on mulle suur kergendus. Jemmyga on siis kõik korras? Oled kindel?”
„Täiesti kindel,” rahustasin teda. Olin igaks juhuks tilgutanud vastsündinu silmadesse suure vaevaga soetatud kallihinnalist hõbenitraati, aga olin kindel, et ta on terve. Peale selle, et tal ei olnud mingeid spetsiifilisi tõvemärke, oli Jemmy üldse terve kui purikas ning teda oli suisa võimatu haigena ette kujutada. Temast õhkus tervist nagu potitäiest hautisest.
„Kas sa sellepärast uurisidki, kuidas rasestumist vältida?” küsisin ja lehvitasin MacRaede laagriplatsist mööda minnes tervituseks. „Olid mures, et sul võib sündida veel lapsi, juhul kui sa ise …”
„Ei. Enne seda, kui sa süüfilist mainisid, polnud ma tõtt-öelda suguhaigustele mõelnudki – alles siis turgatas mulle pähe kohutav mõte, et Jemmyl võib olla …” Ta jäi vait ja köhatas. „Ee… ei. Tahtsin lihtsalt teada.”
Siin läks rada nii libedaks, et meie vestlus katkes mõneks ajaks, aga mõtted liikusid omasoodu edasi.
Õigupoolest polnud ju üldse imelik, et pruut võib mõelda möödaminnes ka sellest, kuidas rasedust vältida, aga praegusel juhul … milles oli asi? Ma ei osanud arvata. Kas Bree kartis enda või uue lapse pärast? Sünnitus võis mõistagi olla ohtlik ning nähes minu vastuvõtule tulnuid ja kuulates õhtuti lõkke ääres naiste jutte, ei saanud keegi kahelda, kui paljud ohud varitsevad imikuid ja suuremaidki lapsi. Vähe oli sääraseid perekondi, kes polnud kaotanud vähemalt üht väikelast soetõvele, kurjale kurgutõvele või ravimatule kõhulahtisusele. Enamik naisi oli jäänud ilma kolmest-neljast – enamastki. Meenutades, mida oli rääkinud Abel MacLennan, tundsin, kuidas mul külmavärin üle selja jookseb.
Ent Brianna oli väga terve ning kuigi meil polnud sääraseid tähtsaid asju nagu antibiootikumid ja keerukad meditsiiniaparaadid, olin ikkagi manitsenud, et ta ei alahindaks hügieeni ega korraliku toitumise tähtsust.
Ei, mõtlesin, vaadates tütre tugevat seljakumerust, kui ta tõstis oma raske kandami üle teerajal paljastunud juurtepuntra. Põhjus polnud selles. Bree võis ju natuke muretseda – ja põhjusega –, aga ta polnud loomu poolest arg.
Oli siis asi Rogeris? Kui mõtlema hakata, olnukski ehk kõige targem jääda kähku uuesti rasedaks ja tuua ilmale laps, mis on vaieldamatult Rogeri oma. See rajaks nende vastsele abielule kindlasti tugeva aluse. Teisest küljest jälle … mis saaks siis, kui Bree seda teeks? Roger oleks seitsmendas taevas … aga kuidas mõjutaks see Jemmyt?
Roger oli verevandega tõotanud, et peab Jemmyt oma lapseks. Aga inimloomus on keeruline; mul ei tulnud küll pähegi mõelda, nagu võiks Roger Jemmy hüljata või hooletusse jätta, aga ometi ei saanud välistada, et lapsesse, kelle teab olevat kindlasti enda oma, suhtub ta teistmoodi – ja märgatavalt teistmoodi. Kas Bree tahaks sellega riskida?
Järele mõeldes tunnistasin endale, et pisut oodata on temast tark tegu – kui tal ainult õnnestub. See võimaldaks Rogeril saada Jemmyga lähedaseks, enne kui uus laps peresuhted keerulisemaks muudab. Jah, väga mõistlik mõte … ja Bree oligi erakordselt mõistlik inimene.
Kolmas võimalus turgatas mulle pähe alles siis, kui jõudsime lõpuks lagendikule, kus ma hommikuti tõbiseid tohterdasin.
„Kas saame teile kuidagi abiks olla, provva Fraser?”
Kaks ligi tõtanud nooremat Chisholmi poissi võtsid minult ja Briannalt rasked kandamid ning hakkasid käsku ootamata laudu kokku panema, puhast vett tassima ja tuld ürgama ning proovisid igatemoodi kasulikud olla. Vanust oli neil kõige rohkem kaheksa ja kümme ning vaadates neid askeldamas andsin endale taas aru, et ajal, mil me praegu elame, võib kaheteist-neljateistaastast poissi pidada juba täiskasvanud meheks.
Seda teadis ka Brianna. Olin kindel, et ta ei jätaks Jemmyt eales maha – igatahes senikaua, kui poeg teda vajab. Aga … hiljem? Mis saaks siis, kui Jemmy jätab maha tema?
Avasin oma kasti ja hakkasin aeglaselt välja võtma hommikuseks tööks vajalikke asju: käärid, sond, pintsetid, alkohol, skalpell, sidemed, hambatangid, haavaõmblusnõelad, võided, salvid, loputus- ja klistiirivahendid … Brianna on kahekümne kolme aastane. Ajal, kui Jemmy saab täiesti iseseisvaks, on ta ehk kolmekümnendate eluaastate keskel. Ja kui poeg tema hoolt enam ei vaja, soovivad Brianna ja Roger ehk tagasi minna. Naasta oma aega, turvalisse ellu, millesse ta sündis, ent mis seejärel katkes.
Aga see oleks võimalik üksnes siis, kui ei sünniks rohkem lapsi, kes teda oma abitusega siin kinni hoiavad.
„Tere hommikust, madam.” Minu ees seisis lühikest kasvu keskealine mees, tänane esimene patsient. Tema lõual turritas nädalane tüügas; nägu ise oli kahvatu ja niiske ning silmad suitsust ja viskist nii verdunud, et tema tõbi oli mulle paugupealt selge.
„Mul on mingi sihelmine viga, madam,” ütles mees hädiselt neelatades. „Äkist leidub teil midagi, mis seda pakitsust ivake tohterdaks.”
„Muidugi leidub,” rahustasin teda ja sirutasin käe, et võtta üks tass. „Toores muna ja tsipake oksejuurt. Oksenda terviseks ja tõbi on nagu peoga pühitud.”
Haigete vastuvõtt leidis aset suure lagendiku servas mäejalamil, kus öösel oli lõõmanud kärajate suur laagrilõke. Niiskes õhus hõljus nõe ja märja tuha hapukat lõhna, aga maapinnale põlenud must sõõr – selle läbimõõt oli vähemalt kümme jalga – hakkas juba mattuma uute puuokste ja põletuspuidu rägastiku alla. Kui niiviisi edasi tibutab, tuleb meestel kõvasti vaeva näha, et see uuesti põlema saada, mõtlesin.
Kui pohmelusega mees oli oma teed läinud, tekkis väike paus ning ma sain vaadata, kuidas läheb Murray MacLeodil, kes oli löönud oma poe üles natuke maad eemal.
Nagu näha, oli Murray täna aegsasti kohale tulnud, tema jalge ees oli maa mustaks tambitud ja tuhk verest püdel. Ühe patsiendi, tüseda mehe, kelle käsnjas punane nina ja lotendavad põsed rääkisid selget keelt pikaajalisest alkoholilembusest, oli ta parasjagu käsile võtnud. Ta oli käskinud mehel end vihmast ja külmast hoolimata särgiväele võtta; varrukas oli tollel juba üles kääritud, žgutt paigas ja verelaskmiskauss põlvedel.
Olin taburetist, kus Murray oma ametioskusi demonstreeris, tubli kümme jalga eemal, ent võisin ka selle vahemaa tagant näha mehe silmi, mis olid isegi ähmases hommikuvalguses kollased nagu sinep.
„Maksahaigus,” ütlesin Briannale, püüdmatagi vaiksemat häält teha. „Siiamaale näha, kui kollased tema silmad on.”
„Sapivedelik,” kuulutas MacLeod valjult ning avas naksti lantseti.
„Vaieldamatu sapivedeliku üleküllus.” Murray, väikest kasvu, tumedate juustega ja ontlikult riides, oli kaunikesti silmatorkamatu, aga see-eest sõnakas.
„Ütleksin, et see on alkoholi põhjustatud tsirroos,” laususin lähemale astudes ja patsienti kiretu pilguga uurides.
„Lima tasakaalutusest tingitud sapipeetus!” Murray põrnitses mind vihaselt, kahtlustades ilmselt, et soovin röövida tema tähetunni või lüüa talt ehk koguni patsiendi üle.
Eirasin teda ja kummardusin uurima patsienti, kes paistis olevat minu tähelepanust heitunud.
„Sul on paremal otse roiete all kõva tomp, eks?” küsisin lahkelt. „Su kusi on tume ning sitt must ja verine, on mul õigus?”
Mehe suu vajus lahti ja ta noogutas. Meile hakati juba tähelepanu pöörama.
„Ema!” Brianna oli astunud mu selja taha. Noogutanud Murrayle, kummardus ta ja sosistas mulle kõrva: „Millega sa tsirroosi ravid, ema? Mitte millegagi!”
Jäin vait ja hammustasin huulde. Breel oli õigus. Soovides takistada Murrayt kasutamast selle mehe peal toda plekilist ja roostetanud lantsetti, olin uhkeldanud oma diagnoosiga ja unustanud seejuures, et mul pole selle vastu välja pakkuda mingit muud ravi.
Patsient vaatas ilmses kimbatuses kord minu, kord Murray poole. Võtsin end kokku, naeratasin talle ja noogutasin Murrayle.
„Härra MacLeod räägib õigust,” pressisin üle huulte. „Tegu on ilmselgelt vedelike