kutse eest. Võib-olla pärastpoole. Praegu tulin paraku üksnes härra Fraserit endaga kaasa kutsuma. Teda on vaja – kohe hädasti.”
„Kes mind vajab?” küsis Jamie umbusklikult.
„Ütles oma nime olevat Robbie McGillivray. Kas tead seda meest?”
„Jah, tean küll.” Mida iganes Jamie McGillivrayst ka poleks teadnud, igatahes pistis ta seda kuuldes käe väikesse kasti, kus hoidis püstoleid. „Mis siis juhtus?”
„Nojah.” John Quincy sügas mõtlikult oma musta habemepuhmast. „Õigupoolest oli see tema naine, kes palus mul sind üles otsida, ja ta ei räägi just hästi inglise keelt – kui nii võib öelda –, seepärast võisin tema jutust tsipa valesti aru saada. Aga arvan, et ta tahtis öelda, nagu oleks keegi vargapüüdja nabind kinni tema poja, kinnitades tolle olevat kuulund Hillsborough’s mürgeldand võllaroogade hulka, ning kavatseb viia poissi New Berni türmi. Robbie jälle öeld, et tema poega ei vii keski kuhugi, ja … noh, ja pärast seda läks vaene naine nii närvi, et ma ei saand tema jutust enam poolt sõnagi aru. Arvan ikkagist, et Robbiel oleks hea meel, kui tuleksid ja aitaksid selle asja ära klaarida.”
Jamie haaras Rogeri rohelise kuue, mis oli veriseks saanud ja rippus puhastamist oodates põõsa küljes. Selle selga tõmmanud, pistis ta vööle ühe äsja laetud püstoli.
„Kuhupoole?” küsis ta.
Myers osutas jõudu säästes pöidlaga ja kadus Jamiest saadetuna astelpõõsaste vahele.
Seda vestlust pealt kuulnud Fergus pani Germaini sülest maha Marsali jalge ette.
„Ma pean minema, grand-père’il on minu abi vaja,” ütles ta poisile. Võtnud maast mingi kepi, torkas ta selle poisile pihku ja lisas: „Sina jää siia ning kaitse maman’i ja väikest Joani pahade inimeste eest.”
„Oui, papa.” Germain tõmbas kulmud valge juuksetuka all raevukalt kortsu, pigistas sõrmed toki ümber kõvasti kokku ja valmistus laagrit kaitsma.
Marsali, MacLennan, Lizzie ja reamees Ogilvie olid vaadanud seda vahejuhtumit üsna klaasistunud pilgul kõrvalt. Kui Fergus võttis maast veel ühe toika ja astus otsustavalt astelpõõsastesse, tuli reamees Ogilviele elu sisse ning ta hakkas närviliselt nihelema.
„Ee …”alustas ta. „Peaksin ehk pöörduma oma seersandi poole või mis te arvate, armuline proua? Kui peaks juhtuma midagi halba …”
„Ei, ei,” katkestasin teda kiiresti. See, et Arhie Hayes kogu oma rügemendiga kohale ilmub, oli küll viimane, mida me vajasime. Mulle tundus, et see juhtum oleks parem jätta omade vahele.
„Olen veendunud, et kõik saab korda. See pole kindlasti midagi muud kui väike arusaamatus. Uskuge mind, härra Fraser ajab selle asja kiiresti joonde.” Juba neid sõnu lausudes olin hakanud tasahilju nihkuma ümber lõkke sinnapoole, kus asusid vihma eest kaitsva purjeriidest katte all mu arstirohud. Pistnud käe serva alt sisse, haarasin oma väikese esmaabipauna.
„Lizzie, paku õige reamees Ogilviele praeleiva juurde maasikamoosi. Ja härra MacLennan sooviks äkki kohvi sisse pisut mett. Te kindlasti vabandate mind, härra MacLennan, aga praegu pean ma minema ja ....” Pugesin tobedalt naeratades, külg ees, astelpõõsastesse. Rühkinud okste sahina ja ragina saatel edasi, jäin korraks seisma, et teha kindlaks, kus ma asun. Vihmasegune tuul kandis mu kõrvu kellukeste vaikset tilinat; pöördusin selle heli poole ja hakkasin jooksma.
Joosta tuli üsna pikalt; kui ma meestele võistluspaiga lähedal järele jõudsin, oli mul hing kinni ja nahk higine. Asjad hakkasid just ilmet võtma; kuulsin üha kasvava meestesumma häältekõma, kuid julgustavaid hõikeid ega pettumushuilgeid polnud veel kosta. Mõned palja musklis ülakehaga isendid – mitme asunduse kohalikud rammumehed – tammusid soojenduseks kätega vehkides edasi-tagasi.
Vihmasabin jätkus uue hooga; kummis õlad läikisid niiskusest ja ihukarvad liibusid mustade pööristena rinna ja käsivarte valgele nahale. Paraku polnud mul aega jääda vaatemängu imetlema. John Quincy tegi endale troppis seisvate pealtvaatajate ja võistlejate vahel vilunult teed, viibates möödudes sõbralikult tervituseks ühele või teisele tuttavale. Olime juba rahvasummast läbi saamas, kui üks väikest kasvu mees teistest eraldus ja meile vastu tõttas.
„Mac Dubh! Sa siis ikka tulid … see on hea.”
„Pole midagi, Robbie,” rahustas Jamie teda. „Mis siis lahti on?”
McGillivray, kes oli silmanähtavalt endast väljas, heitis põgusa pilgu jõumeestele ja nende toetajatele ja nooksas siis siinsamas lähedal kasvavate puude poole. Järgnesime talle; rahvas kogunes parajasti ümber kahe suure, nööriga kinniseotud kivi ümber – oletasin, et jõumehed panevad oma rammu proovile neid üles tõstes – ega pööranud meile vähimatki tähelepanu.
„Asi on su pojas, Rob, eks?”
„Jah,” vastas Robbie. „Õigemini oli.”
See kõlas pahaendeliselt. Nägin Jamiet kobamas püstolipära ja mu enda käsi liikus esmaabipauna juurde.
„Mis juhtus?” uurisin. „Kas ta on haavatud?”
„Tema ei ole,” vastas McGillivray ebamääraselt ja tõmbas punastesse väänkasvudesse mähkunud madala kastanioksa alt läbi pugedes pea õlgade vahele.
Selle taga oli kuluheinatuttide ja männivõrsetega pikitud platsike, liiga väike, et anda välja lagendiku mõõtu. Kui Fergus ja mina olime Jamie järel väänkasvu alt läbi roninud, nägime kodukootud riidest kleiti kandvat tugeva kondiga naist, kes tõstis õlgade kumerdudes pea kohale murdunud oksa ja pöördus hooga meie poole. McGillivrayd nähes lõtvus ta õige pisut.
„Wer ist das?” 7 nõudis ta ja seiras meid umbusklikult. Siis ilmus ripneva väädi alt nähtavale John Quincy ja naine, kelle meeldiv tõsine nägu nüüd juba märgatavalt rahunes, laskis madjaka alla.
„Kanäe, Myers! Tõid tolle Jamie siis siia, oder …?” Naine vaatas korraks uudishimulikult minu poole, aga tema pilk liikus pidevalt Ferguse ja Jamie vahet, sestap polnud tal aega mind lähemalt uurida.
„Jah, musirull, see siin on Punapea Jamie … Sheumais Mac Dubh.” McGillivray üritas võtta Jamie kohaletoomise au endale, puudutades aupaklikult tema varrukat.
„Minu naine Ute, Mac Dubh. Ja Mac Dubhi poeg,” lisas ta ebamääraselt Ferguse poole osutades.
Ute McGillivray nägi välja nagu tärkliserohkel dieedil olev valküür, väga valge pea ning võimsa kerega.
„Teie teenistuses, madam,” ütles Jamie kummardades.
„Madame,” kordas Fergus sügava kummarduse saatel kajana.
Proua McGillivray tegi neile sügava kniksu, pööramata seejuures pilku Jamie – õigupoolest küll Rogeri – kuue rinnaesiselt alla voolanud vere plekkidelt.
„Mein Herr,” pomises naine, täis ilmset aukartust. Seejärel pöördus ta ja viipas tagaplaanile hoidunud seitsmeteist-kaheksateistaastasele noormehele. Too oli oma väikest kasvu soonilise tumedajuukselise isaga nii sarnane, et tema isikus ei saanud olla vähimatki kahtlust.
„Manfred,” kuulutas tema ema uhkelt. „Mein poisu.”
Jamie noogutas tõsiselt tervituseks.
„Härra McGillivray.”
„Ee… teie t-teenistuses, söör?” See kõlas poisi suust küll kaunis kõhklevalt, aga ometi sirutas ta käe tervituseks.
„Rõõm teiega tuttavaks saada,” lausus Jamie rahustavalt ja raputas poisi kätt. Nüüd, kui viisakusreeglitest oli kombekohaselt kinni peetud, libistas ta korraks pilgu üle rahuliku ümbruse ja kergitas kulmu.
„Kuulsin, et teid käis siin kimbutamas üks vargapüüdja. Kas ma saan õigesti aru, et see asi on nüüd lahendatud?” Jamie pööras küsiva pilgu nooremalt McGillivraylt vanemale.
Kolm McGillivrayd vahetasid