ulatas koti. „Tegelikult kehtib marihuaanale ju püha reegel. Erista sativa’t ja indica’t. Mõlemad on kanepi alamliigid, aga taimed näevad erinevad välja, lehed on eri paksusega ja nii, aga who cares. Asi on mõjus: nagu öö ja päev. Indica on sohvasoojendaja variant, hea pilveke neile, kes tahavad PlayStationit mängida ja tšillida. Ent see siin on 24-kuuline sativa, see on rohu Châteauneuf-du-Pape, enam paremaks minna ei saagi.”
Z sättis ettevaatlike liigutustega rohtu paberi peal. „Suitsetad ja tõmbad end pilve. Siis suitsetad ja tõmbad end veel kõrgemale. Piiri ei tulegi vastu. Ma luban.”
Kõik see oli algajate jura. Sativa ja indica vahe ei olnud alati päevselge, aga Z-ile meeldis asju sõnadesse panna, jutustada. Ta oli selline: talle ei piisanud lihtsalt maailmaga ühte sammu kõndimisest – ta tahtis suuta toimuvat ka sõnastada, piiritleda, paigutada seda kategooriatesse ja struktuuridesse. Vahel kujunes sellest justkui võistlus.
Roksana võttis joint’i, mille Z talle ulatas ja tõmbas sügava mahvi.
„Tarkurijutt on nüüd aetud?”
Nad naersid, Z samuti. „Teate ju küll mind,” ütles ta.
Z oli selles mõttes äge: ta nägi patriarhaalseid struktuure sama selgelt nagu kanepipõhimõtteid, lisaks sellele, et ta taipas ühiskondlikke mustreid, nägi ta ka omaenda kohta võimuhierarhias. Mees, kes selgitab naistele asju. Mees, kes teab alati, kuidas asjad on. Mees, kes alustas üheksatkümmet protsenti oma lugudest fraasiga „tegelikult on ju nii, et…”
Tunnid läksid. Erik Lundin lahedas miksis Lil B-ga, pehme üleminek Rihannale – pisut ootamatu, aga ta oli ikka ilgelt hea – ja siis midagi, mis oli hoopis teistmoodi ja mida teadis ainult Z: nende nimi pidi olema Hubbabubbaklubb. Rahvas põrkus põrandal, vehkles toanurkades, kõikus muusika rütmis. Z-i väike laseretendus näitas seinale geomeetrilisi sümboleid. Laual vedelesid tühjad plasttopsid ja krõpsupuru. Suitsupaberid ja veinipudelid olid laiali kõikidel teistel pindadel. Ehk paistis isegi üks kõrs – inimesed olid teinekord liiga avalikud, see ei olnud viisakas.
Nüüd on neil ju ometi tore? Roksana kontrollis kahesajandat korda oma telefoni. Ainsana oli Z üles pannud õhtuse pleilisti koos sigaretiemotikoni ja tekstiga smoke w everyday.
Roksana oli naabreid hoiatanud, nii et sellega peaks kombes olema, tema ja Z ei kavatse selliseid pidusid igal nädalavahetusel korraldama hakata. Ja millegipärast oli tal tunne, et tüüp, kelle käest nad seda korterit üürisid, David, ei olnud kuigi nõudlik. Kui ta raha kätte sai, oli ta rahul, kuigi savu lõhn, mis kahtlemata trepikojas hõljus, võis küsimusi tekitada. Üks naabritest oli rääkinud, et keegi, kes siin korteris varem elas, oli sattunud politsei huviorbiiti. Ta olevat kinni võetud ja mõne nädala eest oli siin korraldatud läbiotsimine, ent seejärel anti korter Davidile tagasi. Roksanat ei huvitanud. David ütles, et nad võivad siin elada nii kaua kui tahavad. Teda ei kottinud, kes seda korterit varem oli kasutanud ja milleks. Nüüd oli oluline see, et tema ja Z teeksid teiste silmis asju õigesti.
Et tema ühiselu Z-iga saaks hea alguse.
Et see semester saaks hea alguse.
Kogu kamp olid lahkunud. Tundus, et liiga vara. Roksana üritas peatada peas tiirutavaid mõtteid: kas ta oli liiga meinstriim, kui rääkis, et peab plaani võtta paar kursust Berliinis? Kas ta oli ikka piisavalt lahe?
Elutuba nägi välja nagu sõjatanner. Köögi kaltsuvaip oli läbimärg. Aknalaual olid kanepilehed. Ei tea, kuidas Z koristamisega toime tuleb, mõtles ta.
Billie ütles: „Kurat, mis mõttes kõik lihtsalt tõmbasid uttu, minu deit kaasa arvatud. Aga eks paljud tahtsid Ida Engbergi näha.”
Z istus diivanil. „Ida Engberg on ju jumala hea. Äkki peaks ka sinna sõitma?” Z oli oma niinimetatud 24-kuusest sativa’st nii pilves, et ei suutnud korralikult püstigi seista.
„Kuigi me peaksime siin kraamima ja tuulutama. Aga sina mine, kui tahad. Ma saan hakkama,” ütles Roksana.
Billie pupillid olid suured nagu kosmos. „Ma võin aidata sul suurema sodi ära koristada.”
„Kuidas sa pärast koju mõtlesid saada? Taksoga?”
„Ei.”
„Esimese metrooga?”
„Ei.”
„Kanuuga?”
Billie naeris.
Roksana tegi rõduukse pärani lahti. Ta ei tundnud enam, nagu ta oleks purjus, ta oli kõigest pisut pilves, kuid värske külm õhk tuli ikkagi üllatusena – nagu oleks ta pead mineraalveega loputatud. Ta vaatas tontlikke puid: korter oli alumisel korrusel, maapinnani polnud kuigi palju maad. All paistis õhuke lumevaip, ent otse rõdu all oleks keegi nagu mulda kraapinud ja ta nägi lumes jalajälgi, mis viisid pimedusse.
Billie mingu koju, kuidas tahab, see pole Roksana asi.
„Ma nägin garderoobis välivoodit. Kas ma võin siin magada?” küsis Billie.
Roksana pööras end ringi. Toas oli tõesti kaos, keegi oli vesipiibu ümber ajanud, nii et klaasist diivanilaua all oli märg – ikkagi tundis ta, kuidas süda hüppab: Billie tahtis ööseks jääda.
„Aga kas sa ei pea siis koju minema Fia, Pia, Cia, Olle juurde, ja kes nad seal kõik on?”
„Nüüd oled sa minu meelest küll heteronormatiivne ja fašistlik.”
„Ma ei mõelnud nii. Aga ise sa ju viskasid mu oma korterist välja. Ja nüüd tahad ööseks siia jääda.”
„Kehtivaid norme tuleb küsimuse alla seada ja seda ka keelekasutuses. Sõnad on autoritaarsed instrumendid sugudevahelises…” Billie muigas iseenda üle. Tema suu oli viltu, nii nagu alati. „Aga ma olen nii unine. Ja me pole nii ammu koos hommikust söönud.”
Nad avasid garderoobiukse. Roksanale pahvatas vastu läppunud lõhn. Lampi seal sees ei olnud, aga Z süütas oma mobiiltelefoni ja lasi valguskiirel liikuda üle kampsuni ja teksatagi, mis Roksana oli sinna riputanud. Ka temal polnud midagi selle vastu, et Billie ööseks jääb.
Selle garderoobiga oli midagi imelikku. Roksana ei teadnud, mis täpselt, aga see tekitas temas judinaid.
„Anna korraks telefoni.” Roksana valgustas seina. Garderoob oli peaaegu tühi, kui mitte arvestada välivoodit, tema kaht hilpu ja paari vana riidepuud, mis stange küljes kõlkusid. Lõhn polnudki niivõrd läppunud kui meenutas vana puitu ja kopitust. Otsekohe taipas ta, miks see ruum temas kummalise tunde oli tekitanud – see polnud joogist ega suitsetatud rohust. Ei, see ei klappinud. Teisel pool peaks olema vannituba, aga sel juhul peaks garderoob suurem olema. Nurgad olid valed. Arhitekt oli vist jokkis olnud. Midagi oli siin imelikult ehitatud.
Siis hakkas ta koputama. Isegi praegu mõistis ta, et ta poleks seda teinud, kui ta poleks kogu seda jama tarbinud. Ta koputas vastu siseseina. Ta koputas igale poole, alla, keskele, kõrgemale – nagu otsiks peidetud aaret. Roksana tõusis kikivarvule ja kobas käega ülevalt vineerplaadi pealt stange tagant. Sõrmed jäid plaadi taha kinni. See nagises.
„Z, aita mind. See sein on minu meelest lahti.”
Z loivas garderoobi sisse. Billie seisis väljas ja vahtis.
Z oli küll pilves, aga pikk.
„Sikuta siit,” ütles Roksana.
Z haaras plaadist kinni. See ragises. Terve sein tuli lahti ja kukkus neile kaela.
Roksana jõudis käed üles tõsta, ta oli kuidagi mõelnud, et nimelt nii juhtubki. Plaat oli kerge ja õhuke, kõigest paar millimeetrit paks.
„No mida,” ähkis Z, kes sai plaadiga pähe.
Nad vaatasid nende ees avanenud õõnsust: piklik, kokku umbes pool ruutmeetrit. Sees seisis kaks kasti.
Nüüd tundis Roksana end kaine ja keskendununa: värske õhk rõduukse vahelt oli siia sisse tunda. Lõi pea selgeks. Mis salaruum see veel oli?
Ta kummardus alla ja tõstis lähemal asunud kasti üles,