sitajunniga ise toime tulnud. Meie tahame ainult teada, kuhu oleks keige parem peita see Korpus.”
„Peita …surnukeha?” küsisin, tundes, et jalad kipuvad nõrgaks minema.
See näis pisut ehmatavat isegi Jamiet.
„Kas sa tapsid ta, Rob?”
„Mina?” McGillivray oli rabatud. „Helde looja, Mac Dubh, kelleks sa mind pead?”
Jamie kergitas uuesti kulmu; mõte, et McGillivray võiks toime panna vägivallateo, ei tundunud talle nähtavasti sugugi üllatav. McGillivray auks tuleb öelda, et ta paistis oma sõnu ka ise pisut häbenevat.
„Nojah. Küllap ma sellega ehk hakkama saaks … ja eks seda olegi ette tuld … aga, Mac Dubh! Too kunagine Ardsmuiri värk on ju ammuilma unustatud, eks?”
„Jah,” vastas Jamie. „See on vana lugu. Aga kuidas on lood tolle vargapüüdjaga? Kus tema on?”
Kuulsin kedagi enda taga vaikselt itsitamas, pöördusin vaatama ja nägin, et McGillivrayde pere ülejäänud liikmed, olid – ehkki seniajani vaikselt – ikkagi kohal. Noortest puudest pooleldi varjatuna istus mahalangenud tüvel kolm teismelist piigat, kõik laitmatult riides, puhtad valged mütsid ja põlled vihmast ainult õige pisut longus.
„Meine tütrikud,” teadustas proua McGillivray nende poole osutades, ehkki ka see oli tarbetu, sest kõik tüdrukud nägid välja nagu tema enda väiksemad koopiad. „Hilda, Inga und Senga.”
Fergus tegi piigadele elegantse kummarduse.
„Enchanté, mesdemoiselles 8 .”
Tüdrukud noogutasid itsitades vastuseks, ilma et oleksid püsti tõusnud, ning see tundus mulle imelik. Siis märkasin vanima piiga seeliku all liikumist; seal siples ja rabistas keegi ning kostis summutatud mõminat. Kes see ka polnud, igatahes andis Hilda sellele kontsaga kõva vopsu, vaadates mulle ise seejuures säravalt naeratades otsa. Ägin kordus, sedapuhku juba nii valjult, et Jamie võpatas ja pöördus vaatama.
Nägu ikka naerul, kummardus Hilda ja kergitas kombekalt seelikuäärt, nii et nähtavale ilmus hirmunud nägu, mida poolitas üle suu seotud tume riideriba.
„Tema’p see on,” sõnas Robbie, kellel näis olevat nagu naiselgi kombeks sedastada ilmselgeid asju.
„Või nõnda.”Jamie trummeldas sõrmedega tasakesi kildiküljele. „Ee… ehk laseme tal siis välja tulla?”
Robbie andis tüdrukutele käega märku, mispeale nood tõusid kõik koos ja astusid kõrvale, tuues nähtavale väikest kasvu mehe, kes istus kuivanud tüve najal, käed-jalad kinni seotud – paistis, et naiste sukkadega – ja kellegi rätt suutropiks. Vennike oli mudane ja võis näha, et temaga pole just hellasti ümber käidud.
Myers kummardus, haaras mehel kraest kinni ja hiivas ta jalule.
„Mis tast tühjast ikka vaadata,” tähendas mäemees pahakspanevalt, kõõritades võõrast, otsekui hindaks niruvõitu kopranahka. „Varaste püüdmine ei olegi vist nii tulus amet, kui võiks arvata.”
Mehike oli tõesti kõhn ja üpris rääbakas ning nüüd veel ühtlasi räsitud, vihane ja hirmul. Ute turtsatas põlastavalt.
„Saukerl! 9 ” ütles ta ja sülitas täpselt vargapüüdja saabastele. Siis pöördus ta võluvalt naeratades Jamie poole.
„So, mein Herr. Mismoodi oleks keige parem talle ots peale teha?”
Vargapüüdja silmad läksid punni ja ta hakkas Myersi haardes rabelema. Mehike peksles ja käänas end siia-sinna, tuues suutropi tagant kuuldavale meeleheitlike lämbuvaid häälitsusi. Vedades endal sõrmenukkidega üle huulte, laskis Jamie pilgu temast üle käia, ja pööras selle siis Robbiele, kes kehitas kergelt õlgu ja vaatas otsekui vabandust paludes naise poole.
Jamie köhatas.
„Ja-jah. Teil oli ehk mingi plaan, armuline proua?”
Kuuldes, et tema plaanid pakuvad Jamiele huvi, lõi Ute näost särama ja tõmbas vöölt pika pistoda.
„Mõtlesin, et veristaks ta ära wie ein Schwein, ja10? Aga näete …” Naine tsuskas vargapüüdjale kähku ribide vahele; too kiunatas tropi taga ja tema räbaldunud särgile ilmus väike vereplekk.
„Liiga palju Blut11,” seletas ta, tehes pettunud grimassi. Ute viipas käega sinnapoole, kus kivitõstmine näis olevat puude varjus täies hoos. „Die Leute12 – nendel on varsti schmell.”
„Schmell?” vaatasin küsivalt Jamie poole, pidades seda mingiks tundmatuks saksa väljendiks. Jamie köhatas uuesti ja vedas endal käega nina alt läbi. „Aa, smell!” jõudis öeldu mõte mulle pärale. „Ee… jah, nad saaksid ehk tõesti haisu ninna.”
„Teda maha lasta pole siis ka hea mõte,” lausus Jamie mõtlikult. „Kui te ei taha, et teised teada saaksid, eks?”
„Minu meelest oleks kõige parem keerata tal kael kahekorra,” soovitas Robbie McGillivray, silmitsedes kinniseotud vargapüüdjat arupidava pilguga. „See käiks kergelt.”
„Arvad?” Fergus kissitas keskendunult silmi. „Mina pooldan ikkagi nuga. Kui torgata õigesse kohta, siis ei tulegi teab kui palju verd. Neeru, seljal kohe ribide alla … mis?”
Kuulates vangi suutropi tagant kostvaid tungivaid häälitsusi, võis aru saada, et säärased arutlused valmistavad talle kõvasti meelehärmi; Jamie hõõrus kahtlevalt lõuga.
„Tõsi küll, eriti raske see ei oleks,” nõustus ta. „Või siis kägistada ta surnuks. Aga siis teeb ta kindlasti püksid täis. Kui küsimus on haisus … võimalik oleks veel lüüa tal pealuu lõhki … aga kuidas see mees üldse siia sattus, Robbie?”
„Misasja?” Robbie vaatas talle juhmi näoga otsa.
„Teie laagriplats pole ju vist üldse siinkandis.” Jamie tegi oma mõtte selgituseks väikest platsi hõlmava viipe. Siin polnud jälgegi lõkkest; tõttöelda ei olnud keegi oja sellel kaldal telke üles pannud. Ent ometi olid kõik McGillivrayd siin.
„Oh ei,” vastas Robbie, kelle kõhnal näol koitis arusaam. „Ei, meie laagriplats on kõrgemal. Tulime siia ainult selleks, et kiigata natuke rammumehi,” ta nooksas võistluskoha poole, „aga too saadana raisakull märkas meie Freddiet, kargas talle kraesse ja tahtis ta minema tirida.” Ta õnnistas vargapüüdjat vaenuliku pilguga ning ma märkasin, et mehikese vöö küljes ripub maona kokkukeritud köiepundar. Sealsamas lähedal vedelesid maas käerauad, tume metall juba niiskusest oranžika roostega kirjatud.
„Me nägime, kuidas ta vennast kinni haaras,” sekkus nüüd Hilda. „Nõnda me siis haarasime kinni temast ja tarisime ta siia, teiste silma alt ära. Kuuldes, et ta oli tulnud venda šerifi juurde viima, lõime meie kolmekesi ta jalust maha ja istusime talle kukile ning ema andis mõne vopsu.”
Ute patsutas südamlikult tütre toekat õlga.
„Meine Mädchen – nad on gut, tugevad tütrikud,” ütles ta Jamiele. „Ve komm hier vaatama die Wettkämpfer, et äkist leiame Ingale või Sengale mehe. Hildal juba on ein Mann13, tema on ära lubatud,” lisas ta rahuloleval ilmel.
Ute mõõtis Jamiet avameelse pilguga, peatades pilgu heakskiitvalt tema kõrgel kogul, laiadel õlgadel ja silmanähtavalt jõukal väljanägemisel.
„Thäil on ilus tugev Mann,” lausus ta mulle. „Ehk on thäil poegi?”
„Ei, kahjuks mitte,” vastasin kahetsevalt. „Ee … Fergus on abielus mu abikaasa tütrega,” lisasin, nähes tema hindavat pilku Fergusele libisemas.
Tajudes