ei ehmunud, purtsas:
„Ei mina peida sääl muud kui seda va naiste värki.”
Jaša mutsutas isukalt, gümnasist kõõritas naabrinna poole, madrus pistis hirnuma, aga vaat eit muutus murelikuks.
Võttis jälle välja oma kalli nõelakompsu, keerutas pead, otsides peidukohta – välja mõtles. Pani lauale, pühkis kartulikoored peale.
„Ärge siis reetke, kui, jumal hoidku, miskit juhtub.”
„Õndsad on vaimult vaesed, neil pole miskit peita,” lausus baatjuška manitsevalt. „Ja seepärast ei kohku, kui hambad krigisevad, maa väriseb ja teedel koledused…”
Ja kraaksuski häda välja.
Äkitselt hakkasid raudhambad krigisema, maailm vappuma, vagun hüppas, latern jõnksatas ja kustus. Rong vähendas järsult pidurdades käiku. Selg ees sõitnud reisijad litsuti vastu seina. Need, kes olid istunud ja lamanud näoga sõidu suunas, lendasid oma kohtadelt. Masa kukkus rinnaga vastu lauda, madrus paiskus pagasiriiulilt alla, papp potsatas tüdrukule otsa.
Pimedus täitus läbilõikava kisaga, naiste kriisetega, laste nutuga. Ent siis tardus rong paigale. Väljas kõmatas üksteise järel kaks lajatavat pauku. Ja siis jäi vagunites väga vaikseks.
„Hopp-stopp, olemegi kohal,” kihistas Jaša Must närviliselt, alla hüpates. „Läheb andmiseks. Olen elus kõike näinud, kuid röövida end pole veel lasknud.”
Kõige hämmastavam oli vahest vaikus. Vaguni vaheseina taga tahtis üks titt justkui nutma hakata, kuid jäi kohe vakka. Ka kupees vaikiti. Mahakukkunud naasid oma kohtadele, lai leht Jaša ronis samuti tagasi.
Pimedas ei olnud midagi näha, midagi polnud kuulda. Nagu poleks vagunis hingelistki.
Kuid siis kraapsati tikku ning süttis tuluke, valgustades morni ja pahurat pilusilmset füsiognoomiat.
See oli jaapanlane, kes oli oma jubeda kaaslase diivanile tagasi tõstnud ja tõusnud läitma kustunud laternat.
Kui läks valgeks, selgus, et reisijad olid küll vait, kuid vagusi ei istunud. Kõik käitusid kentsakalt.
Gümnasist võttis sineli ära, keeras pahupidi ja pani uuesti selga. Väljast oli see paistnud üsna viisakas, kuid osutus olevat ilma voodrita ja muutus nüüd mingiks halliks räbalaks.
Tüdruk oli kägaras, vedas käega mööda räpast põrandat ja kukkus siis sama peoga nägu nühkima.
Madrus vihtus kiiresti ja hooga ristimärke teha, hoidis mütsi käes, liigutas huuli.
Seevastu vaimulik, kellele palvetamine oleks justkui rohkem passinud, toppis hõbedast risti põue. Asemele tõmbas välja teise, sama suure, kuid rauast ning sättis selle rinna keskele.
Jaša Must istus oma ülemisel lavatsil rätsepaistes ja toppis miskit ripendava laevooderduse taha.
„Peidan punga ära,” tegi ta kavalalt silma, märganud jaapanlase pilku. „Hakkavad puistama – mina olen tühi.”
Kõige veidramalt käitus moor. Ta tõmbas seeliku üles ja toppis roosa ihupesu sisse piraka vobla.
See manipulatsioon intrigeeris Masad üle kõige.
„Kodanik, miks te topite kuivatatud kala aluspükstesse?”
„Kuulsite? Nad ronivad seeliku alla. Kui ei leia miskit, sõimavad näo täis või löövad maha. Aga siin on mingigi noos. Ehk jätavad rahule,” seletas moor seelikut kohendades. „Aga mida teie istute? Kas tõesti pole midagi peita?”
Väljast kostis räme hääl. Möiratas, saates iga lauset ropu sõimuga:
„Jää paigale, …! Istu vakka, …! Kes, …, kukub karjuma – löön hambad kurku. Kes rapsib, …, saab kuuli pähe!”
Gümnasist ütles sosinal:
„Pistan pea välja. Piilun.”
Tõmbas ukse paokile, vaatas ettevaatlikult välja.
„Noh! Mis seal on?” sikutas tüdruk minuti pärast teda hõlmast. „Mitu neid on?”
„Üks,” teatas poiss tagasi istudes. „Kärbikuga. Võtab pudinaid – kellasid, sõrmuseid. Paneb kotti.”
„Ainult üks?” küsis Masa huvitatult. „Ja antakse?”
„Eks katsu mitte anda,” põmises madrus ülevalt. „Küllap on tammil teised ka, vankritega.”
„Vaevalt.” Jaapanlane kratsis mõtlikult ümarat lõuga. „Siis ta ei võtaks vaid pudinaid. Võib-olla on röövel päris üksi. Pani palgi, peatas rongi ja nüüd käib, röövib.”
„Ja kui olekski üksi? Tähendab, on päris elajas.” Madrusel plagisesid hambad. „Annab rauda – ja oledki kutu.”
Masa mõtles filosoofiliselt: ka hunt ronib lambalauta ja valib, millist lammast ära viia, aga teised seisavad vaguralt, ootavad ja isegi ei määgi. Tõepoolest, see on iga inimese enda otsustada, kes ta selles elus on: lammas, hunt või inimene.
„A-a-a…” karjatas spekulant äkitsi tasakesi, otsekui ebalevalt. Laksas käega vastu lauda ja pistis röökima juba valjusti, täiest kõrist: „A-a-a-a!!! Kadunud! Nõelad on kadunud! Karauul! Varastatud!”
Nähtavasti oli kartulikoorte kuhi järsu pidurduse peale laiali pudenenud ja kotikest selle all polnud.
Eit räntsatas neljakäpuli, kobas kätega laua all.
„Pole! Issake, pole! Ma olen kadunud! Vahetasin kogu vara nõelte vastu! Peegliga kapi, kaks sulekotti, viis puuda tuhleid, kuldsõrmuse, õmblusmasina! Võtsin veel vaderilt tuhat rubla! Nüüd on minul lõpp! Uuuu!”
Pistis ulguma.
„Ai-jaa-ai,” tundis baatjuška kaasa. „Eriti pahasti kukkus teie vaderiga välja. Kui ta teenib ülemusena, siis on tal järelikult võimalusi. Poleks pidanud talle liiga tegema. Ainult üht soovitan, õde issandas. Peab palvetama.”
Aga Must irvitas:
„Osavalt tehtud. Aplodeerin. Kes teist nii kaval on? Mina olin ju üleval, pole riiulilt alla kukkunud.”
„Valetad, kabajantsik!” hüüdis talle madrus. „Sina hüppasid ka alla. Küsiks nüüd, misjaoks?”
„Oi, emake, oi, häda!” kiunus mutt all muudkui põrandal sahmides. „Kasvõi ära mine enam koju tagasi!”
Uks paiskus mürtsuga lahti.
„Kes siin lõugab?! Öeldi ju: ei lärma! Kõik jäävad paigale!”
Ukseavas seisis, valgustatud petrooleumi punakast helgist, pimeduse raamistuses hirmus mees. Ta kandis sõdurisinelit jalinnamehe karusnahkset kookmütsi, näha, et just nüüdsama kelleltki äravõetut. Nägu oli tal habetunud, mügarlik, silmad sõgedad, käes kärbitud raua ja kabaga kolmeliinine. Röövli õlal rippus riidest kott.
„Hei, sina, põrandal! Istu ja jää vait!”
Eit räntsatas istmele. Ta jätkas nutmist, kuid hääletult. Pisarad voolasid ojadena.
„Kupeerahvas,” sõnas röövel rahulolevalt. „Järelikult on, mida võtta. Kas annate ise või teen veenmiseks mõne tahedaks? Mis sul on?” alustas ta gümnasistist.
„See,” näitas too albumikest. „Margid. Loodan toidu vastu vahetada. Isa tapeti sõjas ära. Me jäime emaga kahekesi. Nälgime. Kuid te võtke, seltsimees. Head margid. On isegi Madagaskarit.”
Röövel ainult vandus. Kiskus albumi käest, lajatas sellega poisile pähe, viskas põrandale.
„Sul?” kummardas ta tüdruku kohale.
„Onuke, ma olen Kalinovkast,” tõstis too kriimus näo. „Kümme versta Bezentšukist. Sepp Saveli tütar. Teate ehk sellist?”
„Olen kuulnud. Aga miks sa nii räämane oled?”
Rahunenud hoobilt maha, välgutas