teibitud.
Z kallutas end ette. Ka Billie vahtis kasti. Roksana kummardus ja avas kaaned.
Kõik vahtisid kasti sisu.
What the fuck?
I OSA
JAANUAR
1
Ainus meeldiv asi kohtumise juures oli see, et tegu oli sama ametnikuga, kes oli aidanud Teddyt siis, kui ta just vanglast välja sai. Naise nimi oli Isa ja ta nägi välja samasugune nagu nende esimesel kohtumisel. Neljakümne ringis, riietus endiselt segu boheemlaslikust Södermalmi naisest ja sätendavast Östermalmi daamist. Endiselt sallid ja veidrad erksavärvilised randmesoojendajad koos väikeste briljantkõrvarõngastega, mis polnudki tegelikult nii väikesed.
„Tere, Teddy, ammu pole näinud,” ütles Isa. Naeratades tekkisid ta põskedesse lohud. Mingil põhjusel ta meeldis Teddyle, kuigi naise ainus ülesanne oli teda tööle panna.
„Jah, aeg lendab,” ütles Teddy ja üritas ka ise meeldiv olla. Tegelikult oli see kõik lihtsalt piinlik.
Kui ta vanglast vabaks sai, ei mõelnud ta küll kordagi, et võib siia istuma sattuda, saati veel aastaid hiljem. Ta arvas, et on jõudnud teise Rootsi, tõusnud uuele tasemele. Ta oli olnud motiveeritud, valmis tööd rabama ja aega panustama. Ta oli päriselt muutunud: ta oli valmis rühkima raskemat rada, jätma kõik jamad seljataha. Aga valmisolek on üks asi, muutuse elluviimine aga teine. Tegelikkus jõudis talle kiiresti kohale. Tema CV-s haigutas kaheksa aasta pikkune must auk ja nüüdseks oli ta inimeste kahtlustava suhtumisega peaaegu harjunud. Kuigi kõigest peaaegu.
„Võiksime ehk läbi käia, kuidas viimased aastad on nii-öelda töises plaanis välja näinud,” arvas Isa.
„Kust sa tahaksid alustada?”
„Ma tean, et sa said tööd ühes advokaadibüroos, oli nii?”
Teddy ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. „Jah, ma sain mõned ülesanded eriuurijana Leijoni büroo juures.”
„Eriuurija, mida see tähendab?”
„Natuke raske seletada. Aga vastutav osanik Magnus Hassel nimetas mind juhtumikorraldajaks.”
Teddy mõtles, kui paljud tema töödest olid viinud vägivallani ja kuidas ta äärepealt oleks muutunud taas selleks Teddyks, kes ta enam olla ei tahtnud. Ta oli büroo heaks töötamise lõpetanud üle aasta tagasi, pärast Mats Emanuelssoni lugu.
Isa esitas mõned küsimused palga ja tööharjumuste kohta, ja kas ta on ka koolitustel käinud. „Ja pärast bürood?” küsis ta. „Mida sa siis tegid?”
„Siis oli raske. Aga ma käisin KRAMI kursustel.”
Isa vaatas oma pabereid. Teddy teadis, et sealt on näha, et lisaks kõikidele KRAMI ettevalmistuskursustele ja rühmakoolitustele on talle antud ka vähemalt viis korda praktikakohti, aga ükski neist pole viinud palkamiseni.
KRAMI on mingisugune tööbüroo ja kriminaalhoolduse segu, mille eesmärk on, et temasugused tüübid – inimesed, kellel on niinimetatud kriminaalne taust – leiaksid ja eelkõige säilitaksid töö. Ta ei teadnud, miks temal see kunagi ei õnnestunud.
Isa muudkui rääkis kursustest ja tööplaanidest. Tema kirjutuslaud oli heledast puidust. Põrandal oli linoleum, seinu kattis valge struktuurtapeet ja toolid tundusid olevat plastist. Naise taga oli klaasaken, millest Teddy nägi töötavaid töövahendajaid ja omaenda hägusat peegelpilti. Ta oli pikk ja arvas alati, et tema juuksed paistsid kuidagi nähtamatud: šatäänid, poollühikesed, või siis poolpikad.
Kõik siin toas peale Isa kõrvarõngaste meenutas vanglat. See polnud isikupärane ruum, polnud Isa enda ruum, see oli kohtumiskong, kust avanes vaade töövahendusbüroosse, aga mitte päris ellu.
Kuigi Teddy ehk isegi teadis, mis ta probleem on. Pärast aastaid kinnipidamisasutuses ja aastaid vabaduses ei tundnud ta ikka veel teisi inimesi peale nende, keda ta oli vanglas kohanud või kellega ta oli olnud sõber juba enne vanglasse sattumist. Oma suhtlusringi võis ta ühe käe sõrmedel üles lugeda: õde Linda ja tolle poeg Nikola. Varasemast ajast Dejan. Tagg ja Loke vanglakoridori pealt. Nendega tundis ta end mugavalt. Nende juuresolekul sai ta olla tema ise. Ja muidugi Emelie, aga temale ei tahtnud ta praegu küll mõelda. Igatahes ei saanud ükski neist talle mingit tööd pakkuda, kui Dejan ehk välja arvata. Kuid tema tööd vaevalt et Rootsi riigile maksutulu toovad. Pigem on suur risk, et need viivad Rootsi jaoks suuremate kulutusteni – suurema töökoormuse näol õigusorganites, kelle ülesanne on välja uurida, millega Dejan õieti tegeleb.
Võib-olla peaks ta tõele näkku vaatama: mõistma, et ta ei sobi siia. Teddy ei saa iialgi osaks sellest Rootsist, millest ta kinni istudes unistas, ta on igavene autsaider. Aga see ei olnud sama, mis öelda, et ta tahtis uuesti kriminaaliks saada.
„Kas sa kuulad, Teddy? Sa pead mind kuulama, muidu ei saa ma sind aidata.”
Teddy sirutas jalad laua all välja, need olid pikast istumisest peaaegu kangeks jäänud. „Vabandust. Ma lihtsalt istusin ja mõtlesin ühe sõbra peale, kes äkki saaks tööga aidata.”
See oli huupi pakutud. Aga mis tal üle jäi? Ükski nendest kõikidest kursustest, praktikakohtadest ega rühmaseminaridest polnud kusagile viinud. Dejan sai teda vana sõpruse nimel kindlasti aidata. Isa klõbistas arvutit, kui Teddy sõbra ehitusfirmast rääkis. Siis pani naine pea viltu ja näis tõsine.
„Kahju küll, Teddy, minu arvates pole see sõbra-variant kuigi hea. Ma ei taha küll hinnanguid anda, aga tema firma käive on väga tagasihoidlik ja ta ei ole viimased kümme aastat tulu deklareerinud. Ma ei usu, et ta suudaks sulle päriselt tööd pakkuda. Vähemalt sellist tööd, mida mina saaksin heaks kiita.”
Isal oli õigus.
Aga ei olnud ka.
2
Kell oli kuus hommikul ja haige lugu oli see, et Nikola ei arvanudki, et peaks selle pärast vinguma. Tema ülemusel George Samuelil oli väga eriline naeratus, nii et kogu ta nägu tõmbus silmade ümber kortsu. Nikola mõtles, kas George üleüldse näeb midagi, kui ta naeratab.
„Tere hommikust, Nicko, kas tead, mis me täna tegema hakkame?” küsis ta, kui Nikola kitsukesse kabinetti astus.
Nikola riputas tööriistavöö endale külge. „Jepp. Täna alustame oma suurimat tööd läbi aegade. Sa ei ole nädal otsa muust rääkinudki.”
Nad läksid pakiauto juurde: George Samuels Elservice teatas looklevate tähtedega kiri selle küljel. Tööriistavöö kolises. Nikolal ei olnud autot, sellepärast sai ta alati kõigepealt bossiga kokku ja sõitis koos temaga tööle. Lisaks said nad siis mõnusalt juttu puhuda.
Ema Linda oli talle siia praktikakoha korraldanud. Ja nüüd töötas Nikola nagu norm mees viis päeva nädalas. Esimeste raadiosaadetega üles, lõuna poole üheteist tuuris ja tagasi kodus veel enne, kui talvel jõuab pimedaks minna. Mõnikord magas ta tunnikese enne õhtusööki, et jaksaks kauem kui kella üheksani üleval olla.
Ehitusjärgus ostukeskus kerkis Flemingsbergis linnalähiraudtee ja kohtumaja vahele mittemillestki – otsekui oleks keegi matnud maha tsemendist muna, mis nüüd kooruma hakkas. See oli tõesti tohutu töö. George Samuel polnud ainus elektrik, kes oli sinna palgatud, aga tema ja tema õpilase jaoks tähendas see ikkagi rohkem kui kümmet kuud täisajaga tööd. Garanteeritult turvaline klient peaaegu terve aasta, see oli taeva kingitus ja Nikola teadis seda.
Nad seisid kõrvuti ja töötasid tiimina. Üks faas, kolm faasi ja ühenduskarbid. Kaablid, kaitsmed ja amprid. Nikola elektrialane sõnavara oli sedavõrd kasvanud, et ta teadis varsti rohkem voolu- kui narkosõnu. Mõnikord tundus, et töö tähendas rohkemat kui ülejäänud elu. Aga sellest polnud midagi – talle meeldis see, kui ainult eemal põrandasse auke poleks lõhutud: heli meenutas talle juhtunut.
Poolteist aastat varem oli ta olnud teel Teddy juurde. Kui ta onu ukselingist kinni võttis, et uks avada, plahvatas lõhkelaeng, mis surus Nikola vastu seina. Vigastada said kõht,