riik palka ei maksa,” lausus poiss kahetsevalt. „Rahu on ju ehk kena asi küll ja mul on selle üle muidugi hea meel. Aga ei saa salata, et sõduri elu teeb see raskeks.”
„Peaaegu sama raskeks kui sõdagi, mis?” sedastas Jamie kuivalt. Poiss läks näost tumepunaseks; noor, nagu ta oli, pidid tegelikud lahingud olema temast mööda läinud. Seitsmeaastane sõda oli lõppenud juba peaaegu kümme aastat tagasi – ajal, kui reamees Ogilvie jooksis tõenäoliselt alles paljajalu Kilburnies ringi.
Poisi kohmetusest väljagi tegemata pöördus Jamie minu poole.
„Selle noormehe jutu järgi on kuuekümne seitsmes rügement viimane, mis veel kolooniatesse on jäänud.”
„Viimane mägismaalaste rügement?” küsisin ma.
„Ei, madam, viimane riigi regulaarväeüksus. Siia-sinna jääb ehk veel mõni garnison, aga kõik püsirügemendid on kutsutud tagasi Inglismaale ja Šotimaale. Meie oleme viimased … juba hilja peale jäänud. Mõtlesime seilata Charlestonist, aga seal läksid asjad untsu ning nüüd tuleb meil minna Portsmouthisse – nii kähku, kui vähegi saame. Aastaaeg on küll juba hiline, aga leitnandile saadeti ühelt laevalt sõna, et nad on ehk valmis riskima ja meid üle viima. Kui ei …” Ta kehitas mornilt ja resigneerunult õlgu. „Eks me pea siis vist veetma talve Portsmouthis ja vaatama, kuidas toime tuleme.”
„Inglismaa kavatseb siis jätta meid kaitseta?” Marsali näis olevat sellest mõttest lausa heitunud.
„Oh, ma ei usu, madam, et siin suurt midagi karta on,” rahustas reamees Ogilvie teda. „Prantslastele näitasime eluks ajaks koha kätte ning indiaanlastest pole millekski asja, kui konnaõgijad neid tagant ei utsita. Kõik on olnud juba pikka aega rahulik ja küllap jääbki nõnda.” Mu kurgust kostis vaikne häälitsus ning Jamie pigistas mind tasakesi käsivarrest.
„Kas teil pole tekkinud mõtet, et jääks õige siia?” Lizzie oli kartuleid koorides ja riivides seda jutuajamist pealt kuulanud. Nüüd asetas ta kausitäie läikivaid valgeid ribasid lõkke äärde ja hakkas määrima plaati rasvaga. „Pidasin silmas kolooniaid. Lääne pool leidub vaba maad veel küll ja küll.”
„Oh.” Reamees Ogilvie vaatas tüdrukut, kes kummardus, valge rätik peas, ontlikult töö kohale, ja tema nägu tõmbus taas punaseks. „See poleks sugugi kõige sandim väljavaade, preili. Aga ma ei usu, et saaksin oma rügemendist maha jääda.”
Lizzie võttis kaks muna ja koksas need kenasti vastu kausiserva katki. Tundus, nagu peegeldaks tüdruku muidu vadakvalge nägu pisut poisi punetust.
„Aa. Noh, väga kahju, et peate nii ruttu ära minema,” lausus ta. Tema heledad ripsmed riivasid põski. „Aga igatahes ei saada me teid minema tühja kõhuga.”
Reamees Ogilvie kõrvad tõmbusid natuke roosamaks.
„See on teist hirmus lahke, preili. Tõesti hirmus lahke.”
Lizzie tõstis malbelt pilgu ja läks näost veel punasemaks.
Jamie köhatas vaikselt, palus end vabandada ja juhtis mind lõkke juurest eemale.
„Jumal hoidku,” lausus ta poolihääli, kummardudes minu poole, et tema sõnad mul kõrvust mööda ei läheks. „Ja sellest, kui ta täiskasvanud naiseks sai, pole veel täit päevagi! Kas sa oled teda õpetanud, inglismann, või on see teile juba sündides kaasa antud?”
„Küllap on tal loomulikku annet,” vastasin targu.
See, et Lizziel oli tulnud eelmisel õhtul pärast sööki esimene kuupuhastus, mõjus lappide nappust arvestades tõtt-öelda viimse liigse piisana karikas ja sai ühtlasi põhjuseks, mis sundis mind ohverdama oma alusseelikut. Lizziel polnud mõistagi menstruatsioonilappe kaasas ja titemähkmeid ei raatsinud ma talle anda.
„Nojah, ilmselt tuleb mul siis hakata talle meest otsima,” lausus Jamie nagu mees, kes on olukorraga leppinud.
„Meest! Kuule, ta on vaevalt viisteist täis!”
„Noh, ja mis siis?” Jamie vaatas sinnapoole, kus Marsali käterätiga Ferguse tumedaid juukseid kuivaks hõõrus, ning siis uuesti Lizzie ja tema sõduri poole ning kergitas küüniliselt kulmu.
„Noh, ja mis siis?” osatasin teda natuke tõredalt.”Hästi, Marsali oli tõesti kõigest viisteist, kui Fergusega abiellus. See ei tähenda veel …”
„Praegu on asi selles,” jätkas Jamie, jättes Lizzie korraks sinnapaika, „et rügement asub homme teele Portsmouthi poole; neil pole ei aega ega tahtmist tegelda tolle Hillsborough’ asjaga – see jääb Tryoni mureks.”
„Aga Hayes ütles ju ometi …”
„Oh, kui talle käsk antakse, võtab ta kindlasti meestelt tunnistused ja saadab need New Berni, aga tema enda poolest oleksid reguleerijad võinud kas või kuberneri lossile endale tule otsa pista, kui see ainult ei takistaks teda laevaga koduteele asumast.”
Ohkasin sügavalt ja kergendatult. Kui Jamiel on õigus, ei tule Hayesil mõttessegi hakata vange võtma, olgu tal kuitahes vastuvaidlematuid tõendeid. MacLennanil polnud järelikult midagi karta.
„Aga mida Hayes säärasel juhul sinust ja teistest võiks tahta?” küsisin, kummardudes ühe vitstest korvi kohale ja otsides sealt veel üht pätsi leiba. „Ta ajab taga sind … isiklikult.”
Jamie vaatas üle õla, just nagu võiks leitnant iga hetk astelpõõsaste tagant nähtavale ilmuda. Aga haljad okkalised põõsad ei liigatanudki ning, kulm kergelt kortsus, pöördus ta minu poole tagasi.
„Ma ei tea,” vastas Jamie pead raputades, „aga Tryoni värgiga ei ole sel igatahes küll mingit pistmist. Vastasel korral võinuks Hayes rääkida mulle sellest juba eile õhtul – kui see talle huvi pakuks, oleks ta kindlasti rääkinud eile õhtul,” lisas ta. „Ei, inglismann, võid olla päris kindel: reguleerijad on Archie Hayesi silmis lihtsalt tühine ametikohustus,” rahustas ta mind.
„Aga see, mida ta minust tahab …” Jamie kummardus üle minu õla ja vedas sõrmega ümber meepurgi serva. „Ma ei tahtnud sind sellega tülitada, enne kui hädapärast vaja. Mul on järel veel kolm ankrut viskit ning kavatsen vahetada need veel enne õhtut adratera, sirbi, kolme kirvepea, kümne naela suhkru, hobuse ja astrolaabi vastu. See on paras silmamoondustrikk ning nõuab pisut pingutust, eks?” Ta tõmbas mul kleepuva sõrmega üle huulte, kummardus siis ja suudles mind.
„Astrolaabi?” küsisin, huulil mee maitse. Suudlesin teda vastu. „Miks sul seda vaja on?”
„Ja pärast seda tahan ma minna koju,” lausus Jamie, jättes mu küsimusele vastamata. Tema laup oli surutud vastu minu laupa ning ta silmad olid väga sinised.
„Tahan viia su voodisse … päris oma voodisse. Ja kavatsen kogu päeva mõelda, mida kõike ma sinuga teen, kui sa kord voodis oled. Nii et pisi-Archie võib minu poolest minna ja oma munadega keeglit mängida, kui tahab.”
„Hea mõte,” sosistasin vastu. „Tahad seda äkki talle isiklikult öelda?”
Olin silmanurgast näinud lagendiku kaugemas servas puude vahel vilksatamas rohemusta tartanit, aga kui Jamie end sirgu ajas ja ringi keeras, siis nägin, et tulija pole leitnant Hayes, vaid hoopis John Quincy Myers, ümber piha seotud sõduripleedi otsad rõõmsalt tuules lipendamas.
See lisas Myersi niigi toretsevale riietusstiilile veel ühe nüansi. See äärmiselt pikk mäemees, kes kandis – kui alustada ülalt – rohkete ehisnõelte ja kalkunisulega kaunistatud laia servaga kübarat, pikkade tumedate juuste krunnides kaht räsitud faasanisulge, helmestega tikitud särgi peal värvitud okasseaogadega ehitud vesti, tavapärast niudepõlle ning kellukestest tilisevate nööridega seotud sääriseid, lausa kiskus pilgu endale.
„Sõber James!” Märganud Jamiet, naeratas John Quincy laialt ning tõttas, käsi välja sirutatud, kellukeste tilinal lähemale. „Arvasingi, et leian sind hommikust söömast!”
Otsekui sellest ilmutisest pimestatuna pilgutas Jamie silmi, kuid vastas viisakalt mäemehe ülevoolavale käepigistusele.
„Tere-tere,