tähendasin Jamiele, „tundus, et kui lõpp välja arvata, oli see kõik üksainus lause. Hämmastav saavutus isegi poliitiku kohta.”
„Kuss, inglismann,” vastas Jamie, pööramata pilku Archie Hayesilt. Mu selja tagant kostis rahvahulga summutatud jutukõma, milles uudishimu ja ärevus segunesid vaiksete turtsatustega, kui kõneldi reeturlikest toostidest.
Siia kogunenud mägismaalastest olid paljud pagendatud Uude Maailma Stuartite ülestõusu järel ning kui Archie oleks võtnud vaevaks ametlikult jälgida kõike, mida räägiti eelmisel õhtul lõkke ääres õlle- ja viskikruuse käest kätte andes … aga teisalt, eks olnud tal ju kaasas kõigest nelikümmend sõdurit ning mida ta sisimas kuningas George’ist ja monarhile soovitud hukatusest ka poleks arvanud, igatahes oli tal oidu jätta see enda teada.
Hayesi väikest jõekaldal loodud sillapead ümbritses umbes nelisada trummipõrina peale kohale ilmunud mägismaalast. Mehed ja naised seisid lagendikust kõrgemal puude vahel tuulevarjus, tartanpleedid ja arisaid’id2 tugevnevate puhangute kaitseks tihedasti ümber keha mähitud. Otsustades sallide ja tanude alt vilksamisi paistvate kiviste nägude järgi hoidsid nemadki oma arvamuse targu endale. Mõistagi võis nende ilme johtuda samal määral külmast kui loomuomasest ettevaatlikkusest; ka minu põsed olid kangestunud ja ninaots tuim ning oma jalgu polnud ma tundnud juba päevatõusust peale.
„Kui keegi soovib tulla neis ülimalt tõsistes asjades lagedale mingi avaldusega, usaldagu see julgesti minu hoolde,” kuulutas Hayes, ümar nägu ametlik ja tundetühi. „Jään kirjutaja seltsis terveks päevaks oma telki. Jumal kaitsku kuningat!”
Ta ulatas teadaande kapralile, kummardas rahvahulgale märgiks, et on lõpetanud, pöördus krapsakalt ja hakkas minema puude vahele püstitatud suure puldanist telgi poole, mille kõrval plagisesid raevukalt lipuposti küljes rügemendi lipud.
Värisedes torkasin käe Jamie mantlihõlma vahelt sisse tema käsivarre õnarusse ning mu külmetavad sõrmed said mehe kehasoojusest leevendust. Jamie surus käsivarre korraks vastu keha, näidates, et mõistab mu haarde tähendust, ent ei langetanud pilku ega vaadanud mulle otsa; silmad nõelava tuule eest pilukile tõmmatud seiras ta Archie Hayesi eemalduvat selga.
Leitnant, tüüakas ja tugev mees, kellel nappis ehk küll pikkust, kuid kindlasti mitte enesekindlust, liikus otsustaval sammul, nagu ei läheks mäenõlval seisjad talle korda. Ta kadus telki, jättes üles seotud ukseklapi kutsuvalt lahti.
See polnud mul esimene kord imetleda kuberner Tryoni poliitilist vaistu. Proklamatsiooni loeti kahtlemata kõigis koloonia linnades ja külades ning ta oleks võinud panna kohustuse teatada siia kogunenud rahvahulgale oma raevust kohaliku magistraadi või šerifi õlule. Selle asemel oli ta võtnud vaevaks saata Hayesi.
Archibald Hayes oli sõdinud juba kaheteistkümneaastasena Cullodenis külg külje kõrval oma isaga. Saanud lahingus haavata, langes ta vangi ja saadeti lõunasse. Olles sunnitud valima väljasaatmise ja väeteenistuse vahel, eelistas ta sõjaväge ja jõudis seal edasi. Tõsiasi, et ta oli ajal, mil auastmeid enamasti pigem osteti kui teeniti, kerkinud juba kolmekümnendates eluaastates ohvitseriks, rääkis tema võimete kohta piisavalt selget keelt.
Ta polnud üksnes professionaalne, vaid oskas olla ka meeldiv. Olles kutsutud eelmisel päeval jagama meiega toitu ja tulesoojust, veetis ta pool õhtut Jamiega vesteldes ning teise poole kõndis Jamie seltsis ühe lõkke juurest teise juurde ning laskis end tutvustada kõigi kohalviibivate tähtsate perekondade peadele.
Ei tea, kellelt see mõte oli tulnud? Tõstsin pilgu ja vaatasin Jamiele otsa. Mu mehe pikk sirge nina punetas külmast ja silmad olid vingest tuulest kissis, aga seda, mis mõtted tal peas keerlevad, polnud tema näost võimalik välja lugeda. Ning see, arutlesin ma endamisi, oli kaunis selge märk, et need mõtted liiguvad mööda ohtlikke radu. Kas Jamie oli sellest proklamatsioonist juba varem teadnud?
Mitte ükski Inglise väeüksuse eesotsas seisev Inglise ohvitser ei oleks söandanud ilmuda säärastele kärajatele, kui tal poleks olnud põhjust loota koostööle. Aga Hayes ja tema mägismaalased, tartani riietatud, usaldusväärsed … Tõik, et Hayes oli lasknud püstitada oma telgi nii, et see seisis seljaga tiheda männisalu poole, polnud mulle kahe silma vahele jäänud; kui keegi soovis leitnandiga salaja vestelda, võis märkamatuks jäädes läheneda sellele läbi metsa.
„Kas Hayes ootab, et keegi hüppab rahva hulgast välja, tormab tema telki ja annab end kohapeal üles?” küsisin Jamielt poolihääli. Minagi teadsin siin viibijate seast vähemalt tosinat meest, kes olid Hillsborough’ rahutustest osa võtnud; neist kolm seisid meie lähedal, lausa käeulatuses.
Jamie nägi, kellele mu pilk on suunatud, asetas käe minu omale ja pigistas seda, manitsedes mind diskreetsusele. Vaatasin talle otsa ja kortsutasin kulmu. Ta ei arva ju ometi, nagu võiksin ma kedagi ettevaatamatu pilguga reeta? Jamie vastas põgusa muige ja abikaasade vahel vihaleajavalt tavalise mõistva pilguga, mis ütles selgemini kui sõnad: tead ju küll, missugune sa oled, inglismann. Pruugib kellelgi sulle üksnes silma vaadata ning ta teab sedamaid, mida sa mõtled.
Pugesin pisut lähemale ja andsin talle salakesi jalaga vopsu vastu pahkluud. Kui mu nägu ongi ehk läbipaistev, ei tekita see nii suures rahvasummas ometi kelleski küsimusi! Jamie ei võpatanud, aga tema naeratus venis pisut laiemaks. Ta libistas käe mulle mantli alla ja tõmbas mu enda ligi, kämmal minu seljal.
Hobson, MacLennan ja Fowles seisid koos otse meie ees ja ajasid vaikselt isekeskis juttu. Kõik kolm olid pärit meie elukohast Fraserimäelt umbes viieteistkümne miili kaugusele jäävast väikesest Drunkard’s Creeki nimelisest asundusest. Hugh Fowles oli Joe Hobsoni väimees ja väga noor, kõigest kahekümne harja. Ta püüdis küll iga hinna eest rahulikuks jääda, kuid oli tõmbunud proklamatsiooni kuulates näost valgeks ja hakanud higistama.
Mul polnud aimugi, missuguse saatuse on Tryon määranud inimestele, kelle osalust rahutustes õnnestub tõestada, kuid tundsin, kuidas kuberneri teadaande põhjustatud ärevad allhoovused liikusid läbi rahvahulga nagu sealsamas lähedal endale üle kivide teed tegeva jõe veed.
Hillsborough’s oli mitu maja maatasa tehtud ning hulk ametiisikuid tänavale lohistatud ja läbi pekstud. Käisid kõlakad, et üks neist, irooniline küll, aga just rahukohtunik, oli ratsapiitsaga virutatud hoobi tõttu ilma jäänud ühest silmast. Ülemkohtunik Henderson oli ilmselt seda kodanikuallumatuse ilmingut südamesse võttes akna kaudu putku pannud ja linnast põgenenud, sestap ei saadud kohut pidada. Kuberner pani Hillsborough’s toimunut ilmselgelt väga pahaks.
Joe Hobson pööras pead, vaatas korraks Jamiele otsa ja juhtis siis pilgu mujale. Tõik, et leitnant Hayes oli istunud eelmisel õhtul meie lõkke ääres, polnud jäänud tähele panemata.
Kui Jamie seda pilku ka märkas, siis välja ta sellest igatahes ei teinud. Ta kehitas üht õlga ja painutas pea alla, et mulle vastata.
„Ei usu, et Hayes loodab inimesi end ise üles andvat – seda mitte. Tema on ehk kohustatud informatsiooni küsima, aga minul pole, jumal tänatud, kohustust vastata.” Jamie ei lausunud seda küll just kõvasti, ent ometi piisavalt kõvasti, et öeldu jõuaks Joe Hobsoni kõrvu.
Hobson pööras pead ja noogutas Jamiele mornilt tunnustuseks. Ta puudutas väimehe käsivart ning nad pöördusid minekule ja hakkasid rühkima mööda nõlva üles hajali paiknevate telkide poole, kus naised hoidsid lõkkeid kustumast ja kantseldasid nooremaid lapsi.
See oli kärajate viimane päev; täna pidi peetama pulmad ja ristitama lapsed, antama ametlik õnnistus armastusele ja selle lärmakatele, kirikutest kaugel viibiva rahva poegade ja tütarde niuetest ja üsast eelmisel aastal võrsunud viljadele. Seejärel lauldakse viimased laulud, pajatatakse viimased lood ja tantsitakse rohkete lõkete visklevate leekide vahel – kas või vihma kiuste. Järgmisel hommikul lähevad šotlased laiali Cape Fear Riveri asustatud kallaste ja läänes kerkivate karmide mägede vahele jääval maa-alal hajali paiknevatesse kodudesse, et rääkida sealgi kuberneri proklamatsioonist ja Hillsborough’s juhtunust.
Liigutasin märjaks saanud kingades varbaid ja arutasin endamisi