ma võib-olla otsingi veel nagu,” ütles Maiki täpselt nii tõrksalt, et Teet mõistis – see teema on ammendatud.
Ohtlikud teemad läbitud, algas tavaline jaanimöll, heatujuline läbisegi rääkimine, naljad ja naer.
Õhtu hakkas juba pimedamaks ja jahedamaks kiskuma, kell oli kümne ligi, lähenes lõkketegemise aeg.
„Kas te plaanite sinna suuremale jaanitulele ka jalutada?” küsis Maiki, silmanurgast Merkat ja Mikku jälgides, sest kui selline plaan tõesti oli, võis see tähendada ilget jama, kui sellesse võrrandisse Rolts lisada.
„Eks näeb, kuidas kujuneb, ma muidu mõtlesin väiksema jaanitule siinsamas teha. Seal maantee pool on selline lõkkekoht kohe olemas. Kui kaasa tuled, võin sulle näidata?” vastas Teet.
Maiki tõmbas siidrit kurku ja pidi natuke aega köhima, enne kui vastas, et tuleb hea meelega. OUMAIGAAD!!! Teeduga mingit salalõkke kohta vaatama! Loodetavasti ei pea Teet Maikit mingisuguseks lõhverdiseks, kes on nõus ükskõik kellega salajasi lõkkekohti vaatama minema.
„Ma käin enne vetsus ära,” ütles Maiki kiirelt.
„Aa, hehee, ma mõtlesin tegelt, et sa tuled minuga siiasamasse krundi servale, siit paistab ilusti ära see koht,” ütles Teet naerdes ning aiaserva poole jalutades.
„Tule vaata!” kutsus ta Maikit enda juurde. „Seal,” näitas ta käega väikese puudesalu ja heinamaa vahel olevale lõkkeplatsile, „sealt voolab oja ka mööda, aga seda siit ei näe.”
Maiki oleks tahtnud panna pea mehe õlale ja jääda igaveseks siia Teedu aiaserva lõkkeplatsi vaatama. Aga ta põis ei tahtnud.
Vetsus käimine andis mingisugusegi ülevaate Teedu majast. Esimene korrus oli muidugi igav – köök ja elutuba: vana kulunud mööbel nagu tädi Saimagi majas; kõikjal vedelesid tööriistad, veel olid siin Koera söögi- ja joogikauss ning mõned riided. Aga üldiselt korras. Köök oli täis toidukraami, pappnõusid ja salvrätte, tavaline jaanide värk. Vets oli nagu üks kuivkäimla ikka. Maiki oleks tahtnud ülakorrusele minna. OI, ta oleks sealt vist mõne Teedu padja varastanud ja endale koju viinud, siis ta oleks päev läbi saanud Teedu lõhna nuusutada. Selle asemel läks ta hoopis verandale tagasi ja tundis, kui jahe õues juba on. „Ma lähen toon joped mulle ja Merkale,” teatas Maiki ja kõndis kiiruga tädi Saima maja poole.
Paari minuti pärast tagasi tulles nägi ta, et Merkale toodud jope oli täiesti üleliigne, sest kui Mikk parajasti ise ei üritanud ennast Merkale ümber mässida, andis ta oma jopele selle võimaluse. Teet oleks võinud temaga vähemalt pooltki nii entusiastlik olla kui Mikk Merkaga, avastas ta ennast soovimas.
Nüüd oli paras aeg minna lõket tegema. Kogu seltskond lonkis hämaruses mööda kastemärga heinamaad lõkkekoha poole. Maiki ei teadnud, miks ja kuidas, aga kuni nad kõndisid, hoidis ta Teedul käest kinni. Paraku pidi Teet lõkke tegemiseks tema käest lahti laskma.
Lõke sai uhke ja suur. Mõned üksikud maanteel mööda kiirustavad autod lasid neile signaali ja soovisid head jaani. Lõkke ääres hakkasid tekkima paarikesed: Tarmo ja Heli seisid teineteise kaisus ja vaatasid taeva poole tõusvaid leeke, Mikk moosis Merkat, nii kuis jaksas, ja Merka, kes oli väsinud Roltsi inetutest solvangutest, mõnules komplimentide laviini all. Teet oli ainuke, kes oli Margusega solidaarne, mis tähendas, et Maiki ei saanudki kogu tema tähelepanu.
Aga nii oli ka hea ja võib-olla ongi parem, ega Maiki unistused võivad ju pöörased olla, see ei tähenda, et tema elu peaks olema.
Kell oli juba üle südaöö. Tarmo ja Heli olid kuhugi kadunud. Mikk ja Merka olid jõudnud faasi, kus nad ei näinud enam kedagi teist enda ümber. Teet tegi ettepaneku minna tagasi suvila poole ja kolmekesi jalutasidki nad tagasi, sest Merka ja Mikk tahtsid veel natuke lõkke ääres istuda. Maiki küsis Merka käest igaks juhuks veel eraldi üle ja purjakil Merka vastas, et kui ta kümne minuti pärast suvilas ei ole, võib Maiki teda otsima tulla ja Mikule tappa anda. Selge siis!
Margus, Teet ja Maiki jõudsid vaevalt viis minutit suvila aias olla, kui kuulsid lõkkeplatsi juurest hirmsat kiljumist ja kära.
Maikil tõmbus südame alt külmaks. Mis siis nüüd juhtus?
Nad tormasid, nii kiiresti kui jalad võtsid, lõkkeplatsi juurde tagasi.
„Lõpeta ära, Rolts!” kiljus Merka nuttes ja Roltsi vastu selga pekstes. Täiesti endast väljas ja purjus Rolts pidas kahevõitlust maani täis Mikuga, kes talle alla kippus jääma. Roltsi sõbrad vaatasid abitult pealt.
„Mida kuradit siin toimub?” küsis Teet vihaselt ja läks kaklejaid lahutama.
„Ära sega, mees! See on nendevaheline asi!” ütles sõjakalt truu Raits, ise igaks juhuks pisut eemal seistes.
„Ma küsin ühe korra veel ja siis ma enam ei küsi,” ütles Teet nii käskiva häälega, et Maikil jooksid judinad üle selja. See mees peab olema kindral vähemalt, mõtles ta.
Roltsi heledapäine väiksemat kasvu sõber hakkas seletama, kuidas nad olid autoga mööda sõitnud ja Rolts oli näinud, kuidas too tüüp ja Merka lõkke ääres amelevad ja siis oli käskinud kinni pidada, autost välja lennanud ja tüübile lihtsalt lõuga sõitnud.
Kõigile peale asjaosaliste endi oli nüüd üsna selge, mis toimus. Teedul hakkas igatahes lõbus. „Aitab nüüd, kutid! Näed, Mikul juba veri lippab, näitasid koha kätte küll. Leppige nüüd ära!”
Rolts, kes oli ilmselt küll lootnud vägevamat taplust, tõmbus tagasi. Maikil õnnestus ka hüsteeritsev Merka maha rahustada.
„Ei tasu käia siin meie naisi nikkumas, raisk!” sülitas Rolts maha.
„Ah sinu naine väeei?” küsis väga purjus Mikk, kellel huulest natuke verd jooksis. „T-tead mees, s-sa tead! M-ma annaks ka tappa kui keegi m-mu naist nikuks. S-sa tead, mulle tundub et s-sa oled vist päris õige mees. Ärme rohkem üldse kakle ja lähme võtame parem selle peale! Ja sa räägi parem, kuidas teil siin üldse nende naistega lood on. Metsikult tantsivad siin, raisk!”
Ja rohkem polnudki sõpruseks vaja. See oli isegi Teedu jaoks ootamatu käik, ent ta kergitas ainult imestunult kulme. Nagu venelaste pidu, mõtles Maiki, alguses kaklevad, siis lepivad, pärast raudselt jälle kaklevad.
Merka jäi nüüd päris üksikuks, sest Mikk arendas Roltsiga mingit peletislikku bromance’i: nad jaurasid koos ümber Teedu grilli ja laulsid mingeid veidraid roppe laule, mida ainult nemad kaks teadsid. Lõpuks vajusid mahaniidetud lillepeenrasse ega tõusnudki sealt enam. Roltsi sõbrad olid musta BMW Teedu aia taha jätnud ja uttu tõmmanud. Margus oli üsna kohe peale kaklust magama läinud. Ka Merka oli Teedu elutoas teki sisse mähituna suigatanud. Ainult Maiki ja Teet istusid, joped seljas, teineteise kaisus, ja vaatasid, kuidas aasta valgeimast ööst sai tasapisi maailma ilusaim hommik.
6. Jaanipäeva järelkaja
Sel maailma ilusaimal hommikupoolikul Teet ja Maiki enamjaolt vaikisid. Mingil hetkel oli vestlus vaibunud ja nad olid niisama istunud, tundes selget õndsust teineteise lähedusest. Maiki istus seljaga Teedu poole, toetades ennast vastu Teedu sooja keha, Teedu käed olid ümber Maiki ja mehe lõug toetas neiu pead. Niimoodi möödusid tunnid, imelist koitu imetledes ja kaugusesse vaadates. Maiki oli õnnelik, et Teet ei „proovinud midagi”. Ühest küljest oleks ta seda tahtnud, aga teisest küljest oleks siis meeleolu olnud täielikult rikutud. Praegu oli kõik täiuslik täpselt nii, nagu see just oli.
Aga nagu kõik täiuslikud lummused, lõppes ka see ühel hetkel. Kell oli kaheksa-üheksa paiku, kui Rolts ennast peenrast püsti ajas. Avastanud, kelle kaisus ta magusat und oli maganud, vangutas ta ainult pead, vaatas kahtlustava näoga Maikile ja Teedule otsa, võttis laualt liitrise veepudeli, jõi selle paari minutiga tühjaks, hõõrus silmi, pani suitsu põlema ja küsis: „Kus mu auto on?”
„Aia taga seisab, su sõbrad jätsid selle siia,” vastas Maiki, „aga sa ei tohiks sõita ilmselt,” lisas ta ruttu, nähes, kuidas Rolts kibeleb minema kaduda.
„Kutsud äkki mõne sõbra järgi?”