ametlik tööpäev
Eile oli minu esimene ametlik tööpäev Euroopa Parlamendis. Esimesed muljed on muidugi seotud sellega, et siin on kõik nii suur ja inimesi on tohutult palju. Üks vanem kolleeg tegi nalja, et see on esimene ja viimane kord, kui sa siin saalis nii palju inimesi näed.
Eile oli meeletult palju ajakirjanikke, kes loomulikult jahtisid värvikaid kujusid. Kui tuli suur kaamerate ja mikrofonide parv, siis võis kindel olla, et parve sees on Prantsuse paremäärmuslaste juht Marine Le Pen või Suurbritannia iseseisvuspartei esimees Nigel Farage.
Pildile pääses ka muud moodi. Näiteks olid ajakirjanike erilisteks lemmikuteks lühikestes traksidega nahkpükstes Austria kolleeg ja üks Suurbritannia iseseisvuspartei liige, kes kandis šoti rahvarõivaid.
Avaistung algas Euroopa Liidu hümniga, mille peale euroskeptikud kas istusid või näitasid meelsust, seistes seljaga istungi juhataja poole. Järgmisel päeval kasutati seda fakti kõnedes ära. Viidati, et osa seisavad näoga Euroopa Liidu tuleviku poole, teised aga vaatavad minevikku.
Enne kõnede algust toimus massiline pildistamine saali taustal. Kes tegi ise, kes palus teha teistel, kes püüdis ujuda nende külje alla, keda ajakirjanikud pildistasid.
Seejärel järgnesid parlamendi presidendi kohale kandideerivate isikute kõned. Esimene oli hispaanlane Pablo Iglesias Turrión, kes läks räigelt ajast üle ja küttis ennast kõne ajal järjest rohkem üles. Olnuks ta küttekeha, siis oleks ta kõne lõpuks lahvatanud suure leegiga põlema. Tulekahju kustutas istungi juhataja.
Hea meel oli tõdeda, et paljudes kõnedes puudutati Ukraina kriisi ja muresid seoses sellega, ehk siis seda võetakse tõsiselt. Imestasin, et Saksa sotsiaaldemokraat Martin Schulz suutis väga ilusti ajas püsida (piirdudes ettenähtud 5 minutiga). Hiljem siiski selgus, et tal oli pikem, sisulisem ja põhjalikum sõnavõtt plaanitud valituks osutumise puhuks.
Pärast kõnesid valiti loosi teel valimiskomisjon. Kõigi saadikute nimed olid pandud ühte suurde lototroni, millest siis istungi juhataja tõmbas neid nimesid, kes valimiskomisjoni liikmeks sattusid. Mul ei ole õnneloosis kunagi vedanud, nii ka seekord.
Pärast valimisi oli Eesti saadikutel kokku lepitud vestlusring Vikerraadio jaoks esimese päeva muljetest. Üks juba pikemalt Euroopas resideerunud Eesti saadik, kelle kõrval ma istusin, lehkas väga tugevalt alkoholi järele, kuigi tegemist oli ennelõunase ajaga. Loodan, et see ei tähenda, et selles töös toimetulemiseks peabki pidevalt vines olema.
Lõunatamiseks läksime Marju Lauristiniga parlamendi liikmetele ette nähtud restorani. Loodetavasti leiame siin majas kunagi hiljem ka lihtsamaid sööklaid, kus saab sooja toitu. See on põhjamaa inimesele äärmiselt võõras, et pidevalt tehakse vahet saadikute ja muude inimeste vahel. Parlamendi liikmetele on oma sissepääs ja oma restoran, neid teenindatakse ka teistes kohvikutes eelisjärjekorras. Milleks selline eristamine vajalik on, jääb arusaamatuks.
Pärast lõunat algas parlamendi asepresidentide valimine. Esimene voor oli paberil ja ümbrikuga, ülejäänud elektrooniliselt. Kuna pooled saadikud on uued, tehti enne pärisvalimisi proovivalimised, kus sai valida lauljate vahel: Placido Domingo, Luciano Pavarotti jt. Keegi hõikas küll, et arvestades teema aktuaalsust oleks võinud jalgpallurid panna.
Kui proov tehtud ja liikmetel asi käpas, mindi pärisvalimiste juurde. Protseduur tundus väga absurdne: valiti 14 asepresidenti, esitatud oli 15 kandidaati. Valituks osutusid need, kes said kvalifitseeritud häälteenamuse. Kuna esimestel valimistel said piisavalt hääli ainult 5 kandidaati, siis korrati valimisi nii kaua, kuni kõik 14 olid valitud. Uusi kandidaate vahepeal ei esitatud, lihtsalt kvalifitseeritud häälteenamus läks kogu aeg väiksemaks. See hääletus näitas ka seda, et kokkulepe EPP sotsiaaldemokraatide ja liberaalide vahel ei pidanud, sest ilmselt EPP3 ei hääletanud ALDE4 kandidaatide poolt. Oli palju paksu verd, meie ridadest kostus isegi arvamusi, et nüüd ei peaks meie pidama kokkulepet toetada Jean-Claude Junckerit Euroopa Komisjoni juhi valimisel. Aga kas on mõtet pikka viha pidada, kui lõpptulemus oli ikka see, et kõik inimesed said valitud?
Oma uute kolleegide sõnavõtte kuulates joonistub välja, kui erinevad me ikka siin väikeses maailmaosas oleme. Ja kindlasti on tugevamalt tunda erinevused põhja ja lõuna vahel kui ida ja lääne vahel. Kultuurilisest taustast tulenevalt on lõunamaalased keevalisemad ja põhjamaalased vaoshoitumad (ma tean, et see on klišee, aga seda on siin nii selgelt näha) ja seetõttu jääb lõunaeurooplaste sõnum rohkem kõlama.
Eraldi huvitav nähtus on euroskeptikud, kelle hääl selles parlamendis on tugevam kui kunagi varem. Oma kõnedes võtsid nii Nigel Farage kui ka Marine Le Pen solvata kolleege, ise uusi lahendusi välja pakkumata. Farage’i puhul jäi mulje, et ta peab kõnet pigem Briti alamkojas kui Euroopa Parlamendis, sest see oli suunatud kodupublikule.
Aga alguses püüan lisaks ka elementaarseid asju üles leida. Kus on IT-osakond, kus on mu kabinet, kus on saal, kus on postkastid. Ma üldiselt ei ole halb orienteeruja, aga eile eksisin ma siin majas totaalselt ära. Maja on ümmargune ja suunataju kaob kergesti. Õnneks leidub siin abivalmis ametnikke, kes sihitult eksleva parlamendiliikme jälle õige suuna peale aitavad.
Liberaalide fraktsioon
Kuulume siin koos Andrus Ansipi ja Yana Toomiga liberaalide fraktsiooni (ALDE). Eelmises koosseisus oli tegemist suuruselt kolmanda jõuga, selles koosseisus oleme 67 liikmega suuruselt neljandad.
Fraktsiooni koosolekud on mõneti teistsugused kui Riigikogus. Seda juba tulenevalt sellest, et rahvast on palju. Lisaks saadikutele ka nõunikud ja ametnikud. Koosolekuruum on auditooriumi tüüpi, kus ees istub juhatus ja sekretariaat, kes siis sõna annab. Strasbourgis on fraktsiooni ruum ilma akendeta ümmargune tuba. Ümberringi on klaasseinad, kus istuvad tõlgid. Eile mõtlesin, et ilmselt võib olla kaladel akvaariumis või loomadel loomaaias samasugune tunne: sina oled sees toimetamas ja ümberringi klaaside taga on inimesed, kes jälgivad, mis sa teed.
Erinevalt suurest saalist, kus kõneaeg on piiratud, võib fraktsioonis kõneleda nii pikalt kui vähegi soovi on. Paljud (eriti lõuna poolt pärit saadikud) seda piiramatust ka kasutavad. Muide, aeg on siin üldse suhteline mõiste. Kui Eestis on kokku lepitud, et istung algab kell 10, siis see täpselt kell 10 ka algab. Saan aru, et fraktsioon on pisut mitteformaalsem kui suur saal, aga ka suures saalis ei peeta ajast sugugi kinni. Märgukella hakatakse andma 10 minutit enne istungi väljakuulutatud algust. Kui sel ajal saali jõuan, siis leian sealt lisaks Ansipile, Toomile, Lauristinile ja Kelamile veel umbes 10 inimest (tuletan meelde, et saadikuid on kokku 751). Kui kell saab 10, siis on inimesi juba märksa rohkem, kuid istungiga alustatakse umbes 15 minutit hiljem. Fraktsioonis on sama lugu.
Ajast veel, kõrvalepõikena eilse istungi juurde: Riigikogus on hääletamise aeg täpselt piiratud. Kui sa ei jõua minuti jooksul kohale, siis on oma viga, et sa hääletusel ei osalenud. Siin oli aga eile selline lugu. Suures saalis algas hääletus. Parlamendi president Martin Schulz küsis, kas kõik on hääletanud ja mingi tehnik vajutas selle peale nuppu, mis näitas häälte seisu ekraanil. Seepeale teatas parlamendi president, et ta ei lõpeta veel hääletust. „Ma vaatasin, et inimesed veel tulevad saali ja tahavad veel hääletada. Hääletus lõpeb siis, kui mina seda ütlen!“ Schulz tühistas hääletuse ja alustasime otsast. Täiesti suvaline.
Ka sõnavõttude arv ei ole fraktsioonis piiratud. Sõna saavad kõik, kes soovivad. Eile näiteks arutasime ettevalmistust Euroopa Komisjoni presidendi kandidaadi kuulamiseks, mis toimub järgmisel nädalal. Minu meelest on väga õige, et me kavatseme talle fraktsiooni poolt esitada küsimused ette, millele palume konkreetseid vastuseid, mitte ei küsi kohapeal, et saada ümmargusi vastuseid. Samas eilset arutelu kuulates jäi kohati mulje, nagu liberaalid oleksid valimised võitnud. Nii palju nõudmisi ja pretensioone! Võib-olla peetakse siin silmas põhimõtet: küsid rohkem – saad vähem, küsid vähem – ei saa üldse mitte midagi.
Arutelu ette valmistatud küsimuste raames eriti püsima ei kippunud. Teemasid toodi sisse palju kaugemalt, palju räägiti