peas.
„Ma tulen tegelikult homme tagasi, toon mõned sõbrad kaasa – jaanipäev ja värgid,” lisas Teet.
Häirekell Maiki peas vaibus. „Kõlab hästi!”
„Mis sa ise jaanipäevaks plaanid?”
„Panen hevi käima ja teen vorstikastet?” vastas Maiki ja naeris Teedu hämmeldunud naerul nägu vaadates. „Ei, tegelikult ma ei tea veel, tõenäoliselt kas kodus või küla jaanitulel koos Meriti, mu sõbrannaga. Ma olen koertevalves ega saa kuskile väga kaugele minna.”
„Ahsoo, kus vanaema siis on?”
„Vanatädi Saima on haiglas põlveoperatsioonil, vanaema on mul surnud kahjuks.”
„Mnjah, minu oma on ka surnud. Nii nende vanaemadega paraku on.”
Nad olid juba poe juurde jõudnud. Teet tegi raamatukogu ees suure ringi ja parkis auto täpselt nii, et Maiki saaks autost otse varjualuse alla trepile astuda.
„Kui sul ja sõbrannal igav hakkab, võite meie seltskonnaga liituda, kaugele pole vaja tulla – ainult naaberaeda.” Pruunikasrohelised silmad vaatasid sügavale neiu silmadesse.
Maiki teadis juba enne, kui mees jõudis lause lõpetada, et ainult surm võib teda jaanilaupäeval Teedu aiast eemal hoida.
„Tänan kutsumast, eks näis siis, mis saab! Tsau!” vastas Maiki, endal süda kurgus, ja kadus ruttu uksest sisse.
Raamatukogus oli hea rahulik ja vaikne, ainult vihm krabistas väljas vastu roostetanud aknaplekki. Raamatukogud mõjusid Maikile alati rahustavalt. Vanade raamatute lõhn, kõik tundus õdus ja mõnus. Tähendab, Teedu autos oli ka mõnus istuda, aga samas oli seal neetult pingeline. Mida Maiki kartis? Ilmselt seda, et mees saab tema käitumise põhjal aru, et tüdruk ei ole päris normaalne. Või mis normaalne? Kõige rohkem kartis Maiki ju tegelikult, et paljastab nende pruunikasroheliste silmade järele õhkava hulluse, mis temas valla on pääsenud! Mõtted tuli ruttu mujale saada! Ta keetis endale tassi teed ja hakkas sorteerima Paide raamatukogust tulnud pakke. Rõokse suveraamatukogu filiaal koosnes enamjaolt Paide raamatukogu raamatutest. Maiki tööks oli mängida arhivaari ja raamatukoguhoidjat, kuni vanatädi jälle jalad alla saab, aga see pidi juhtuma alles sügisel.
Kohe esimese paki seest ilmus eesti kirjandus – A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” I köide. Maiki muheles omaette, mõeldes, kes küll tahab suvel rannas lugeda, kuidas vanad eestlased tööd rügavad? Samas see oli koolis kohustuslik kirjandus ja rannas oli seda igatahes parem lugeda kui sügisel kirjandustunni mandalate joonistamise hirmus.
Tammsaare teoste alt tulid välja pehmes köites raamatud provokatiivsete kaanepiltidega – naised ja mehed anduvates poosides. „Unusta end mu käte vahel”, „Võta mind, kui julged”. Maiki irvitas, püüdes kujutleda oma keska-aegse kirjandusõpetaja näoilmet, kui too seda pühaduseteotust näeks: Tammsaare peab selliste amoraalsete jutukestega karpi jagama! Ta sirvis natuke raamatut „Hingemattev veetlus”: „… ta tormas pimedusest välja, seljas vaid õhuke hõlst …”, „… mehe raevukas pilk läbistas ta nagu piigi …”, „… läbi õhkõrna riide tundis ta mehe …”. Uuuh, liig! Midagi Merkale! See kindlasti oligi see teine osa, mida Merka vanatädi käest oli pühapäeval küsinud. Ups, ei olnud kah! Maiki luges pealkirja alt, et see oli triloogia kolmas raamat ja eelmise osa nimi oli hoopis „Lämmatav kirg”. No küllap meeldib Merkale see ka, teema on ju sarnane. Siis leidis ta mõned lasteraamatud, ja päris karbi põhjast tuli ehtne maiuspala – „Eestimaa kurikuulsate mõisade ajalugu”. Siin raamatus pidi küll Rõokse mõisast juttu olema. Ega enam kurikuulsamaks muutuda ei saa, kui sulle igal sajandil tuli otsa pannakse.
Raamatutega oli nüüd ühel pool. Maiki viis kõik uued raamatud oma kohtadele ja kirjutas saatelehtede info paksu kaustikusse. Lugejate andmete jaoks oli ette nähtud teine kaustik ja tundmatutele nägudele väljastati lugejakaart, mille alusel sai raamatuid laenutada. Kaks hiiglama vana arvutit olid raamatukogus küll olemas, aga neid kasutati vaid lehelugemiseks ja Esteri kataloogis otsimiseks, kui oli vaja kellelegi midagi eraldi tellida. Suvefiliaali andmeid seal muidugi sees ei olnud. Need olid vanas heas turvalises kaustikus, kõige esimeses sahtlis.
Maiki kirjutas kaustikusse, et laenutas „Eestimaa kurikuulsate mõisade ajaloo” ja pistis raamatu kotti, et seda hiljem kodus sirvida.
Hoolimata vihmast tuldi raamatukokku uusi raamatuid uurima ja lehti lugema. Tulijateks olid põhiliselt vanemad inimesed, kellel kodus internetiühendust ei olnud.
Nii mõnigi tahtis Maikiga juttu rääkida. Päriti vanatädi Saima tervise kohta ja küsiti, millal ta Rõoksele tagasi tuleb. Üks krapsakas vanahärra uuris, kas Hercule Poirot’ detektiivilugusid uues pakis ei olnud. Maikil oli vanahärrast kohe kahju. Ta ei hakanud igaks juhuks mainima, et lämmatavast kirest rääkivad pehmekaanelised raamatud olid Agatha Christie kangelasele üks-null teinud.
„Peale jaani tulevad uued raamatud ja Poirot on kindlasti nende seas,” proovis Maiki vanahärrale heameelt teha.
„Aitüma! Ja et need jaanid tuleksid preilile marud!” naeratas vanahärra talle oma hambutut naeratust ja läks niisuguse kolinaga raamatukogu uksest välja, et paar lugemisse süvenenud vanaprouat teda karmi pilguga saatsid.
Oi, sellel vanahärral pole aimugi, KUI MARUD need jaanid tulevad!
„Mida me teeme siis tänase õhtuga?” küsis Merka Maikilt, kui nad reedel poe ees tamme juures kokku said.
„Mida sa teha tahaksid?” küsis Maiki kavala näoga vastu – ta polnud veel Merkale oma „marust” jaaniplaanist rääkinud.
„No laululava juurde ma minna ei taha. Pärast pean hakkama Roltsiga seal kõigi teiste silme ees taidlema,” võdistas Merka õlgu, „nõme on muidugi, et ta mind niimoodi mu oma kodu jaanitulelt eemale peletab, aga ma tõesti ei taha temaga täna jännata. Võiks kordki niisama olla, ilma mingisuguse draama ja riiuta, ja lihtsalt nautida seda aasta valgeimat ööd,” lõpetas Merka unistavalt.
„Mul juhtumisi on lahendus su murele,” vastas Maiki, silmad säramas.
„Misasja? Räägi välja!?”
„Tädi Saima naaber kutsus mind ja sind enda aeda jaanipäeva pidama, koos oma seltskonnaga.”
„Ära palun ütle, et see on mingi hull kassidega vanamees,” oli Merka natuke umbusklik.
Maiki hakkas naerma: „Näh, muidugi ei ole! Kelleks sa mind pead?! Ma ei tea küll, kui vana ta täpselt on, aga äkki mingi kolmekümnene.”
„Vaat selline jutt mulle juba meeldib,” tegi Merka Maikile silma ja nipsutas sõrmi, „mis sa arvad, kas ta sõbrad on ka kenad?”
„Eks õhtul ole näha,” vastas Maiki kavalalt, „aga nüüd läki poodi!”
Pood oli juba kella kolmeks üsna hõredaks ostetud. Šašlõkk ja kõik muu, mida on võimalik grillile panna, oli kohe kindlasti otsas. Otsas oli ka lahjem alkohol. Huvitav, kas eesti mehed kallavad jaanipäeval ühekorraga kõrist alla terve aasta õllekoguse? mõtles Maiki. No vähemalt Merka pere sai kaubakäibe mõttes jaanidest maksimumi võtta.
Merka paksuke rõõmsameelne ema seisis kassaaparaadi taga ja viipas neile. Ta seletas parajasti ühele auväärses eas daamile, miks ajakiri Meie Naised nüüd rohkem maksab. „Seitsekümmend senti kallim, alates juunist,” kuulis Maiki Merka ema kõrgendatud häält, „no sellepärast, et Tallinnas seal kirjastuses nad otsustasid nii! Jumal küll! Kui te mind ei usu, vaadake siit ajakirja pealt – siin on ju hind trükitud!”
Maiki ja Merka kõndisid riiulite vahel edasi-tagasi, kuni neil lõpuks noos koos oli: kaks pakki krõpse, üks šampus, üks valge vein, šokolaadiküpsised ja arbuus. Sellest pidi külakostiks aitama, sest midagi muud võtta ei olnud.
Nad seisid kassajärjekorda, nende ees soovis auväärne daam siiski veel veidi Merka emaga ajakirja hinna teemal protestida. „Aga minu sõbranna saab ühe numbri kahe euroga kätte,” kostis jonnakas torisev hääl.
„Jah, Valvekene! See on sellepärast, et ta tellib seda ajakirja endale koju.”
„Ah