olnuks parem, kui too akunin oleks kasutanud oma tavalist neljakümne viiendat ja isand oleks surnud kohe, aga mitte vajunud musta auku, kust katsu teda nüüd välja tõmmata.
„Siin on kõik hämmastav,” oli neurokirurg Kiritševski öelnud juba Moskva kliinikus, mitmeid kuid hiljem. „Härra Fandorin ei sure, kuid ei ela ka. Õnneks ei tea tänapäeva teadus aju ehitusest suurt midagi.”
„Miks õnneks?” oli Masa toona küsinud.
Ning sensei, tark mees, oli vastanud:
„Sest kui puudub kindel teadmine, jääb üle vaid loota imele. Aju kohta teatakse, et see elab mingite omaenese seaduste järgi ja oskab funktsionaalseid kanaleid iseeneslikult dubleerida. Hävinute asemele võivad tekkida uued, ringiviivad. Patsient oli vist evinud fenomenaalset intellektuaalset ja motoorset aktiivsust? Sellised inimesed tulevad sagedamini koomast välja.” Tõsi küll, lootustandvate sõnade järel oli sensei veel lisanud: „Kuid isegi sellisel juhul muutub koomast ärganu niivõrd ränga trauma tulemusel tavaliselt idioodiks.”
Pärast oli veel palju professoreid. Kõik nad rääkisid erinevat juttu. Mullu sügisel, kui revolutsiooni tõttu polnud ravimeid enam üldse saada, küsis Masa endalt: ehk aitab juba vaese keha, kus hinge pole enam jäänud, piinamisest? Üksainus sõrmede kokkupigistus, ja kõik lõpeb. Isand ise oleks kindlasti seda nõudnud, kui oleks suutnud rääkida. Ent teisest küljest, kui ta suudaks rääkida, siis milleks sõrmi kokku pigistada?
Masa hingepiinade kõige kibedamal hetkel oli Kiri-sensei (niiviisi nimetas jaapanlane endamisi lühiduse mõttes professor Kiritševskit) rääkinud, et Volga-äärses linnas Samaras on keegi Hiina tervendaja härra Chang, kes saavutavat kõrvetamiste ja mingite kavalate nõelte sissetorkamise abil erakordseid tulemusi. Kolleeg sealsest sõjaväehospidalist oli professorile kirjutanud, et hiinlane olla toonud teadvusele haavatu, kellel olevat šrapnellikuuliga kolju läbi lastud juba Przemyśli all, viieteistkümnendal aastal. Kõik intellektuaalsed funktsioonid olla küll häiritud, kuid mees kõnnib ise, sööb, reageerib lihtsamatele käsklustele.
Masa katsus ette kujutada isandat reageerimas lihtsatele käsklustele – ei õnnestunud. Too ei ole eluilmas kellegi käskudele allunud. Sellegipoolest hakkas jaapanlane teele asutama. Sinna rongid veel käisid ning jaama sõiduks võis isegi tellida sanitaridega tõldauto.
Samaras veedetud viie kuuga lagunes riik uskumatu kiiruse ja mingi hullumeelse uljusega laiali, nagu oleks tuhat aastat oodanud vaid ettekäänet põrmuks pudenemiseks. Masale revolutsioon ei meeldinud – väga lihtsal põhjusel: sellistel aegadel muutus invaliidi pidamine algul raskeks ning hiljem täiesti võimatuks. Raha kaotas pöörase kiirusega oma väärtust, müügilt kadusid kõik kaubad ja toiduained, ravimitest rääkimata, korda ei olnud enam mitte milleski. Kõige tuskategevam oli see, et Chang-sensei seansid olid tulemuslikud. Lord Ruthven? Oleks poiss näinud isandat enne Samarat. Kiitsakas oli, kaame, Egiptuse muumia. Aga Hiina manatarga nõelte ja põlevate ravimtaimede mõjul läks ümaramaks, roosamaks – suisa Momotarō, virsikupoiss tuntud muinasjutust. Hakkas mõnikord huuli liigutama, otsekui vestleks kellegagi. Veel natuke ja oleks ehk ka üles ärganud. Kuid Chang-sensei ütles, et tema enam Venemaale ei jää, sest siin on kõik hulluks läinud. Ütles, et Hiinas käib samuti revolutsioon, kuid parem elada omade hullumeelsete seas kui võõraste keskel. Ning suundus Nanjingi. Ei hakka ju teda ometi vägisi kinni hoidma?
„Seda nimetatakse koomaks,” selgitas jaapanlane reisikaaslastele. „Kreeka sõna. Tähendab sügav-sügavat und. Isand magab sügav-sügavat und juba neljandat aastat. Magas sõja maha, magas revolutsiooni maha.”
„Õnneseen,” ohkas moor. „Ma oleks kah neljateistkümnendal magama kobinud, palunud: „Head inimesed, ajage üles, kui elu jälle rööpas on.” Kas oleks halb olnud? Kõik peksavad üksteist, tapavad, röövivad, aga see muudkui põõnab.”
„Loll!” käratas Masa rumalale naisele. „Kui isand poleks neljateistkümnendal aastal sügav-sügavalt uinunud, ei oleks midagi sellist juhtunud – ei sõda ega revolutsiooni. Ta poleks lasknud.”
Eit hakkas röögatuse peale silmi pilgutama, ja teisedki jäid vaikseks.
„Vahetavad pilke. Arvavad, et olen atama nikastanud,” ütles Masa endale ja ohkas. Ta polnud emakeelt juba nii kaua kasutanud, et oli hakanud mõtlema vene keeles, kuid mõnikord suskas mõttes vahele jaapani sõnu, et nihon-go päris ära ei ununeks.
„Pole viga. Vaat ärkab isand üles, siis vaatame,” lausus jaapanlane ähvardavalt, pöördudes mitte naabrite poole, vaid tühjusse.
„Peab lootma õigeusuliste Jumala peale, palvetama,” soovitas vaimulik. „Rohkete õuduste ajal esineb ka rohkesti imesid. Nagu öeldakse: „Kes usinalt palvetab, see tervist vastu saab”.”
„Palvetasin. Nii õigeusklike kui ka mitteõigeusklike Jumala poole, palusin igasuguseid jumalaid.”
„Ju siis mitte õigesti. Ma ütlen teile seda kui professionaal,” elavnes papp. „Leevendust vaimult nõtradele ei tule paluda mitte otse Issandalt, vaid Jumalaema, kõigi kurbade trööstija kaudu. Kohe ma demonstreerin teile.”
Keeras silmad tahmanud lae poole ja leelotas südamessetungivalt, pisaravärinaga:
„Kõigepuhtam emake, kaitseja, kosta sõnake oma kõigearmulise Poja ees, et terveneks nõrgameelne… mis ta nimi on?”
„Erast.”
„Nõrgameelne Erast. Vaata teda ülevalt, anna talle meelemõistus tagasi.”
„Aamen,” sõnas Masa ohates. Mõtles viivu ja tegi ristimärgi. Ei sest hullem saa.
Ülevalt vaatas madrus.
„Ptüi! Teid, loodreid pappe, tuleks tööle panna. Puha valetate ja õgite.”
„Keha kinnitada võiks küll,” ei solvunud jumalamees põrmugi. „Kas sööme õhtust, vennad ja õed?”
Ning kõik asusid õhtust sööma, igaüks oma. Gümnasist keeras lahti kotletileiva, tüdruk soolaga ülepuistatud leivakannika, madrus vitsutas vänget heeringat, Jaša Must pugis seal üleval midagi krõmpsuvat. Kõige põhjalikumalt ja külluslikumalt toitus eit. Ta tõi lagedale keedumunad, kümmekond kartulit ning varsti oli pool lauda muna- ja kartulikoori täis aetud.
„Kas suure paastu ajal lihakraami vohmida pole siis patt?” küsis ta vaimulikult täis suuga – too maiustas hoolikalt viiludeks lõigatud vorstiga.
„Rännu ajal on lubatud süüa ka seda, kui paastutoitu pole,” kostis baatjuška vastu, „kuid kui sa, mu tütar, kostitad juurviljadega, hoidun ma sea ihuga patustamast.”
Moor üksnes ümahtas, aga Masa ohkas. Ka temal oli põues tükk sea ihu, poolenaelane pekikäntsakas, kuid sööki tuli jagada nii, et jätkuks Moskvani. Hee, ütelnuks keegi Masahiro Shibatale kauges Yokohama nooruses, et ta hakkab toituma ammu kärvanud sea rasvast, oleks ta oksele hakanud. Ent rännuteel on pekk kõige mugavam kraam. Palju seda rasva ei pugi, sest vastik on, aga jõudu annab ta küll. Tuleb ju veel kord või isegi kaks isandat verega toita.
„Tuiskasime vist Ivaštšenkost läbi,” teatas spekulandimutt, vahtides aknatagusesse pilkasusse, kust ei paistnud ühtegi tulukest. „Kihutaks sama soojaga Bezentšukki, pärast seda enam ei röövita.”
„Kes siis röövivad?” küsis madrus samuti pimedusse põrnitsedes.
„Tont neid teab. Panevad palgi relssidele – ja ongi stopp, masin! No ja käivad vaguneid mööda, röövivad.”
„Aga kui ei jää seisma? Kah mul asi – palk! Ratastega krõksti ja eest ära!”
„Avavad veduri pihta tule. Hea, kui püssidest, aga võivad ka kuulipildujast,” ütles gümnasist närviliselt kössi tõmbudes. „Eelmisel nädalal tapeti sel kombel Sõzrani all masinist ja rong lendas kurvis rööbastelt maha. Paljud said surma või viga. Tuleb seisma jääda.”
Papp tegi ristimärgi:
„Elajad on täitsa metsikuks läinud. Inimelu maksab neil kopika.”
Niisamuti