siga ja h-hea oli, hkm, et sa ta maha jätsid. S-sa oled maailma parim inimene! Me võibolla saime küll alles eelmine nädal tuttavaks, aga ma tunnen, nagu m-ma teaks sind juba kogu elu. Kõik mu sõbrannad on mind m-maha jätnud siia kolkasse. M-ma tänan iga päev jumalat, et sa siia sattusid.”
„Sa … sa ise oled, hkm, kõige toredam ja parem inimene, keda ma tean! T-tead, ma olin …” luksatus, „… nii õnnetu, kui ma siia tulin, ja nüüd ma olen nii õnnelik …” vastas Maiki peaaegu pisarsilmil.
„T-tead ma tahaks kohe tantsida – täna on ju ikkagi jaanilaupäev. Ooh, ma tean! Ma panen ühe loo!” hüppas Merka püsti ja jooksis ruttu tuppa. Ta oli väikeste kõlarite helitugevuse maksimumi peale pannud ja need plärisesid läbi lahtise akna ja ukse. Ta naasis verandale, tehes nii pööraseid tantsuliigutusi, et Maiki hakkas naerma. Roheline aed täitus raju tümakaga. Merka kiskus Maiki püsti ja nad tantsisid paljajalu mingit pöörast tantsu, juuksed metsikult lehvimas. Nii mõnus! Nii vabastav!
„Kas te tulete varsti siiapoole aeda ka tantsima?” küsis järsku Teedu kaval hääl Maiki selja tagant.
Ehmunult pöörasid Maiki ja Merka ennast kõneleja poole ja avastasid, et neile on väikestviisi publikut tekkinud. Teet ja tema kaks sõpra nõjatusid tädi Saima aiapostidele ja vaatasid neid üksisilmi.
5. Jaanipäev
Teedu ja tema sõprade nägemine oli Maiki ja Merka tublisti kainemaks ehmatanud. Kui kaua nad olid seal passinud? ISSAND JUMAL! Mida nad olid näinud? See muudkui käias Maikil peas, kuni nad tädi Saima maja turvalisse sisemusse tagasi jõudsid.
„Me võtame ainult asjad ja kohe tuleme!” oli ta küll naerdes Teedule teatanud, aga peas oli täielik paanika. Nii! Asjad! Ega seal midagi võtta ei olnudki, sest nad olid Merkaga kõik söögi ise kinni pistnud, ainult arbuus oli alles ja sellestki oli pool juba ära söödud. Väikesed õgardid!
Merka korrastas iidvana peegli ees oma silmameiki – kiisusilmadest ei olnud paraku palju alles jäänud, aga tume kontuur andis siiski natukene sügavust. Ja kui silmaalused said puhtaks, arvas Merka, et täitsa hea tulemus, sest ega jaaniööl on ju niikuinii pime ja lõkkevalguses näevad kõik ilusad välja.
Maiki peen soeng oli ka natuke kannatada saanud, mõned salgud olid välja tulnud, aga Maikile meeldiski nii rohkem. Selline natuke metsik ja lohakas, sobis hästi jaanilaupäevaks.
Värskendatud, sätitud, enesekindlus kokku korjatud, poolik arbuus käes, läksid sõbrannad õrnalt tuikudes Teedu aia poole.
Teedu maja veranda Maiki vanatädi maja juurest ei paistnud. See oli suurem kui tädi Saima oma, sinna mahtusid lahedasti ümmargune laud ja vähemalt kaheksa tooli. Kolm tooli oligi juba hõivatud: kaks Teedu sõpra jõid õlut ja üks õbluke blond naine sirvis ajakirja. Grillimiskoht oli veranda lähedal, ainult samblast ja kividest koosneva kiviktaimla kõrval. Teet ei ole vist lilledega sina peal, mõtles Maiki. Üksikud roosid majaseina ääres päikese käes olid kasvama jäetud, ülejäänud peenardest oli mees muruniidukiga üle sõitnud. Ei, Teet ei ole kohe kindlasti lillehuviline. Mees ise seisis kiviktaimla kõrval grilli juures ja rääkis sõbraga juttu. Maikit ja Merkat silmates jäi ta poolelt sõnalt vait, ta näole ilmus maailma kõige imelisem naeratus ja ta tuli ruttu neid tervitama.
„Me tõime arbuusi ka!” teatas Maiki rõõmsalt.
„Tänan, tänan, ma viin kohe tuppa, aga ma teen teid tuttavaks enne,” haaras Teet Maiki käest arbuusi.
„See on Mikk,” osutas ta laua ääres istuvale keskmist kasvu tumedate lokkis juustega sõbrale, kes oli üks nende metsiku aiatantsu-show tunnistajaid. Mikul oli naistemoosija nägu. Maiki ei osanudki öelda, miks ta nii arvas, aga ta teadis, et Merka võidakse siin igatahes õige pea üsna „ära moosida”. Teine sõber paistis selline intellektuaalne, hipsteri moodi sale, lühikese habemega ja prillidega. Tema nimi oli Margus. Ta paistis ohutu tüüp olevat. Kolmas, pikk, pruunide silmade ja lühikeste juustega, kes oli ka nende metsikut tantsu näinud, osutus Teedu nooremaks vennaks Tarmoks, ja blond õbluke tütarlaps Heli oli tema tüdruk.
„Ja tema on Maiki,” osutas Teet Maikile.
„Ja mina olen Merit ehk Merka,” kõlas Merka rõõmus hääl.
Neiud pandi laua äärde istuma ning algas hirmus sahmimine. Mikk nikastas peaaegu käe ära, et Merkale salatit pakkuda. Tarmo ja Teet saatsid grill-liha ja vorstide taldriku ringi käima. Margus loetles neile veinimarke ja siidrimaitseid. Ainuke, kes paistis rahulikuna ja kellele see sekeldamine nalja tegi, oli tagasihoidlik Heli.
„Oi, Margus, sa jäid kõigest ilma! Sa oleksid pidanud nägema nende tantsu seal aias. Tallinnas selliseid asju juba ei näe. Ma arvan, et ma armusin mõlemasse jalapealt ära,” rääkis Mikk Margusele, ise Merkale silma tehes. Maiki otsis silmadega Teetu, aga mees oli läinud toast midagi tooma.
„See oli üsna metsik jah,” naeris Tarmo grilli juurest. „Kus te niimoodi tantsima õppisite?”
„Vana Tallinn ja šampus õpetasid,” lausus Merka vapralt.
„Ai, see on eriti karm kooslus ju,” vastas Mikk, „ma arvan, te keegi siit ei tahaks näha, mis liigutusi mina hakkan peale selle kombo joomist tegema.”
„Olen näinud,” kostis Teedu rahulik mahe hääl Maiki pea kohal, „eriti nilbe sealjuures oli see, et sul oli naiste öösärk seljas.”
Kõik pahvatasid naerma. Mikk kohmetus hetkeks, ta polnud vist harjunud, et tema kulul nalja tehakse. „Nojah, ma olin nii silmini täis, arvasin, et on minu särk, aga oli pruudi oma hoopis,” ütles ta muiates, lisas ruttu, „ekspruudi öösärk see tähendab,” ja köhatas, vaadates Merka poole. Merka moositakse ikka täiesti ära täna õhtul, mõtles Maiki.
Mõneks ajaks vestlus katkes. Kõik lasid lihal, vorstidel ja kartulisalatil hea maitsta. Kartulisalat oli Tarmo ja Heli tehtud ning uskumatult maitsev. Merka ja Maiki, kes olid küll ära söönud ja joonud kogu külakostiks mõeldud kraami, ahnitsesid endale mitu portsu.
„Lihtsalt jumalik,” mõmises Merka täis suuga ja teenis Helilt heakskiitva pilgu.
Üleüldse on jumalik, mõtles Maiki, istuda Teedu aias, Teedule nii lähedal, et ta peaaegu tundis mehe kehasoojust, süüa maailma parimat kartulisalatit ja vaadata, kuidas õhtupäike soojendab põlde, heinamaid ja nende vahel looklevat musta maanteed. Mnjaa … Teedu verandalt avanes ikka märksa parem vaade kui tädi Saima omalt.
Kui kõhud olid täis, liikus fookus repliikidelt nagu „ulata mulle ketšupit” ja „sitaks head vorstid tulid” jälle asjalikumate juttudeni.
Kui Maiki oli õigesti aru saanud, tundsid Margus, Mikk ja Teet üksteist Sisekaitseakadeemia aegadest. Margus oli sealt edasi liikunud IT-valdkonda, aga Mikk ja Teet olid ka praegu kuidagi töö kaudu seotud. Kes Teet üldse oli? Politseinik? Eriagent? Uurija? Maiki kujutas teda ühtemoodi hästi ette nii politseivormis pätte tulistamas kui ka ülikonnas, lips ees, laua taga istumas. Uudishimu lausa põletas, ent kahjuks ei räägitud midagi lähemat, mis oleks lasknud oletusi teha. Selle asemel meenutati hoopis lõbusat kooliaega. Teedu vend Tarmo tegeles autodega ja tema tüdruk Heli õppis ajakirjandust – need erialad tundusid paraku üsna hallid ja keskpärased, kui võrrelda neid ettekujutusega vormiriides Teedust. Merka leidis Mikus lasteaiaõpetaja murede pühendunud kuulaja ega pannud sealjuures vist eriti tähele, kuidas Mikk talle kogu aeg lähemale üritas istuda, aeg-ajalt Merka põlve katsus ja tema lopsakat dekolteed imetles. See mees tahaks sinuga varsti oma lasteaia avada, vaata ette, Merka! mõtles Maiki neid jälgides.
Ja siis saabus hetk, mida Maiki oli peljanud: „Millega sina, Maiki, tegeled?” küsis Teet.
Mnjaa … ilusad silmad on sul küll, aga NII VALE küsimus, mees!
„Peale metsikute, vabastavate tantsude tantsimise ja sassi kammivate kokside joomise?” proovis Maiki asja naljaks keerata.
Kui mainiti metsikuid ja vabastavaid tantse, lahkus Miku tähelepanu viivuks Merka dekolteelt Maikile, lootuses, et äkki järgneb ka mõni.
„Näiteks?” ei jätnud Teet