Nikola teadis: ta oli teinud õige valiku. Varsti elektrik.
Elu ei olnud tema jaoks.
3
Emelie tõusis püsti, silus kostüümipükstest voldid välja ja läks välja Marcusele vastu. Tema ja teiste advokaatide sekretär Anneli oli mehe juba alt võreuksest sisse lasknud. Kui Marcus trepist tuleb, võib ta ukse taha jõuda umbes seitsme sekundiga. Kui ta liftiga sõidab, siis kulub veel paar sekundit. See oli väike lakmustest, Marcuse esimene. Emelie ise käis põhimõtteliselt trepist, olenemata toimikute arvust kotis. Kuigi tegelikult polnud see tähtis, ta oli juba pakkunud Marcusele enda juures advokaadi praktikakohta. Kahtlemata oli see suur samm. Emelie oli oma bürood pidanud alla pooleteise aasta, aga juhtumeid oli kogunenud üle ootuste palju. Ta ei jõudnud kõikide lugudega tegeleda, see oli tõeline luksus. Ometi oli risk tohutu – alates tänasest ei vastuta ta enam ainult omaenda sissetuleku eest. Alates tänasest peab Emelie Janssoni Advokaadibüroo AB teenima kuus piisavalt raha, et katta veel üht palka, tema omast tähtsamatki. Väikeettevõtja needus, mõtles ta. Kui Marcus haigeks jääb, tööga hakkama ei saa või lihtsalt ei suuda korralikult arveid esitada, annab see firmale tagasilöögi ja võib-olla nad ei tulegi toime. See unistus läheb lörri. Aga tal oli vaja kedagi koormat kergendama, selles mõttes oli see samm möödapääsmatu – tal oli liiga palju tööd.
Marcus oli pikka kasvu ja turske, tal oli korralikult pügatud hõre habe ja Emelie tundis kätt andes, et ta lõhnas hästi. Küllap oli Marcus trepist tulnud. Hetkeks mõtles Emelie, et äkki ootab mees embust, aga ta oli nüüd ometi ülemus ja tööandja, olgugi et nende vanusevahe oli kõigest kaks aastat. Pealegi ei olnud ta eriline kallistaja tüüp.
„Tere tulemast! Väga tore, et saad juba täna alustada.”
Marcusel oli seljas tumesinine ülikond, mille püksid nägid liiga lühikesed välja, aga nii oli praegu moes. Särgi ülemine nööp oli kinni ja lipsu ei olnud, mis sellest ikka, täna ta kohtusse ei lähe. Lähemal ajal peab ta ennast lihtsalt kõigega kurssi viima. Emelie mõtles, et tema liigutused meenutasid Teddy omi: rahulikud ja sihikindlad.
„Lähme minu kabinetti,” ütles Emelie. „Kas soovid midagi juua?”
Ta oli palunud Annelil hoolt kanda selle eest, et masinas oleks värsket kohvi ja külmkapis paar pudelit mineraalvett.
„Aitäh, kas teil on ehk kofeiinivaba teed?” küsis Marcus.
Mis mõttes kofeiinivaba teed, mõtles Emelie, see oli pisut ebaadvokaadilik – kuigi võib-olla oli ka see just praegu moes. Ta pöördus Anneli poole ja edastas küsimuse.
„Tjah, kofeiinivaba täna kahjuks ei ole,” nentis sekretär viltuse muigega. Ainus, mida Emelie ja teised siinsed advokaadid jõid, oli kohv, kohv ja veel kord kohv.
Nad istusid Emelie kabinetti. Seinal rippus Mark Rothko raamitud maal. Muidugi plakat, tuhmpunane värvilaik läks üle pruunikaks värvilaiguks, mis läks üle millekski kollakaks. Emeliele see meeldis, see lisas ruumile rahu, kuigi tõsiasi, et tegu oli kõigest plakatiga, meenutas talle tema eelmist töökohta, Leijoni advokaadibürood. Vastutav osanik Magnus Hassel kogus rahvusvahelist kunsti ja tema kabinetis olid Warholi ja Karin Mamma Anderssoni maalid rippunud kõrvuti Giacometti ja Bror Hjorthi töödega. Aga nüüdseks oli see ajalugu. Ta oli Leijonist lahkunud, sest nad ei leppinud sellega, et ta oli võtnud endale kaitsta ühe juhtumi. Seejärel astus ta sammu, mida peeti advokaatide maailmas hiiglaslikuks: ta loobus tööst ühes Euroopa kõige peenemas kontoris ning üüris ruumi ja veerand sekretäriteenust ühises kontorikompleksis kolme eraisikuid teenindava vanaldase advokaadiga. Endised Leijoni kolleegid tõstsid kulmud ikka väga kõrgele. Tohutu samm tagasi, masendav langus eliidist saba alumisse otsa. Ta oleks vähemalt võinud taotleda kohta mingi hea renomeega kriminaalõiguse büroos või läinud tööle kohtusse või prokuratuuri, kui ta nüüd tõesti tahab eraisikute probleemidega töötada. Ent asi oli selles, et see ei sobinud Emeliele – ta tahtis ise otsustada, see tundus oluline, tal oli küllalt ülemustest, kes sekkusid. Ja ta teadis, et ta võib jõuda parimate sekka.
Marcus pani koti põrandale, see oli tumerohelisest purjeriidest ja nägi päris vinge välja. Emelie ei teadnud õieti, milline taust mehel on, peale selle, et ta oli käinud Kärrtorpi gümnaasiumis ja elas nüüd Södermalmis. Palk, mida ta talle pakkus, oli tuhande võrra madalam kui see, mis Marcusel oli olnud väikeses perekonnaõiguse büroos, kus ta seni oli töötanud – et ta sellega nõusse jäi, oli märk tema tõsisest suhtumisest. Ja kui ta oli nii hea, nagu Emelie lootis, läheb ta varsti üle provisjonisüsteemile.
„Nii,” ütles Emelie ja lükkas Marcuse poole sülearvuti. „See on sinu arvuti, sa pead valima parooli. Istud minu kõrval kabinetis, ma tellisin sulle laua ja tooli, aga need saabuvad alles järgmisel nädalal. Kahju küll, aga täna pead minu juures istuma ja tööd tegema. Loodetavasti see sobib.”
„Muidugi, aga kas me võiksime tule ära kustutada?”
Emelie tõstis pilgu. Ta ei saanud hästi aru.
„Tähendab, mul on elektriallergia. Ma ei talu elektrit. Kõige parema meelega töötan ma küünlavalgel või petrooleumilambiga, ja parema meelega paberi ja pliiatsi kui arvutiga.”
Emelie vahtis noort advokaati, kes ta vastas istus. Ta oli otsuse langetanud kohe pärast intervjuud Marcus Engvalliga. Mehel olid kohtupraktika ajast parimad tulemused, ilusad soovitused eelmiselt tööandjalt ja eraisikute õigusprobleemid oli tema kirg. Lisaks paistis tal olevat huumorisoont, olemuselt oli ta meeldiv ja julge – esimesena nimetatud omadused olid tähtsad klientidele, viimane oli tähtis selles ametis üleüldse. Julgusest palju ei räägitud, aga see oli kaitseadvokaadi parim omadus. Ja nüüd siis: juba kofeiinivaba tee juures oleks ta pidanud õnnetust aimama. Millest me räägime? Elektriallergia – sellist asja ei ole ometi olemas?
Marcus naeratas ja pilgutas talle silma. „Ma teen nalja. Istun hea meelega sinu kabinetis. Ja tuli võib põleda.”
Ta pani oma telefoni lauale. Ekraanis oli pragu. „Ja mul ei ole mitte midagi elektriseadmete vastu, vastupidi, ma olen väikest viisi tehnikafriik.”
Emelie naeris. Ka Marcus muigas. Ikkagi oli tal huumorisoont.
Marcuse kontakti oli ta saanud paari kuu eest Magnus Hasseli käest. Emelie istus Pocket Citys ja ootas Josephine’i, kes töötas endiselt Leijonis, kui kuulis kedagi oma nime lausumas. Ta pööras ringi ja taipas, et kõrvallauas istuvad kaks tema endist ülemust. Magnus Hassel ja Anders Henriksson. Kuidas ta neid varem polnud märganud? Kui ta Leijonis töötas, pidasid just nemad kaks temaga iga-aastasi arenguvestlusi, millest ta just erilist puudust ei tundnud. Ta mäletas neid hästi.
Anders Henriksson oli viiekümneaastane meganohik, kes oli abiellunud uuesti kahekümne seitsme aastase sekretäriga, üritas välja näha nagu kolmekümnene, kuid arvas sellegipoolest, et Zara Larsson on Hispaania odavrõivaste bränd. Samal ajal oli ta üks Rootsi juhtivad eksperte ettevõtete liitumiste ja ülevõtmiste valdkonnas. Legal 500 – advokaatide pingerida, mis oli Leijonis tähtsam kui parlamendivalimiste tulemus – lisas talle tiitli Leading Individual ja tsitaat kõlas nii: A brilliant analyst – creative and authoritative. Emelie oli ikka mõelnud, et küllap ta IQ mõttes oligi briljantne, aga mis puudutas niinimetatud EQ-d, siis seda võis pidada kahtlemata erakordseks väljakutseks.
Magnus Hassel aga polnud iial vajanud lähemat tutvustamist. Kogu äriõiguse maailm tundis teda. Magnuse kohta olid tsitaadid juba aastaid samad. The clearest shining M&A star in Sweden ja Incredibly impressive olid hinnangud, mis olid sama vankumatud kui osaniku majanduslik seis viimasel aastatel. Dagens Industri andmetel sai Magnus Hassel ainuüksi eelmisel aastal dividendidena kakskümmend viis miljonit.
Ent kõik see kuulus tema vanasse ellu. Emelie oli sisenenud uuele tööpõllule. Eemale udupeentest kontoritest, miljardärklientidest ja eksootilistest jurisdiktsioonidest. Ja poole väiksema palga peale.
Magnus oli sundinud teda kohta üles ütlema. Magnus oli see, kes oli ilmunud isegi istungile, kus Emelie kaitses Benjamin Emanuelssoni, istunud päev otsa publiku seas ja kuulanud. Ta peaks Magnust vihkama. Ometi teadis Emelie, et Magnus hindas