uvi
1. Juunis
„Maiki!”
Vanatädi hüüdis juba kolmandat korda.
„Ma kohe tulen!”
Maiki lamas murul päevitustekil ja kuulas kõrvaklappidest muusikat. Miks vanatädi alati siis hüüdis, kui laulus kõige parem koht tuli? Tänane hommik oli alanud suurpuhastusega ja kuigi Maikil ei olnud midagi koristamise vastu, taipas ta päeva edenedes, et tema ja tädi Saima arusaamad korrast lähevad suures osas lahku. Kui Maikile meeldis kappe koristada ja asju pikkuse järgi paika panna, siis vanatädi arvas, et kõige tähtsamad on korralik kloppimine ja tolmutamine. Nad olid juba viis kaltsuvaipa ära kloppinud ja Maikil oli tunne, et enne kui õhtu jõuab, on viiest saanud viisteist. See oli ebareaalne, kui palju vaipu võis tillukesse majja paigutada!
Igatahes päevitamisest ei tulnud küll midagi välja. Maiki viskas telefoni ja kõrvaklapid tekile ning lonkis paljajalu vaatama, miks tädi Saima teda hüüab.
Vanatädi, umbes seitsmekümneaastane matsakas heasüdamliku olekuga naine, kummardus parasjagu oma koertele sööki panema. Jalas peaaegu rinna alla tõmmatud määrdunud retuusid, seljas vana spordisärk, ent keemilised lokid soengusse sätitud ning kulmud värvitud. Olgu alevis peol või peenramaal, õigel daamil on ikka soeng peas!
„Kallis laps, kas sa, palun, saaksid poodi jalutada ja koertele söögipoolist tuua? Eile unustasin koerad täitsa ära ja praegu panin viimase konservi neile. Ma läheksin ise, aga siin on nii palju teha ja ma tean, et sulle ei meeldi see tolmutamine niikuinii. Chappy või ükskõik mis lihakonserv kõlbab, ega Tibu ja Rutsu ei ole valivad.”
Rutsu oli terjerilaadne paksuke ja Tibu üleni valge väga karvane krants. Vanatädi armsad kullakesed, kui nad parasjagu pahandust ei teinud.
„Näe, raha on siin! Ja võta endale ka jäätist või midagi, eks, hea laps!” ulatas vanatädi Maikile oma kulunud rahakoti vahelt kümneeurose.
Poodi oli mitu kilomeetrit kõndida ja ilm oli palav. Kuigi seljas oli napp seelik ja õlgu paljastav topp, ikka oli palav. Maiki selg kleepus ja tumedad juuksed kuumasid. Oi, kuidas tahaks järve suplema minna! Selle eest annaks ei tea mis! Lõhnas pigi, kivide ja maantee ääres kasvava kummeli järele. Mõnus suvelõhn!
Maiki polnud kunagi maal elanud, aga suvelõhnad, päikeses kõrbev inimtühi maantee, kraavid ja heinamaad mõjusid rahustavalt. Nojah, niipalju siis inimtühjast maanteest, mõtles Maiki, kui kuulis selja tagant autot lähenemas. Ta tõmbus teeserva ja kuulis, kuidas auto kiiruse maha võttis. Jäi Maiki kõrvale sõitma ja kui neiu autosse vaatas, kippus talle vägisi naer peale. Vahtralehtedega märgitud mustas bemmis istusid noored siilisoengutega kutid.
„No kuhu minek, kena neiu? Äkki viskame ära? Meil siin ruumi on …” uuris krigiseva häälega turske ninamees juhi kõrvalistmelt. Ülejäänud kari irvitas kõlaritest kostva tümpsu saatel heakskiitvalt kaasa.
„Ei, aitäh, mulle meeldib kõndida ja olen kohe kohal ka,” keeldus Maiki viisakalt.
„No tule ikka! Teeme väikese sõidu, võtame poest siidrit ja …” ei jätnud tõmmu ninamees järele.
„Ei, ma tahan jalutada, aga head sõitmist teile!”
„No ise tead, millest ilma jääd,” vastas ninamees natuke solvunult, „pane gaasi, Raits!” ja must BMW sööstis kummide vilinal kohalt minema.
Teedule pakkus see stseen nalja – kuidas külapoisid proovivad tee äärest „suveõisi” noppida. Tüdruk oli tõesti kena, seda märkas ta juba eemalt – pikad tumedad juuksed ja pikad jalad. Poleks osanud arvatagi, et siinkandis selliseid leidub. Noh, Teedu jaoks see niikuinii midagi ei muuda, tema juba ei hakka siit teeservast kedagi üles noppima. Mees möödus neiust mõõdukal kiirusel, aga ei suutnud loobuda heitmast pilku tahavaatepeeglisse. Teet jälgis tüdrukut peeglist, kuni too järgmises kurvis vaateväljast kadus.
Poes oli rekordiliselt pikk järjekord. Lähedal asuv lastelaager oli ostlema tulnud. Terve pood sumises lapsehäältest ja vaidlustest. Lapsi oli vähemalt kakskümmend ja kõik seisid ootusärevalt järjekorras. Paksuke müüja oli hädas, ta pühkis otsaesiselt higi ja tundus väga närvilisena.
„Kas kellelgi, palun, väiksemat raha ei ole? Ma ei saa teile tagasi anda! Palun, kas te kokku ei saa maksta?” uuris ta lastelt ja vaatas kurja pilguga nende kasvatajaid, kes nõutult õlgu kehitasid. Peale kümmet minutit täielikku seisakut hakkas järjekord siiski liikuma, sest ilmus välja müüja noor abiline vahetusrahaga.
Kui Teet poest välja jõudis, oli ta juba üsna kuri – miks kuradi päralt oli ta unustanud eile koerale toitu osta?! Astus kaks sammu poeuksest eemale ja jäi tardunult seisma – tema auto juures seisis seesama tüdruk maanteelt ja jootis koerale läbi poolavatud akna pudelist vett. Sealjuures nirises suurem osa veest maha, nii ühele kui ka teisele poole akent. Teet sammus otsustavalt auto juurde, et tüdrukule mõned sõnad öelda, aga kui tüdruk ümber keeras ja oma suured hallid silmad Teedule suunas, kostis Teedu suust ainult kõhklev: „Eee, mis siin toimub?”
„Kas see on teie auto ja teie koer?” küsis tüdruk toonil, mida Teet kurjategijatega kõneldes ka ise tihti kasutas. „Kas te teate, kui palav täna on? Ja teie koer niutsub siin tumedas autos. Ma lihtsalt ei suutnud seda niisama pealt vaadata!” kurjustas tüdruk. Teedul oli kuskil kaugel ajusopis päris mitu head vastust, aga ta vaatas juhmilt tüdrukut, tema väljendusrikast suud, sõjakaid sädemeid pilduvaid halle silmi ja unustas kõik vaimukad vastused. Hoopis köhatas ja lausus lõpuks: „No aitäh igatahes! Koer ilmselt on ka igavesti tänulik!”
„Mis ta nimi on?” küsis tüdruk natuke pehmemalt.
„Koer,” muigas Teet.
„Kes paneb oma koerale „Koer” nimeks?” naeris tüdruk ja patsutas Koera pead läbi poolavatud akna. „Aga olgu! Head aega, Koer ja Koera peremees! Palun hoia oma Koera paremini!” Neiu naeratas nii säravalt, et Teedul rinnus pistma hakkas, ja läinud ta oligi! Teet seisis nõutult ja mõtles, mis see nüüd oli, mis just praegu temaga juhtus?
Maiki naeratas endamisi, kui Koera omaniku juhmile näole mõtles. Ta oli mehe päikeseprillide taha varjatud pilku oma seljal tundnud seni, kuni poeuksest sisse astus. Rõokse kaupluse ette sobis too isik sama vähe kui Maikile blondid juuksed. Umbes kolmekümnene, pikk, heas vormis. Linnavurle ilmselt, kes on oma koera suhtes hooletu, andis Maiki talle karmi hinnangu. Ent pidi alla suruma väikese ärevusvärina, kui mõtles võimalusele Koera omanikuga veel kord kohtuda.
Suure tamme juurest avanes vaade maalilisele Rõokse järvele ja selle kaugemal kaldal asuvatele mõisavaremetele. Rõokse rüütlimõis oli põlenud maha rohkem kordi kui ükski teine mõis Eestis. Maiki ei mäletanud, mitu korda täpselt, kuid teadis tädi Saima jutu järgi, et sellega oli seotud sünge legend. Igal juhul oli mõis põlenud maha iga kord, kui Eestit sõda laastas, kuni mõisate aeg saigi ümber ja alles jäid vaid kivivaremed. Suvel korraldati mõisavaremetes etendusi, kust ei puudunud nõiad, kurjad mõisnikud, kaunid talutütred ja traagiline armastus. Esinejaiks ümberkaudsete linnade näitetrupid.
Ning nüüd, vaadates järvekaldal kõrguvaid halle kivivaremeid, tundis Maiki korraga põletavat uudishimu – kuidas see legend ikkagi täpselt oli? Ja lubas endale, et läheb etendust kindlasti vaatama.
„Hei! Kas sina oled Saima Sirelpuu sugulane?” kostis ootamatult tema selja taga rõõmus hääl.
Maiki võpatas: „Ja-ah?”
„Hehee, ega ma ei tahtnud sind ehmatada üldse, aga Saimale on pakk tulnud,” ütles umbes Maiki-vanune heledate juuste, erksate roheliste silmade ja rõõmsa olekuga neiu naerdes. „Mu ema peab meil poodi ja postkontorit siin. Unustasime enne sulle poes üle anda, aga siin see on!” Ta ulatas tugevas beežikas paberis paki. „See ei tohiks eriti raske olla.”
Maiki naeratas tüdrukule vastu. „Väga kena, ta ilmselt juba väga ootab seda. Aitäh!”
„Palun, palun. Minu nimi on muideks Merit, aga mind kutsutakse Merkaks. Mul kolis viimane sõbranna siit kevadel Tallinnasse elama, nii et kui sul on igav ja otsid seltsilist, kellega päevitamas käia või midagi põnevat ette võtta, siis PALUN, võta minuga ühendust, sest muidu ma suren siia suvel igavuse kätte ära! Ma loodan, et see ei kõlanud liiga meeleheitlikuna, aga sõbrannade suhtes on siin alevis küll täielik va-e-gus,” venitas tüdruk teatraalselt lauselõppu.
Merka tundus olevat sundimatu ja