kuidas linnaelu on ülehinnatud ja kuidas Merkal on vedanud, sest tal on meelekindlust ja konkreetsed sihid elus, mida ta tahab saavutada ja tõenäoliselt saavutabki.
„Aga meestega on küll kehvasti, no kohe väga kehvasti! Kõik siin alevis on kas liiga vanad või täielikud elukad. Ega ma niisama neid tädi Saima raamatuid ei loe – elamused tuleb endale ise välja mõelda,” ohkas Merka kaugusesse vaadates.
Maiki mõtted uitasid vanatädi Saima naabrimehe peale – kas temas oleks raamatu väärilist materjali?
Nad laotasid teki rannale maha ja koorisid ennast päevitusriiete väele. Merka nägi laimirohelistes bikiinides välja nagu Beyoncé – pruuniks päevitunud ja vormikas. Viskus enesekindlalt tekile, pani suured päikeseprillid ninale ja nautis päikest nagu mingi Miami Beachi suurilmadaam. Maiki, kes oli nii riiete kui ka kehavormide poolest palju tagasihoidlikumalt varustatud, vaatas Merkat imetluse ja väikese kadedusepistega. Oleks temagi nii enesekindel ja ilus! Maiki päevitusriided olid mustad ja paeltega ning rõhutasid – Maiki enda arvates – tema kahvatut jumet.
Rolts läitis auto sigaretisüütajaga järjekordse suitsu, keeras helinuppu valjemaks, nii et drum’n’bass ta auto värisema pani, sulges silmad ning trummeldas kätega vastu rooli. Kuhu kuradi kohta see Veiks jääb? Pühapäeval oli aeg kallis, homme hakkab jälle see kuradi töö ja õhtul peab ta ema tungival nõudmisel ära parandama aiavärava, mille eile katki lõi. Ta ei mäletanudki täpsemalt, miks ta värava puruks oli löönud. Kopp oli ees. Eile olid nad käinud Paides peol, Raits oli kainekas olnud. Suht mõttetu käik, normaalseid naisi seal ei olnud ja kui Rolts oli lõpuks ühe kenama isendiga jutule saanud, ilmus mingi nolkide kamp, kes temaga plõksima hakkas, nii et ta oleks ühele peaaegu vastu vahtimist andnud, aga sõbrad olid ta ära tõmmanud ja koju vedanud. Nii ta oligi oma frustratsiooni aiavärava peal välja elanud. Kurat, kas oli vaja? Rolts tõmbas veel viimase mahvi ja saatis koni sõrmenipsuga lahtisest autoaknast asfaldile kärssama.
„No kuhu sa jäid nii kauaks, proovisid ujumisriideid selga vä? Nagu mingi eide järele ootaks, türamaeivõi,” vandus Rolts etteheitvalt, kui punakate juuste ja nirginäoga Veiks heatujuliselt autoukse lahti tõmbas.
„Liis tuleb jaanipäevaks,” teatas Veiks rõõmsal ilmel. Liis oli Veiksi on-off-girlfriend Tallinnast, kellega ta internetis oli tuttavaks saanud ja siis vahelduva eduga kohtunud ja lahku läinud. Nagu näha, oli paarike mõneks ajaks jälle ära leppinud.
„Palju õnne! Veiks saab keppi! Kas me nüüd lähme seda võrku mängima või ei lähe?”
„Aga kus teised on?”
„Poe eest võtan peale.”
„No lähme siis!”
Maiki ja Merka kõrvu hakkas kostma vibreeriv bass ja läheneva auto müra. Kui nad ennast istukile ajasid, oli hilja põgeneda, sest must BMW oli juba järveäärsele teele pargitud ja neli tüüpi seadsid sammud võrguplatsi poole, mida Maikist ja Merkast eraldasid ainult mõned põõsad ja kõrgem rohi.
„Ja õudukas algab,” laskis Merka ennast hästi madalaks ning keeras ruttu päikese poole selja. „Ma loodan, et nad meid ei märka, aga seda on liiga palju palutud, ma tean.”
Maiki piilus ettevaatlikult läbi rohu, kas tüübid tõesti olid neid märganud, aga tundus, et ei olnud.
Pikk punase pea ja nirginäoga kutt pani võrku üles. Merka õudusunenägu – Rolts – tõmbas kannaga liiva sisse jooni ja Raits, kes oli eelmisel päeval roolis olnud, rüüpas õlut ja nügis jalaga teravamaid oksi ja kive liiva seest kaugemale. Väikest kasvu heledapäine poiss, kes oli ka eelmisel päeval Roltsi gängis olnud, kõksis käte ja jalgadega võrkpalli.
Rahunenult laskis Maiki ennast allapoole, keeras kõhuli ja pühendus päikesele.
Nüüd kuulsid tüdrukud teiselt poolt põõsaid pallilööke, lisaks kostsid „hõkk”, „mmh”, „kurat”, „aaaaah”, „väljas”, „türa, vaata ka, kus sa lööd” ja muud sellised hääled.
See kestis mõnda aega, siis jäi kõik vaikseks.
„Huvitav, kas läksid ujuma või?” sosistas Maiki, pead Merka poole pööramata. Järsku hakkas Merka täiest kõrist kiljuma. Ja siis hakkas kiljuma ka Maiki, sest talle valati pudelitäis külma vett selga.
„Ahhahaaaahhaaa!! Viime näkid vette!” möirgas Roltsi krigisev hääl ja enne kui nad jõudsid midagi ette võtta, haarati neil käsist-jalust, tassiti purdele ja heideti külma vette. Turtsudes tõusid tüdrukud veepinnale ja vahtisid pahaselt purde peal seisvat Roltsi ning ta naervaid kambajõmme.
„Tead, Merka, sa oleksid võinud hommikul mõne pontšiku vähem põske pista, maru raske oli sind tassida, randmed valutavad kohe!” teatas Rolts õela muigega.
„Tead, Rolts, kui sul pole piisavalt mehejõudu, siis ära tassi, eks?” kostis veest vihase Merka hääl.
„Ma vist pean tulema ja proovima veel kord, kuidas selle jõuga on,” pomises Rolts kavalalt, pinevil silmadega Merkat jälgides, ja sukeldus, pea ees, vette.
Veidi aja pärast ilmus ta peanupp veepinnale, puristades nagu jõehobu, ning kadus siis uuesti. Merka, kes juba aimas oma saatust, ujus nii kiiresti kui sai purdest kaugemale. Kaugele ta ei jõudnud. Kiljatas veel korra ja kadus vee alla. Vees käis tükk aega kõva madistamine, enne kui lõpuks mõlemad pinnale tulid. Rolts krigiseva häälega röökides-naerdes ja vihane Merka teda tagudes: „Anna tagasi, kuradi värdjas!”
„Ahhhaaaa! Vaadake, mis ma sain!” hüüdis Rolts, enne kui Merka ta pea uuesti vee alla vajutas. Mõne aja pärast ilmus Rolts välja Merkast jupp maad kaugemal, käsi laimiroheliste päevitusriiete ülemise osaga võidukalt pea kohal. Rolts vinnas ennast üles purdele ja vehkis saagiga. Seejärel üritas rinnahoidjat endale selga proovida, nii et purdel istuvad sõbrad kõhtu kinni hoides naeru lagistasid. Lõpuks toime saanud, silitas Rolts laimirohelisi riidetükke ja teatas, et näeb välja nagu Borat bikiinides. „Mida te naerate seal?” pöördus Rolts oma sõprade poole. „Kui ise ka järgi proovida tahate, minge koorige sõbranna paljaks!”
Maikil tõmbas südame alt külmaks. Ei! Ei! Ei! Ta ei jää tagajärgi ootama. Maiki sukeldus ruttu ja ujus purdest kaugemale. Koolis oli Maikile ujumine meeldinud ja ta oli kiire ujuja. Niimoodi salapäraselt vee alla kadudes õnnestus tal piisavalt kaugele jõuda. Kui Maiki pinnale tuli, nägi ta Roltsi sõpru eemal vees teda otsimas, kuid tema oli juba järve keskel.
„Ta on sealpool!” osutas Rolts ühelt jalalt teisele karates Maiki suunas. Kolm sõpra suundusid nagu haid Maiki poole ja Maiki kadus jälle vee alla, valmis vajadusel üle järve ujuma.
Jälle veepinnale tõustes märkas ta, et on vastaskaldale palju lähemal kui purdepoolsele, aga kolm kambajõmmi jälitavad teda endiselt. Maiki peas valmis plaan: ta ronib teisel pool kaldale ja hiilib tagasi nende päevituskohta. Ta sukeldus taas ja ujus, kuni jõudiski järve vastaskaldale. See kallas ei olnud liivane, pigem natuke sopane ja seal kasvas kõrge pilliroog. Üksik kõrge paju heitis oma madalaid oksi üle veepinna ning Maiki vinnas end pajuoksale. Ta heitis pilgu järve poole ja nägi, et tagaajajad olid loobunud ning ujusid tagasi purde poole. Hea seegi! Nüüd tuleb Merkale appi kiirustada! Vaeseke istub paljalt külmas vees ega saa välja tulla.
Kui Maiki hakkas puu otsast alla tulema, märkas ta korraga, et mööda järveäärset rada lähenes rõõmsalt suur must koer, kelle järel sörkis sportsärgis ning lühikestes pükstes mees. Mees jäi Maikit nähes hingeldades seisma. Ta tundis tüdruku jalamaid ära. Seesama tumedapäine kenake poe juurest, kes seisis nüüd mehe ees puuoksal, nappides bikiinides, üleni tilkuvana. Teedu jooksmisest kiirenenud pulss muutus täiesti korrapäratuks.
„Tere,” ütles Teet madalamal häälel kui tavaliselt, ja „tere,” ütles Maiki heledamal häälel kui tavaliselt. Mees tundis, et tal hakkab kohutavalt palav. Käedki tõmbusid higiseks. Tüdruk oli ilus, erutav ja ta oli … ta oli … puu otsas?
„Kuidas sa sinna üles said?” küsis Teet, hääles imestus.
„Aa, ma ujusin üle järve,” selgitas Maiki, mehe