Päris täpselt mitte,” tunnistasin. „Pean ütlema, et ei tea selle nime. Ta näitas seda mulle, nii kasvavat taime kui kuivatatud seemneid, ning olen kindel, et kui näeksin, tunneksin selle ära … aga ingliskeelset nime ma ei tea. Mingi sarikaline ta igatahes oli,” lisasin, justkui oleks sellest abi.
Bree õnnistas mind noomiva pilguga, mis meenutas mulle taas Jamiet, ning astus natuke kõrvale, et lasta läbi väike rodu Campbelli-naisi, kes möödusid meist viisaka kniksu või kummardusega tühjade katelde ja ämbrite kolinal, minnes jõekesest vett tooma.
„Tere päevast, emand Frazer,” ütles üks noor ontliku moega naine, kelles tundsin ära ühe Farquard Campbelli noorema tütre. „Kas teie mees ka kusagil siinkandis liigub? Mu isa ütles, et räägiks temaga meelsasti paar sõna juttu.”
„Ei, ta on vist kuhugi läinud.” Viipasin umbmääraselt käega – Jamie võis olla jumal teab kus. „Aga ma ütlen, kui teda näen.”
Tüdruk noogutas ja läks edasi. Kõik järgmised naised seisatasid korraks, et soovida Briannale pulmapäeval õnne. Nende villased seelikud ja mantlid pühkisid rada palistavatelt porsapõõsastelt jugadena vihmavett.
Brianna võttis nende õnnesoovid viisakalt vastu, aga mulle ei jäänud märkamatuks tema tihedate ruugete kulmude vahele sugenenud kortsuke. Oli selge, et miski teeb talle muret.
„Mis on?” küsisin keerutamata, niipea kui Campbellid olid kuuldekaugusest välja saanud.
„Mis mis on?” küsis Bree ehmunult.
„Mis sul südamel on?” nõudsin. „Ja ära ütle, et midagi pole, sest ma ju näen, et on. Kas asi puudutab Rogerit? Kas oled ümber mõelnud ega taha neid pulmi?”
„Asi pole selles,” vastas Bree ebalevalt. „Ma tahan küll Rogeriga abielluda – sellega on kõik korras. Ma lihtsalt … Mulle … mulle tuli lihtsalt üks mõte …” Tema hääl hääbus ja põsed tõmbusid aeglaselt roosaks.
„Tohoh,” sõnasin kaunis heitunult. „Missugune mõte?”
„Suguhaigustest,” pahvatas Bree. „Äkki mul on. Ei, muidugi mitte Rogerilt … aga võib-olla Stephen Bonnetilt?”
Tema nägu hõõgus nii tuliselt, et ma poleks imestanud, kui sellele langevad vihmapiisad oleksid sisinal auruks muutunud. Minu enda nägu oli külm ja rinnus pitsitas. See võimalus oli mulle endalegi mingil ajal kaunis eredalt pähe turgatanud, aga ma polnud tahtnud seda mainidagi, kui Bree ise selle peale ei tulnud. Mul oli meeles, kuidas ma haigusemärke otsides teda nädalate kaupa salamisi jälgisin, aga naistel polnud nakkuse algusjärgus pahatihti võimalikki sümptomeid märgata. Tõsiasi, et Jemmy sündis tervena, oli rohkem kui ühes mõttes suur kergendus.
„Oi,” ütlesin vaikselt. Sirutasin käe välja ja pigistasin tasakesi tema käsivart. „Ära muretse, kullake. Ei ole.”
Bree hingas sügavalt sisse ja seejärel valge udupahvakuna välja; tema õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.
„Kindel või?” küsis ta. „Kas sa oskad öelda? Ma tunnen end tervena, aga mõtlesin, et naistel ei pruugigi alati sümptomeid