püsti, vaatas ühele ja teisele tähelepanelikult otsa. Rohkem vastuväiteid polnud.
„Kõik on nõus, isand.”
„Suurepärane. Loodan, et mu ferroatraktor on sul kaasas?”
„Loomulikult. See on mul alati kaasas,” vastas Masa kõhklematult, kuid muutus üpris murelikuks. Tal polnud aimugi, mis asi see ferro… traktor on, kuid vaimselt heitliku inimese lootust ei tohtinud ju õõnestada.
„Mis see ferroatraktor on?” küsis gümnasist.
„Väga tugev magnet. Seda läheb juurdluses tarvis, kui on vaja leida kuriteopaigalt mingeid väikseid metallesemeid, näiteks padrunikestasid. Mu assistent tõmbab nüüd ferroatraktoriga üle kõikide siinolijate riiete, keha puudutamata. Kui keegi on peitnud enda ligi 400 grammi raudnõelu, siis hakkavad need helisema. Masa, näita, kuidas see töötab. Alusta minust, et keegi ei tunneks end riivatuna.”
Pilk, mille isand suunas jaapanlasele, oli mõnevõrra hägune, kuid kindel. Masa mõtles väheke ja tõi põuest pidulikult lagedale kahe tikutoosi suuruse kangi, mis oli hoolikalt riidetüki sisse keeratud. Tõstis üles, näitas kõigile. Hakkas käega Fandorini ümber vedama. Järsku käsi võpatas justkui iseenesest ja kleepus laialilükatud katte alt paistva jaki rinnatasku külge. Jaapanlane võttis sealt välja metallist kammi, millega taastas iga päeva Fandorini seitlit.
„Nüüd sina.”
Masal liibus kang kõigepealt rinnale – jaapanlane tõmbas välja ja näitas kõigile, kuid kõigepealt vaimulikule rinnaristi, selgitades:
„Ma olen ristitud Massailiks.”
Seejärel suundus tundlik seade alla, saapa poole. Selgus, et saapasääres on nuga. Masa ajas sellega hommikuti isandal habet, aga ükskord, hiljuti, andis seda öisel tänaval maitsta rumalale röövlile.
„Teadus,” sõnas baatjuška lugupidavalt. „Noh, aga katsuge mind ka.”
„Oi, mis see on?” hüüatas äkitsi gümnasist. „Siin, vaadake.”
Ta kükitas maha, sukeldudes varju – lambi valgus ei ulatanud nii kaugele alla.
„Mida te kinga taga peidate? Lükake jalg eest,” ütles gümnasist tüdrukule ja ajas end sirgu. Tal oli käes nõelakotike.
„Minu! Minu oma!” pistis eit püsti karates üürgama. „Alles, alles mu kullakesed! Uu-uu!”
Väärib märkimist, et töinamist ta ei jätnud, lihtsalt nutt muutus ahastavast rõõmsaks. Ning kohemaid, isu veel täis rõõmustamata, virutas ta naabrinnale kõrvakiilu.
„Reo! Varganägu! Häbitud silmad! Istus kõrval, teeskles!”
„Mina ei võtnud! Jumala eest! Mina ei võtnud, tädike!” Ja puhkes samuti nutma.
„Häbi, noormees,” pöördus Fandorin nägu lärmi peale krimpsutades gümnasisti poole. „Teil on professionaalse varga kombed. Vähe sellest, et varastasite, ajate veel ilmsüütu preili kaela. Kui see poleks unenägu, annaksin ma lähimas peatuses teid jaamakordnikule üle.”
„Ko… kordnikule?” kogeles noormees. „Jaamakordnikule? Issake, annaksin mida iganes, et vaid kordnikud tagasi tuleks. Issake, õpiksin gümnaasiumis, ei rapuks neis õudsetes rongides, ei käiks võõraste taskute kallal…”
Ning puhkes samuti nutma.
Kuidas ma ometi ise ei taibanud, noomis Masa ennast. Ta on ju professionaalne dorobō, näppab rongides. Ütles, et sõidab esimest korda, aga ise teadis, kus ja kuidas raudteel röövitakse. Ütles, et nälgib, aga endal oli kotletisai.
Kuid kõik see oli täiesti tähtsusetu.
„Milline õnn!” nuuksatas Masa pisaraid pühkides ja pekikäntsakat taas taskusse peites. „Isand, te ei ole idioot!”
Nüüd lahistas pool kupeed nutta – nii õnnelik moor, „ilmsüütu preili”, varas kui ka Masa. Papp nohises samuti tundeküllaselt, püüdes midagi öelda, kuid mitte keegi ei vaadanud tema poole.
„Tänan meelitava arvamuse eest,” pomises Erast Petrovitš. „Nõelad ilmusid välja, kuid lärmi ei saanud vähemaks. See unenägu on mind ära tüüdanud. Olgu järgmine etem…”
Ning sulges silmad ja lõtvus ja hakkas uniselt hingama – kuid mitte nii nagu enne, vaevu kuuldavalt, vaid sügavalt ja ühtlaselt.
„Teie siin kahtlesite,” tungis baatjuška lõpuks lärmist läbi, „aga mina ütlesin teile: rohkete õuduste ajal on ka rohkesti imesid. Tuleb ainult teada, kelle poole palvetada ja mida paluda. Leevendust vaimult nõtradele tuleb paluda ainult Eestkostjalt, Jumalaemalt. Kas hakkate veel usus kahtlema, mu poeg?”
MUST TÕDE
Ku areba raku ari
Isand magas kohutavalt kaua, kolm ja pool ööpäeva, ning Masa jaoks olid need piinarikkamad kui eelnenud kolm ja pool aastat. Sest jigoku kõige hirmsam kiht ei ole mitte lõõmav ega jäine, vaid see, kuhu pärast surma satuvad reeturid: iga päev algab seal lootusega ja lõpeb selle kokkuvarisemisega. Masa ei olnud iial kedagi reetnud, kuid sai nüüd seda piina küllalt maitsta. Kord hakkasid magajal laud võbelema – ja ei avanenud, siis äkitselt liikusid veretud huuled – ja ei lausunud midagi, siis jälle jooksis üle kaame näo kerge tõmblus – ja kadus nagu petlik virve veepinnal täielikus tuulevaikuses.
Minestus hakkas meenutama sügavat und, kuid see oli ikkagi minestus. Millal magaja ärkab ja kas üldse ärkab, ei teadnud isegi Kiri-sensei. „Ärge provotseerige ärkamist, lihtsalt olge kõrval ja oodake,” ütles ta. Ning lisas ohkega: „Kahjuks ei saa ma teiega koos oodata. Sõidan homme ära. Ma ei suuda enam jääda sellesse vaimuhaiglasse, mille on vallutanud märatsejate osakonna patsiendid.” Ning hülgas hiinlase Changi eeskujul haige riigi Venemaa.
Toimetanud isanda koju, Moskvasse, häälestas jaapanlane end ootama nii pikalt, kui palju kulub. Hetkel, mil magaja ärkab, ei tohi ta olla üksi.
Et mitte minutikski lahkuda, sättis Masa valmis riisikakukesed, pudeli lahjendatud viina ja isegi ööpoti, kuid ei suutnud süüa, juua ega ammugi mitte loomulikke tarbeid õiendada – niivõrd ärevil olid ta meeled.
Ei söönud, ei joonud, ei maganud, ja mis oli tulemus? Kolmandal ööl ei tulnud vaim karada´ga ehk häbematu ihuga enam toime ja see vedas alt, lohistas märkamatult raskesse, pilkasesse unne.
Masa ärkas tonksust vastu põlve. Pilgutas silmi, kissitas. Tuba oli täis kevadist päikesevalgust.
Kähe hääl ütles:
„Hei, ega sa ole haigeks jäänud? Näed õudne välja. Nagu oleksid mitu aastat vanemaks jäänud.”
Isand kissitas ja pilgutas silmi, hõõrus ripsmeid loiu käega.
„Ah, anna andeks!” ütles ta. „Sa oled ju haavatud! … Kuid kui sa suudad istuda, tähendab, sul on juba parem?”
„Mul on parem. Mul on palju parem,” sosistas Masa, surudes peopesa kõvasti rinnale, et süda välja ei hüppaks.
Ta ei karjunud, vaid sosistas, sest Kiri-sensei oli keelanud traumeerida ärganu psüühikat tormiliste tundeavaldustega ja käskinud käituda niimoodi, nagu oleks see kõige tavalisem ärkamine. „Kiirake rohkem optimismi, ärge teatage haigele midagi kurvastavat,” oli professor manitsenud. „Muidu võib aju kaitsereaktsioon teda uude blokaadi ajada.”
„Aga mina olen vist tõbiseks jäänud. Keha poleks justkui minu oma. Suudan käsi vaevu liigutada. Ja ka nägemisega on midagi lahti…” Erast Petrovitš püüdis end padjalt kergitada, ei õnnestunud. „Ma nägin jube veidraid unenägusid. Viimane oli suisa idiootlik. Nagu me sõidaksime sinuga kupees, kus inimesed on üksteise kukil nagu silgud pütis, ning siis seal… Pole tähtis, jamps.”
Fandorin muudkui pilutas silmi.
„Kas me oleme kodus? Mitte Bakuus? Kuidas see võimalik on? Oot…” Tõmbas kulmud kokku. Kompas aeglaselt, väga aeglaselt kukalt.