üle saali, et „minu hääl luges!“.
Saali ees istuvad iga fraktsiooni juhtkonda kuuluvad „kupjad“ ehk inglise keeles „whip“, kes siis näitavad ees pöial üles (poolt), pöial alla (vastu), käsi pea kohal paralleelselt põrandaga (erapooletu). Meil on laudadel ka hääletusnimekirjad, kus fraktsiooni seisukoht on märgitud.
See muidugi ei tähenda, et saadik ei võiks hääletada nii nagu ta ise heaks arvab. Viisakas on sellest fraktsiooni juhtkonnale siiski varem teada anda, siis saavad nad pidada läbirääkimisi teistega, kas meie häältega saab arvestada või mitte.
Mandaadi algusest meenub selline lugu, kus Yana Toom ei hääletanud sarnaselt fraktsioonis kokkulepitule ja mulle helistasid ka Eesti ajakirjanikud, et ennekuulmatu, kuidas kommenteerite, et Yana Toom ei järginud fraktsiooni liini. Naljakas – Eestis kurdavad samad ajakirjanikud, et kõik saadikud hääletavad fraktsiooniti ühtemoodi, siin oli aga reaktsioon teistsugune. Iga saadik on valitud oma valijate poolt ja on hääletustes vaba. Kedagi ei saa sundida hääletama ei ühte- ega teistpidi.
Hääletustega plenaaril on veel see erisus, et istungit võib juhatada horvaat, ungarlane või poolakas, ja kui ta otsustab hääletuse läbi viia oma emakeeles, mitte inglise keeles, siis tuleb kuulata tõlget. Tõlge jõuab kõrvadesse hiljem, sest eesti tõlgid tõlgivad väiksemaid keeli inglise, saksa või prantsuse keelest. Nii võibki juhtuda, et kui meieni jõuab eesti keeles, et hääletus on avatud, ütleb ta juba tegelikult omas keeles, et hääletus on suletud. Seetõttu otsustasin juba üsna alguses, et kuulan ingliskeelset tõlget otse. Ajapikku omandad juba sellise vilumuse, et tead kõikides keeltes „poolt“, „vastu“, „erapooletu“, „hääletus avatud“, „hääletus suletud“.
Aga ajaga saab istungi juhataja väga palju mängida. Nagu ütlesin: Eestis on hääletusaeg fikseeritud, siin oleneb sellest, millal istungi juhataja ütleb, et nüüd on hääletus suletud. See võib aga oluliste hääletuste puhul oleneda sellest, kas tema fraktsioonikaaslased on kõik jõudnud hääletada.
Üksikemana Brüsselis
Kolisime Brüsselisse augustis 2014. Steni lasteaed algas alles nädal aega hiljem kui mul töö, aga õnneks ei olnud mu vanemad siis Brüsselist veel ära kolinud, nii et nad said aidata.
Alguses oli mul kaks assistenti – üks belglanna ja üks prantslanna. Kuivõrd nad mõlemad olid olnud parlamendis juba mõnda aega, siis soovitasid nad mul osaleda kõikidel õhtusöökidel, et tekiks suhtlusvõrgustik ja minu mõju seeläbi kasvaks. Aga kuna mu laps oli esimest korda lasteaias, pealegi oli see lasteaed prantsuskeelne, siis ma tundsin, et ei annaks endale andeks seda, kui ma ei ole oma lapse jaoks olemas siis, kui ta mind vajab. Niisiis jooksin pärast tööd ikka kohe lasteaeda lapsele järele ja õhtustel üritustel osalesin minimaalselt.
Alguses olin ka väga mures selle prantsuse keele pärast lasteaias. Kuidas ta saab selgeks teha, mis tal vaja on? Lasteaias oli reegel, et isegi kui nad saavad lapsest aru, siis vastavad alati prantsuse keeles. Kasvatajad lohutasid mind alguses, et ärge muretsege, meil on paljud lapsed nii tulnud ja kõik on hakkama saanud. Ja tõepoolest, paari päevaga olid Stenil selged olulised väljendid, nagu „potile“, „juua“ „süüa“ jne. Paari kuu pärast sai laps juba suurtes piirides aru, mis temast sooviti.
Paljud mu kolleegid tundsid mulle alguses kaasa, et mul olevat nii raske, kuna olen lapsega seal üksi. Mulle tundus tegelikult vastupidi. Kui vaatasin oma kolleege, siis nägin, et neil on meeletu koduigatsus. Mul koduigatsust sellisel kujul ei olnud, sest minu pere oli minuga kaasas.
Ainuke asi, mis oli raske, oli lapsega koos selle reisimise tsirkusega toime tulla. Teatavasti on Euroopa Parlamendil kord kuus plenaaristungid nädal aega Strasbourgis, ülejäänud nädalatel on komisjonid või fraktsiooni koosolekud Brüsselis, lisaks on veel nn rohelised nädalad ehk väljaspool parlamendi asukohta töötamise nädalad, mis toimusid ca iga 3 kuu tagant ühel nädalal. See oli siis ette nähtud oma koduriigis töötamiseks või Euroopa Parlamendi visiitidel osalemiseks.
Lemmikkohvriga lennujaamas. Sten oli väga vapper reisikaaslane, ta ei virisenud kunagi. Kuid Euroopa Parlamendi reisitsirkuse kaasategemine marsruudil Brüssel-Strasbourg-Tallinn-Brüssel oli väikese lapsega siiski raske.
Esimesel aastal, kui Sten käis lasteaias, sõitsime enne Strasbourgi (plenaari) nädalat Eestisse, jätsin Steni tema isaga, sõitsin sealt Strasbourgi, siis tagasi Tallinna, võtsin lapse, olime nädalavahetuse Eestis ja siis uuesti Brüsselisse. See oli suhteliselt koormav, sest laps oli veel väike ja väsis lennukites ära. Lisaks ei saanud ma ise kordagi puhkust ega võimalust omaette olla, sest Strasbourgis olid erakordselt pikad päevad ja kui Eestisse jõudsin, olin kohe lapsega. Kui Sten oli väike, siis ta ärkas peaaegu iga öö ja see kestis kuskil 3. eluaastani, seetõttu olin pidevalt väga väsinud.
Teisel aastal läks Sten kooli ja siis elukorraldus muutus taas. Koolist puudumine ei olnud lubatud, mistõttu Strasbourgi nädalateks pidin otsima muu mooduse ja mu ema oli nõus selleks ajaks Brüsselisse tulema ja temaga olema. Kuna selliselt oleks vähenenud aga lapse võimalused isaga olla, siis hakkasime rohkematel nädalavahetustel Eestis käima. Suhtlesin oma kolleegidega, kel on lapsed ja neil kõigil oli väga keeruline elukorraldus, et saaks lapsed hoitud, pereelu korraldatud ja töö tehtud. Neid probleeme ei ole saadikutel (kellest enamus on vanemad mehed), kes sõidavad lihtsalt rõõmsalt äriklassis oma koduriigi ja Brüsseli ja Strasbourgi vahet ning ei pea sellistele muredele mõtlema.
Fotosessioon Edgar Savisaarega
Sain meili: „The mayor of Tallinn wants to meet you“.5Jah,just inglise keeles. Mõtlen, et ohoo, mis nali see nüüd on, aga oli täiesti tõsine asi. Oligi nii, et Edgar Savisaar oli tulemas Brüsselisse ja tahtis minuga kohtuda. Uudishimu oli suur ja leidsime sobiva aja.
Leppisime kohtumise kokku Membersi baari, mis on MEP-idele kohtumisteks mõeldud baar. Alati väga palju rahvast ja palju tuntud nägusid. Jõuan sinna – viimases lauas istub Savisaar. Tema ees laual on Tallinna lipp. Millegipärast kangastus mulle kohe mingi vana nõukogudeaegne ülemus, kes istub lippude ja vimplitega kaunistatud laua ääres. Hiljem selgus, et see lipp oli hoopis kingituseks mulle. Kuigi see nägi väga naljakas välja.
Läksin laua juurde ja kohe kukkus mingi härra meid pildistama kõikvõimalikke nurkade alt. Kohale jooksis baari töötaja ütlemaks, et siin ei või pildistada. Sellised reeglid on vajalikud, et MEP-id saaksid rahus oma kohtumisi pidada.
Seejärel tänas Savisaar mind millegi eest, mida mina ei olnud teinud. Hakkasin seepeale mõtlema, et kas ta üldse mõistab, kellega ta kohtub. Kogu kohtumise vältel ei saanud ma tegelikult aru, mis oli kohtumise põhjus. Tundus, et ainuke asi olidki need pildid, mis tehtud said, sest neid ta hiljem oma Facebooki lehel jagas.
Kohtumise lõpu poole hakkasime küll meenutama minu lapsepõlve ja seda, kuidas ma väikese tüdrukuna tantsisin kollektiivis, mis aitas tal teha valimiskampaaniat. Seega ta ikka teadis, kellega kohtub.
Kokkuvõttes oli mul kurb tõdeda, et kord nii särava mõistusega inimene pole seda enam mitte ja on vanaks jäänud.
Volinikukandidaatide kuulamised
Sel nädalal on olnud väga pikad päevad, sest käsil on uue Euroopa Komisjoni volinikukandidaatide kuulamised. Ühe kandidaadi peale on ette nähtud kolm tundi, mis jaguneb nii, et kõigepealt on kandidaadil 15 minutit sissejuhatava sõnavõtu jaoks ja seejärel tuleb küsimuste-vastuste voor, kus küsimus peab ära mahtuma ühe ja vastus kahe minuti sisse. Kui see tehtud, siis on kandidaadil veel lõppsõna ja kui komisjoni esimehed tahavad midagi öelda, siis on ka neil see õigus. Aga olgem ausad, kõik on kuulamistest selleks hetkeks juba nii läbi, et seda viimast enam keegi ei kuula, vaid käib tunglemine ukse poole.
Ajaraamidesse mahtumisega oli ikka tõsiseid probleeme. Eelkõige parlamendisaadikutel, sest kuivõrd küsimusi saavad esitada vaid 45 inimest 751-st, siis on see üks minut ka väga suures