sellest kõnest niiväga liigutatud, et ta lihtsalt ei suuda rääkida.
Pärast kõnet järgnesid ovatsioonid, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vägisi tekkis mulje, et keegi ei julge esimesena plaksutamist lõpetada.
Mis veel on huvitav: kui meil on arutusel suured teemad – kasvõi järgmisel päeval Junckeri investeerimisplaan –, siis Euroopa Liidu Nõukogu juhti ehk Itaalia peaministrit Matteo Renzit kohal ei ole. Küll aga oli ta kohal paavsti kõne ajal, keda ta niikuinii iga päev võib näha.
Pärast Strasbourgi nädalat tuli Steni argentiinlasest meeskasvataja minu juurde väga äraseletatud näoga. „Ma ootasin teid, Steni ema. Kas te olite eelmine nädal Strasbourgis? Kas paavst käis seal? Kas te nägite teda? Kuidas ta oli?“
Nii pühaliku näoga, nii õnnis, nii erutatud sellest. Kui vastasin, et jah, ma nägin teda, siis ta vaatas mind sellise austusega, et hoia mütsi kinni! Nii see on: meie töötame iga päev tähtsate regulatsioonidega, aga tarvitseb paavstil tulla ja esineda, siis see on see, mis inimesi huvitab.
Liberaalide jõulupidu
Kuuldused liberaalide võimsatest jõulupidudest olid minuni jõudnud juba varem, aga ma polnud neile eriliselt tähelepanu pööranud. Igal organisatsioonil on ju jõulupidu. Kui aga olin tolliasjade vastastikuse abistamise direktiivi variraportöör ja viimane triloog määrati Strasbourgi nädala neljapäeva hommikul kella üheksaks, siis piuksusin vaikselt, et aga jõulupeod ju, kas on mõtet nii vara teha. Siis selgus, et teistel fraktsioonidel polegi jõulupidusid. Konservatiivide fraktsiooni nõunik ohkas selle peale raskelt: „Oh, need liberaalide jõulupeod! Ma olen ka üks kord osalenud ja see juba oli midagi.“ Ilmselgelt minu viide jõulupeole ei saanud olla tööd takistavaks teguriks ja nii määratigi koosolek siiski varajaseks. Kui kolleegidele oma fraktsioonist sellest rääkisin, siis leidsid nad, et minu osalemine jõulupeol on oluline, samas kui variraportöörina kolmepoolsetel läbirääkimistel saadakse ka ilma minuta hakkama. Otsustasin siiski, et saan mõlemad oma päevakavva mahutada.
Jõulupeole viidi bussiga, seetõttu ei ole mul õrna aimugi, kus see koht täpselt oli. Küll aga oli koht piisavalt suur, et ära mahutada 68 saadikut, assistendid ja fraktsiooni ametnikud. Alustuseks oli väike vastuvõtt, peale mida liiguti saali, kus tuli leida endale koht. Õnneks avastasin, et mul on palju kolleege, kes minust väga lugu peavad, mistõttu oli mulle kohta hoitud mitmes lauas. Üldse ma ei tea, kas see oli jõuluaja heldimus, aga mitmed kolleegid ütlesid, et neil on hea meel, et ma olen fraktsiooniga liitunud. Toonud uut hingamist ja sära. Mina jälle omakorda nentisin, et mul on au olla nii auväärse ja lugupeetud seltskonna liige ja kuidas ma imetlen nende mõistust ja esinemisoskusi.
Kui inimesed olid kustutanud oma esimese nälja, siis tuli fraktsiooni juhi Guy Verhofstadti kõne, mis oli nagu ikka sisukas, aga samas naljakas. Verhofstadti kabinetiülem oli mulle enne rääkinud, et Verhofstadt olla kõige rohkem närvis oma jõulupeo kõne pärast. Mitte niivõrd muude oluliste teemade üle, mis meil sel nädalal plenaaril olid. Tema kõnele järgnesid delegatsioonide humoorikad etteasted. Rootslased olid teinud väga laheda muusikavideo. Hollandlased, kelle juht Sophie on tuntud isikuandmete kaitse aktivist, olid teinud internetist leitud piltidest show, kust igaüks võis end leida. Prantslased olid teinud laheda popurrii (see olla üldse esimene kord, mil prantslased midagi teevad, sest üldiselt nad pidavat end kõrgemaks kõigest sellisest madalast). Siis oli tšehhide korraldatud viktoriin, kus olid humoorikad küsimused, aga mis oli kindlasti liiga pikk. Seal tuli välja ka idaeurooplaste erinevus. Naiste kulul lääneeurooplased selliseid nalju teha ei lubaks. Minu sõber rootslane Fredrick tundis end naljast, mis käis minu, Marietje (üks väga sharp hollandlanna) ja Dita (üks habras tšehhitar) pihta, väga puudutatud. Nimelt oli seal küsimus, mis seob mind, Marietjet ja Ditat? Kõrvallaud (peamiselt mehed) pakkus, et nad on kõige pandavamad. Mille peale Fredrick vihastas. Tema pakkumine oli, et loodetavasti valitsevad nad varsti maailma, sest tegemist on meie grupi kõige targemate inimestega. Kõiki pakkumisi ei kuulnud, aga õige vastus oli, et me oleme kõik digigurud: Marietjel on kõige rohkem jälgijaid Twitteris, Dita on digitaalse siseturu koordinaator ja Kaja on e-Estonian.
Kui etteasted läbi, algas elava muusikaga tants. Inimesed läksid kohe tantsima ja üldse oli meeleolu väga hea. Ma vahetasin salamisi kõrged kontsad madalate vastu ja läksin ka tantsima. Tuli välja, et mehed tantsisid superhästi. Kuna mul oli selline plisseeriga kleit, mis keerutades käis lahti ja kokku, siis mehed muidugi tahtsid mind pidevalt keerutada ja mul ei olnud ka selle vastu midagi. Mul oli üks austaja, kes tahtis minuga pidevalt tantsida, aga see ei oleks olnud sobilik. Mispeale ta teatas: „Go and dance with all the other guys, preferably gay, I can give you the list.“9
Tõsi ta on, et geisid on meil suhteliselt palju või paistavad nad lihtsalt silma. Üks markantsemaid näiteid on minu rootsi kolleeg Fredrick, kes igal võimalikul juhul armastab rõhutada „me and my husband“.10 Temaga tantsisin ka ja ta tantsis väga hästi. Leppisime kokku, et järgmisel aastal teeme jõulupeoks tantsuetenduse. Sellise ettepanekuga lähenes mulle ka üks prantslane, kes tantsis hästi ja arvas, et me võiks harjutada „Dirty Dancingu“ tõsteid. Ma arvasin siiski, et see ei ole hea mõte. Ta nõustus, öeldes: „I would probably kill the most beautiful MEP that we have.“11 Mesi minu kõrvadele!
Kella kahe paiku otsustasin siiski lahkuda, sest hommikul kummitav triloog ja lisandunud Kuku raadio kella seitsmene intervjuu ei lasknud rahus olla. Panin kella seitsmeks helisema, tegin hääleharjutusi ja kell 7.15 andsin reipalt intervjuu kütusekvaliteedi direktiivi, Iisraeli ja Palestiina ning eelarve küsimustes.
Jõulueelne tulek Eestisse
Eile oli täiesti pöörane päev. Niisugused on alati need päevad, kui peame Eestisse tulema. Hommikul mõtlesin, et lasen Stenil magada ja ei aja teda üles, kuna ta on olnud hommikuti pahur, aga sellest polnud mingit kasu. Kui ta lõpuks ärkas, oli meil nii kiire, et pidime minema vankriga (tavaliselt Sten sõidab oma jooksurattaga) ja sellest tuli veel eraldi pahandus ja ma muidugi mõistan teda. Brüsselis oli eile pöörane ilm – meeletu tuul ja vihm –, nii et kokkuvõttes oli see käru isegi hea. Saime kiiremini.
Kui jõudsin tööle, olin täiesti higine, aga assistendil oli kodus veeavarii, nii et me ei saanudki arutada seda dokumenti, mida pidime.
Kuna Sten järjest kasvab, siis ei kipu meie asjad enam praegusesse keskmise suurusega kohvrisse ära mahtuma ja nii jooksingi veel poodi suuremat kohvrit ostma. Tormasin koju ja duši alla, siis üks töine lõunasöök (kuigi mulle hakkab tunduma, et see härra flirdib minuga, mitte ei taha tööasju arutada, aga võib-olla mul on luul). Siis veel tööle tagasi, sealt vihmas ja tuules koju asju uude kohvrisse pakkima, sest Steniga koos on asjade pakkimine suhteliselt komplitseeritud (tema tõstab minu pandud asju välja ja paneb asemele autosid ja muid tema arvates vajalikke esemeid). Kuna me tuleme Brüsselist ikkagi kolmeks nädalaks ära, siis on oluline, et prügikastid saaksid välja ja külmutuskappi ei jääks midagi, mis hakkab seal oma elu elama. Siis oli kell juba nii palju, et pidin jooksma lasteaeda, kus selgus, et kõikidest päevadest just täna ei olnud Sten lõunaund maganud! Oh, ja meil on nii pikk õhtu veel ees. Aga no mis teha.
Jooksime meeletus tormis koju ja ootasime taksot, mis oli tellitud kella 18.15-ks. Kui 18.45 taksot veel ei olnud ja dispetšer ütles, et see jõuab viie minuti pärast, siis rebisin mingi möödasõitva takso. Just sel momendil teatas Sten, et kakale! Uuh, tibu, just nüüd? Kella 19.20-ni sai pagasit ära anda ja linnas olid tohutud ummikud. Sten ilmselt vaatas mind nii kaastundlikult, et teatas, et läks ära. Mis teha, kas minna kõrvalasuvasse hotelli ja proovida see küsimus lahendada või loota, et ta tõesti peab lennujaamani vastu? Aga ta jäi endale kindlaks.
Tohutu ummik. Napilt jõudsime õigeks ajaks lennujaama. Siis enne lennukit vaidlus: käime tualetis ära – ma ei taha. Lennukis umbes 10 korda tualetti – ei, mul läks üle – tagasi kohale – emme, mul kõht valutab – no lähme, käime potil ära – ma ei taha – tualetti jne, jne. Kuni lõpuks