elumuutust. Kolimist teise linna ja teise riiki, töötama hakkamist võõrkeeles, lapsega eemalekolimist turvavõrgustikust (ehk võimalikest hoidjatest), täiesti uues keskkonnas toimetulekut. See kõik oli hirmutav.
Siis aga äkitselt olid tulemused ekraanil ja seal oli kuus nime: Indrek Tarand, Andrus Ansip, Marju Lauristin, Yana Toom, Kaja Kallas ja Tunne Kelam. Vaatasin seda ekraani ja jõudsin mõelda, et appi, kui koledat fotot nad kasutavad, kui nägin, et ma olin saanud üle 21 000 hääle. Ja see oli kõva sõna. Kuid siiski vähem kui eesmärgiks seatud 25 000 häält. Tänu minu tulemusele võtsime Euroopa Parlamendi valimistel esimest korda kaks mandaati. Ma polnud sellel hetkel ei ülevoolavalt õnnelik ega ka mitte kurb. Oli lihtsalt meeletu pingelangus.
Riigikogust Brüsselisse
Minu viimane tööpäev Riigikogus ja ühtlasi esimene tutvumine Euroopa Parlamendiga pidi olema 17. juunil 2014, vahetult enne minu sünnipäeva. Seega algas uus eluaasta juba täiesti uues rollis ja uues kohas.
See oli pöörane päev.
Esiteks pidin ma Riigikogu kõnetoolist kaitsma ühistranspordi seadust ja kuna IRL oli vahepeal läinud opositsiooni, siis nad otsustasid esitada nii palju küsimusi, kui kodukord üldse lubab. Vastasin küsimustele, mis kaldusid pigem absurdi valdkonda, sest kaitsesin teisel lugemisel eelnõu, mille IRLi majandusminister Juhan Parts ise oli Riigikogusse saatnud. Samal ajal aga kiikasin kella poole ja vaatasin, et oi-oi, kui sellise tempoga edasi venime, siis jään lennukist maha. Kui grillimine lõpuks lõppes, jooksin lennujaama ja jõudsin enam-vähem õigel ajal kohale, kuigi unustasin maha pardakaardi teisele lennule.
Teiseks saatsin ma Riigikogu juhatusele ära eetikakoodeksi kavandi koos seletuskirjaga ja palvega koodeks heaks kiita veel selle koosseisu jooksul. See oli minu lapsuke ja mul oli hea meel, et see lõpuks tehtud sai. Ajas edasi rutates võib öelda, et uue koosseisu ajaks sai eetikakoodeks kenasti vastu võetud ja Riigikogu esimees tutvustas seda ka uutele liikmetele kui Riigikogu liikme head tava ja palus järgida. Vahel kui inimesed hakkavad ütlema, et noh, mis see Kaja Kallas ka ära on teinud, siis mõtlen ma alati, et vähemalt üks asi, mis on minu algatus ja minu töö, on see eetikakoodeks, mis lõpuks tehtud sai ja ka läbi läks, kuigi vastuseis oli suur.
Lennukis istusin Katrin Saksa kõrval, kes sõitis koos Vilja Savisaarega viimasele istungile. Ta rääkis, et kuna palju on lennukitega sõitmist, siis ta jõudis õhusõidu ajal kõige rohkem kirjutada. Tõepoolest, mulle meeldib samuti lennukis lugeda ja kirjutada. Kuidagi keskendunud on olla, kui internet ja meilid ei sega.
Europarlamenti kohale jõudes võttis mind vastu Rootsi liberaal Cecilia Wikström, kes mind oma külaliseks vormistas. Paraku jõudsin aga nii hilja, et fraktsiooni koosolekust enam osa võtta ei saanud. Õhtul oli aga vastuvõtt, kus sain teiste liikmetega tutvuda. Airis Meier tutvustas mind inimestele, aga liiga pikalt ma seal koosviibimisel ei olnud, sest olin ikka väga väsinud.
Peatusin oma vanemate juures. Kui lõpuks nende juurde jõudsin, siis ema tahtis mulle veel näidata kõiki kortereid, mis ta minu jaoks välja oli vaadanud. Järgmine päev oli kavas minna kortereid vaatama.
Pean oma ema tunnustuseks ütlema, et tal on kinnisvara peale hea nina. Nimelt võrdles ta erinevates kinnisvaraportaalides pakutavaid kortereid ja kuna Brüsselis on oluline, mis piirkonnas korter on, siis käis ta need kohad ka läbi. Vaatas, et oleks hea asukoht, et metroo oleks lähedal ja lapsega oleks mugav liikuda.
Minu sünnipäeval käisime mõningaid kortereid vaatamas, kuid ükski ei tundunud õige. Kuna aga mu ema oli kinnisvaramaakleritega vennastunud, siis ühe korteri vaatamise ajal sai maakler kõne, et just on tulnud pakkumisele üks uus korter ja maakler arvas, et see võiks meile meeldida. Sõitsime seda vaatama ja selgus, et korter asub otse europarlamendi kvartalis, kus lähedal on poed, parlament, lasteaed, park ja metroopeatus. Korter ise oli ruumikas, heas korras ja avar. Ütlesin, et võtan selle. Maakler oli üllatunud, aga ma jäin enesele kindlaks. Nimelt oli mulle kunagi meelde jäänud mõte, mida jagas üks eestlasest kinnisvaramaakler: kui eestlased tulevad mingit kinnisvara vaatama ja see neile väga meeldib, siis kui see on esimene, mida nad näevad, nad seda ei võta, sest tahavad veel kaaluda. Kui venelased tulevad ja neile meeldib, siis otsustavad kohe, et võtame. Kui nüüd eestlane jõuab tiiruga tagasi, siis on see elamine, mis talle kohe meeldis, juba võetud.
Otsustasin mitte käituda eestlase kombel ja nagu hiljem selgus, tegin õigesti. Mu tšehhitarist kolleeg Martina oli korteritega hädas ja ma rääkisin talle, kuidas mu ema mulle hea korteri leidis. Siis ta küsis, kas mu ema võiks talle ka korterit otsida. Ema oli muidugi lahkelt nõus ja leidis ridamisi häid variante. Martina käis vaatamas ja mõtles, et magab öö ära ja siis otsustab. Paraku oli hommikul korter juba võetud.
Minu korteriloo puhul oli huvitav veel see, et kui hakkasime arutama, kas teeme lepingu aastaks või pikemaks ajaks, siis maakler arvas, et teeme aastaks, sest: „Who knows, may be in three years time you get a promotion and you'll get to go to Luxembourg.“1 Ma vastasin silmi pööritades ja sellise häälega nagu valmistaksin talle pettumuse: „I will not get a promotion – I am a Member of Parliament.“2 Oh! Maaklerid tõmbasid kõhud sisse ja ütlesid, et sel juhul läheb hind alla ja lugupidamine üles. Vot nii. Selline suhtumine on harjumatu, kui tuled Eestist, kus parlamendi liige on pigem sõimusõna.
Esimene asi, mis ma europarlamenti saades tegin, oli lasteaia avaldus. Tuli välja, et seal on lasteaia järjekord mitte avalduste esitamise põhine, vaid hoopis üsna õiglane, arvestades olukorda. Kuna europarlamendi mõistes olen ma üksikema, sest kasvatan Brüsselis last üksi, siis liikusin järjekorras kohe kõige ette, sest mul ei ole last kuhugi jätta ja ma pean saama hoiukoha. Samuti on õiglane lasteaia tasu. See on 9 protsenti mõlema vanema palgast. Kes teenib rohkem, see ka maksab rohkem.
Hääletades Strasbourgi
Kuigi kohtumisi oli ka varem, siis uute saadikute mandaat algas 1. juulil 2014 Strasbourgis. Sinna saamine on suhteliselt keeruline, sest tegemist on väikese armsa linnakesega Prantsusmaal. Ilmselt jäin oma broneerimistega hilja peale, sest sain piletid Frankfurti, kust edasi pidi viima buss. Aga kui jõudsin 30. juunil lennujaama, siis teatati, et kõik bussid selleks õhtuks on juba täis. Ka tavalised liinibussid olid välja müüdud. Lõpuks sain hädaga kahe ümberistumisega rongipileti.
Rongijaamas aitasin rongi leida kahel teismelisel prantsuse neiul. Kuivõrd nad ei rääkinud inglise keelt, siis olid nad mures, kas suudavad leida tee jaamas, kus pidid rongi vahetama. Vestluse käigus selgus, et ka nemad sõidavad Strasbourgi. Ma võtsin nad oma hoole alla ja aitasin õiges peatuses maha minna ja leida järgmise rongi. Kui olime teises rongis ja jõudsime Offenburgi peatusse, kus pidin teist korda ümber istuma, teatasid nad, et neile tuleb siia isa autoga vastu. Ma ütlesin, et selge ja tore oli tutvuda. Nad mõtlesid hetke ja pakkusid siis, et viivad mu ära. Ma mõtlesin, et miks ka mitte, sest säästsin tund aega ootamist Offenburgi rongijaamas.
Tüdrukud olid Maroko juurtega ning tulnud just Marokost sugulaste juurest. Isa oli suhteliselt üllatunud nende uue tuttava üle, aga autos (mis oli korralik romu) tehti ruumi ja istusime kolmekesi taha. Nad uurisid, et mis mind Strasbourgi toob. Kui vastasin, et olen saadik, siis nad olid sõna otseses mõttes täiesti sõnatud. End pisut kogudes tulid küsimused, et kas ma olen oma riigis kuulus, kas ma olen olnud ajakirja esikaanel, kuidas sellist tööd saab jne. Vestlesime nende päritolust, kuidas nad on Strasbourgi sattunud ja mida koolis õpivad.
Sõidu lõppedes olime juba täielikult vennastunud, nad viskasid mu hotelli ära ja otsisid juba samal õhtul Facebookist üles.
Hiljem sain aru, miks nad olid nii üllatunud, et olin seal rongi peal niimoodi ripakil. Saadikuid koheldakse Euroopa Parlamendis suure austusega. Neile saadetakse lennujaama auto vastu, isegi kui lennuk tuleb hilja. Nad liiguvad justkui täiesti teises maailmas, neid koheldakse nagu kuninga kasse. See on suhteliselt erakordne, kui saadik neid võimalusi ei kasuta ja tuleb kohale praktiliselt häälega.
Järgmisel hommikul olin taas hädas, sest mõtlesin, et tellin takso, aga taksot ei