tõstis korraks kisa, aga vanaisa tõstis ta käigupealt kõrgemale ning laps jäi vait ja seiras meid teki varjust üle Jamie õla oma ümmarguste silmadega. Tegin talle grimassi ja tema nägu tõmbus laialt hambutule naerule.
„Roger tahtis rääkida, aga ma ütlesin, et pidagu suu.” Bree ajas keele suust välja ja väänutas seda Jemmy poole, aga pööras siis pilgu tulevase abikaasa seljale. „Teadsin, et kui ootame sellega laulatuseni, ei tõsta isa nii suurt lärmi.”
Panin tähele, kui hästi tunneb tütar oma isa iseloomu ja kui nõtkelt kasutab šotlaste kõnepruuki. Ta ei meenutanud Jamiet kaugeltki ainult väliselt, juuksevärvi ja jume poolest, vaid nägi nagu isagi inimesi läbi ning oli sama ladusa jutuga. Ent miski tegi mulle ikkagi natuke muret – miski, mis puudutas Rogerit ja tema usku …
Olime nüüd jõudnud meestele nii lähedale, et kuulsime, millest nood rääkisid.
„… Hillsborough’st,” lausus Jamie parajasti, kallutades end Rogeri poole, et tuul tema sõnu minema ei kannaks. „Tahtis, et talle mässajate kohta ette kantaks.”
„Ah nõnda.” Rogeri häälest aimus huvi ja ettevaatust. „See peaks Duncan Innesile huvi pakkuma. Tema oli nende rahutuste ajal Hillsborough’s, teadsid või?”
„Ei.” Jamie hääl reetis midagi enamat kui pelk huvi. „Ma pole sel nädalal Duncanit õieti näinudki. Uurin ehk temalt pärast pulmi järele – kui ta siis veel hinges on.” Duncan pidi õhtul abielluma Jamie tädi Jocasta Cameroniga ning oli seetõttu närveldamise pärast lausa hinge heitmas.
Joani oma kehaga tuule eest kaitstes pöördus Roger Brianna poole.
„Su tädi oli öelnud isa Donahuele, et laulatustalitused võib teha tema telgis. See teeb asja kergemaks.”
„Brrr!” Bree võdistas õlgu ja tõmbas küüru selga. „Jumal tänatud. Selle ilmaga pole just lõbus lasta end laante rüpes laulatada.”
Otsekui tema sõnade kinnituseks sadas neile ühest tohutu kõrgest kastanist kaela sahmakas märgi kollaseid lehti. Rogeri ilme reetis kerget ärevust.
„Sellest ei tule vist küll niisugune laulatus, nagu sa ehk kunagi unistasid,” ütles ta. „Siis, kui olid alles väike tüdruk.”
Brianna vaatas Rogerile otsa ning tema nägu tõmbus pikkamisi naerule. „Esimene kord ka ei olnud,” vastas ta. „Aga see meeldis mulle ikkagi.”
Rogeri jume ei soosinud punastamist ja kõrvad olid tal külmast niikuinii punased. Ta avas suu, nagu tahaks vastata, ent märkas siis Jamie oherdina puurivat pilku ning pani selle uuesti kinni, näost kohmetu, ent ilmselgelt endaga rahul.
„Härra Fraser!”
Pöördusin ja nägin üht sõdurit mäest üles meie poole rühkivat, pilk Jamiel.
„Kapral MacNair, teie teenistuses, söör,” ütles sõdur meile järele jõudes hingeldades. Ta nõksas järsult peaga. „Leitnant laseb tervitada ja küsida, kas oleksite nii lahke ja astuksite läbi tema telgist.” Mind märgates kummardas ta uuesti, sedapuhku vähem järsult. „Proua Fraser. Minu lugupidamine, armuline proua.”
„Teie teenistuses, söör.” Jamie vastas kaprali kummardusele. „Palun edastage leitnandile mu vabandused, aga mul on asjaõiendusi, mis ei võimalda tema kutset vastu võtta.” Jamie oli rääkinud viisakalt, ent kapral vaatas talle teraselt otsa. MacNair oli küll noor, aga mitte roheline. Viimane asi, mida üks mees praegu võis tahta, oli see, et teda nähtaks pärast äsja kuuldud proklamatsiooni kohe vabatahtlikult astumas leitnandi telki.
„Peale teie, söör, on leitnant andnud mulle korralduse kutsuda enda juurde ka härra Farquard Campbelli, härra Andrew MacNeilli, härra Gerald Forbesi, Härra Duncan Innesi ja härra Randall Lillywhite’i.”
Jamie õlad lõtvusid vaevu märgatavalt.
„Või nõnda,” tähendas ta kuivalt. Niisiis oli Hayes võtnud nõuks rääkida siitkandi mõjuvõimsamate meestega. Farquard Campbell ja Andrew MacNeill olid suurmaaomanikud ja kohalikud magistraadid, Gerald Forbes tuntud Cross Creeki advokaat ja rahukohtunik, Lillywhite ringkonnakohtu ametnik. Ja Duncan Innesist pidi õige pea, Jamie lesestunud tädiga abielludes saama koloonia lääneosa suurim istanduseomanik. Jamie ise polnud küll rikas ega ka riigiametnik … aga eks olnud talle kõnnualadel eraldatud suur, ehkki praegu veel suuresti tühi maatükk.
Ta kehitas kergelt õlgu, tõstis lapse teise õla najale ja pidas viivu endaga nõu.
„Jah. Olgu peale. Öelge leitnandile edasi, et astun sobival ajal tema poolt läbi.”
MacNair kummardas häirimatult ja lahkus, arvatavasti otsima teisi nimekirjas olevaid härrasmehi.
„Ja mida see nüüd pidi tähendama?” küsisin Jamielt. „Oih.” Sirutasin käe ja pühkisin ära Jemmy lõual rippuva läikiva süljenire, enne kui see jõudis Jamie särgini. „Meil tuleb vist uus hammas.”
„Minul on hambaid küll ja küll,” kinnitas Jamie, „ja niipalju kui mina olen aru saanud, pole sinulgi neist puudu. Aga kui küsid, mida Hayes minust võib tahta, siis ei oska ma sulle täpselt vastata. Ja ega ma tahagi teada, enne kui hädapärast vaja.” Ta vaatas mulle otsa, kergitades ruuget kulmu, ja ma puhkesin naerma.
„Aa, sõna „sobiv” jätab sulle natuke mänguruumi või mis?”
„Ma ei öelnud, et lähen temale sobival ajal,” osutas Jamie. „Aga räägime nüüd sellest, kuhu jäi su alusseelik ja mispärast sa palja persega mööda metsa ringi silkad … Duncan, a charaid!” Jamie nägi Duncan Innesi hõredalt kasvavate raagus kontpuude vahelt lähemale tulemas ning tema mõru näoilme andis maad ehtsale heameelele.
Duncan ronis üle mahalangenud puutüve – puuduv vasak käsi tegi selle ettevõtmise kaunis kohmakaks –, jõudis meie kõrvalteerajale ja raputas juustest veepiisku. Ta kandis juba pulmariideid, kildi peal puhast kroogitud rinnaesisega särki, tärgeldatud linast kaelarätti ning kuldse pitsiga kanditud tulipunast vanutatud villasest riidest kuube, mille tühi varrukas oli prossiga üles kinnitatud. Nii elegantsena polnud ma Duncanit kunagi varem näinud ja nõnda ma talle ka ütlesin.
„Ah, mis,” vastas ta kohmetult. „Niisugune oli preili Jo soov.”
Tõrjunud õlakehitusega nii mu komplimendi kui vihmapiisad, pühkis Duncan maha ka mändide vahelt tulles kuue külge korjatud kuivanud okkad ja koorepuru.
„Brrr! Hirmus ilm, Mac Dubh, mis sa oskad kosta.” Ta vaatas taevasse ja raputas pead. „Pulm päikses, pruut rõõmus, matus vihmas, laip rõõmus.”
„Kahtlane muidugi, kui rõõmus üks keskmine laip olla suudab,” laususin sekka, „olgu ilmastikutingimused missugused tahes. Aga Jocasta on kindlasti kõigest hoolimata õnnelik,” lisasin kähku, nähes Duncani näole valgumas heitumust. „Ja sina muidugi ka!”
„Oh … jah,” nõustus Duncan pisut ebalevalt. „Jah, seda küll. Tänan, proua.”
„Kui nägin sind läbi metsa tulemas, mõtlesin, et ehk on kapral Mac-Nair sul kannul,” lausus Jamie. „Sa ei lähe ju praegu ometi Archie Hayesi poole, ega?” Duncan vajus näost päris ära.
„Hayesi poole? Ei, mis peaks leitnandil minuga asja olema?”
„Sa käisid ju septembris Hillsborough’s, eks? Kuule, inglismann, võta see oravapoeg nüüd enda sülle.” Jamie katkestas korraks jutuajamise ja ulatas mulle Jemmy, kes oli otsustanud toimuvast osa saada ja proovis mööda vanaisa ülespoole ronida, surudes varbad talle ihusse ning häälitsedes valjult ja nõudlikult. Nagu ma Jemmyt vastu võttes varsti avastasin, polnud lapse ootamatu rahutuks muutumine ainus põhjus, miks Jamie soovis oma koormast vabaneda.
„Ole sa tänatud,” ütlesin nina krimpsutades. Jamie hakkas naerma, pöördus uuesti Duncani poole ja jätkas vestlust.
„Hmm,” tõmbasin ma ettevaatlikult ninaga. „Said ühele poole või? Ei, kus sa sellega.” Jemmy pigistas silmad kinni, läks näost erepunaseks ja tõi kuuldavale podisevaid helisid, mis meenutasid