Suuremates kottides olid väiksemad, valget pulbrit täis kotid.
Nad istusid diivanile. Z oli väga proff, ta lõikas ühe koti nurka augu ja puistas õige pisut klaaslauale. Billie ütles: „Me peaksime rulood alla tõmbama. Ma tahan ju ometi juristiks saada, eks ole.”
Tal oli õigus, sest kuigi neil oli olnud veel vähem kui tunni eest sajandi pidu, oli ikka vahe, kas tõmmata natuke kanepit või tegelda nende kottidega, mis nad just leidnud olid. Siin võis olla üle kümne kilo pulbrit.
Nad kummardusid ette. Z limpsas oma väikest sõrme ja pistis selle lumivalgesse pulbrikuhja. Ta hoidis seda paarikümne sentimeetri kaugusel näost.
„Paistab üsna kristalliline.”
Roksana nägi seda nüüd samuti. Pulber meenutas tegelikult rohkem soolahelbeid kui kokaiini või küpsetuspulbrit.
Valge laudlina – ema ja isa toit oli võrratu. Teheranist kaasa toodud lillemustriga taldrikud olid hoolikalt lauale asetatud, lusika ja kahvliga – aga ilma noata. Kodus ema ja isa juures nuga ei kasutatud, kuigi külla tulnud rootsi sõpradele Roksana selle omal ajal ikka pani.
Toit kõrgus liudadel: ghormeh sabzi ja Roksana eriroog ghormeh sabzi taimetoiduversioon, riis safraniga, salat ja rohelised herned. Kui ema tahdig’i taldriku lauale pani, viskusid nii Roksana kui Caspar sellele kallale. Tahdig: kui Roksana väike oli, tahtis ta alati aidata kartuleid poti põhja panna, enne kui riis peale valati, ja seejärel auke teha, et aur hõlpsamini välja pääseks. Aga alati oli ema see, kes kõik välja valas, nii et kõige põhjas olnud kartulid sattusid kõige peale: krõbe riisikook, võib-olla kõige parem toit, mida Roksana üldse teadis.
„Kuidas siis koolis läheb ka, Roksana joonam,” küsis isa oma kaheksakümnendate pärsia keeles. Roksana ei olnud sellele enne mõelnud kui eelmisel suvel, kui tema Teherani nõod külas käisid ja isa vanaaegse kõnepruugi üle naersid.
Roksana teadis umbkaudu, mis nüüd järgneb, ja ta vastas isale alati rootsi keeles: „Hästi läheb.”
Isa võttis lonksu veini, ema oli valanud ainult isale ja endale. Casparile ja Roksanale valati endiselt kokakoolat, kuigi mõlemad oli juba mitu aastat üle kahekümne. „Käitumisteadus on kursuse nimi, eks?”
„Jah.”
„Ja see on psühholoogia õppekava lihtsam variant?”
„Ma ei tea, kas päris nii saab öelda, aga ma saan paljude sarnaste asjadega töötada. Päris tore.”
„Aga sa oleksid võinud psühholoogiks saada.”
„Mul ei olnud piisavalt häid hindeid, baba, sa tead ju küll. Stockholmi ülikooli psühholoogia eriala on vist kõige raskem eriala kogu Rootsis, kuhu sisse saada. Sinna on vaja mingi 22,3 punkti või lõpueksamil vähemalt tulemust 1,9.”
Isa pani veiniklaasi kolksuga lauale. „Sa oleksid võinud saada 22,3 punkti, kui sa oleksid pingutanud ja mitte kogu aeg mööda pidusid jooksnud. Sa oled terane, Roksana, sa oled tubli. Meie emaga oleme sind hästi kasvatanud. Vaata oma venda, temast saab hambaarst. See on eriala, mis annab hea töö, temast saab doktor. Ka sinul oli …”
„Aga ma ei tahtnud hambaarstiks saada. Ma ei ole huvitatud inimeste suuõõntest, need ei paku mulle huvi ja haisevad.”
„Olge nüüd…” ütles ema. „Ärme nüüd tülitse. Aga ei tea, kas sulle hakatakse ka „doktor” ütlema?”
„Ei, ema. Minust ei saa doktorit. Minust saab käitumisteadlane.”
„Aga sa tead, kuidas meie sellele vaatame, azzizam. Me kolisime siia teie pärast. Me oleme kõvasti tööd rabanud teie pärast. Me oleme rüganud, et teie saaksite valida parima töö ja elada parimat elu. Me ei taha, et te oma andeid raisku lasete. Kas sa oled end korduseksamitele kirja pannud? Sul on võimeid küll, et psühholoogiasse sisse saada, meie isaga teame seda väga hästi.”
Caspar valas omale koolat juurde, mullid vahutasid klaasis ja see oleks äärepealt üle ajanud. „Palun, lõpetage nüüd Roksana kallal naaksumine. Ta ei ole samasugune nagu teie, leppige sellega.”
Ema avas suu, nagu tahaks midagi öelda, aga sulges selle uuesti. Isa võttis kahvliga mõned herned. Roksana nokkis riisi. Ta oli end korduseksamitele kirja pannud, et näha, kas suudab oma tulemust parandada, aga emale-isale ei kavatsenud ta küll seda öelda.
Mõne aja pärast valas ema veini juurde. „Teate mis, see on Shirazi vein ja ma kuulsin, et seda nimetatakse nõnda sellepärast, et see viinamari on algselt pärit Shirazist, vanaisa kodulinnast.”
Roksana ei öelnud midagi, kõik laua ümber olid Shirazi-teooriat vähemalt sada viiskümmend korda kuulnud.
„Vahi, mis mul on,” oli Z öelnud, manades näole luksusmaakler Fredrik Eklundi naeratuse. Ta hoidis käes väikest karbikest, mis oli sama suur kui väike raamat. „Sul vedas, et sattusid kokku kolima ekspertide eksperdiga. Me saame kontrollida, mis pulber see on.”
Karbi kaanel oli kiri: EZ-Test. „Selle karbi ostsin ma eelmisel aastal netist ja see oli mul kohvri põhjas, mida ma polnud veel lahti pakkinud. Hea kontrollida, mida sa endale sisse ajad.”
Z avas paki, ise tavapäraselt selgitades, kuidas asjalood on. „See mõõdab eri ainete sisaldust suure täpsusega, maksis ainult kuuskümmend üheksa krooni tükk. Odavamat ei saa enam kusagilt.” Ta hoidis käes väikest ampulli, mille alumine ots oli läbipaistev ja seal paistis olevat vedelik. „Tuleb võtta umbes pin head’i suurune kogus,” luges ta pisikesest kasutusjuhendist ja kraapis teelusikale küünesuuruse kuhja pulbrit.
Roksana vaatas pakendi juhendit. „Seda on liiga palju. See pole mingi pin head.”
Z keeras pead. „Kas sina tead neid asju või mina? See on umbes nõelapea suurune kogus.”
„Jah, aga pin head tähendab inglise keeles nööpnõelapead. Kuigi võib-olla sa arvasid, et juhis on aserbaidžaani keeles? Sest aserbaidžaani keeles tähendab see sugutipead.”
Z pobises midagi, ise samal ajal telefonist sõnapaari pin head guugeldades. „Okei, sul on õigus,” pressis ta üle huulte ja valas pool pulbrist ära. Siis kummutas ta lusikale jäänud osa ampulli sisse ja keeras kaane peale. Ta raputas. Roksana mõtles oma põhikooli keemiaõpetajale Rayle. Tollel olid kollased vuntsid ja nahkvest ja peaaegu iga tund läks ta paari poisi peale kohutavalt marru. Aga ta rahunes alati kiiresti ja jätkas tundi vaibumatu energiaga – ning ta armastas Roksana uudishimu.
„Nüüd on kaks minutit täis. Siis peab reaktsioon olema toimunud ja me saame värvikaardiga võrrelda.” Z hoidis ampulli vastu valgust ja juhendit otse kõrval. Roksana nägi eri värvi väljasid. Punane: ketamiin. Rohekaskollane: amfetamiin. Sinine: kokaiin. Lilla: MDMA. Kollane: ritaliin. Veinpunane: PMA.
Vedeliku värv ampullis oli selge – punane.
„See on ketamiin,” ütles Roksana.
„Ma olen seda alati proovida tahtnud,” ütles Billie.
„Nad räägivad, et see on parem kui dxm,” ütles Z.
„Neil on tavaliselt õigus,” ütles Billie.
„Kes on nemad?” küsis Roksana.
„Aimugi pole,” ütles Billie. „Aga sitta sellest. Proovime.”
Stockholmi lääni politseivalitsus
Juhtum: reg. nr 0104-K3941
TEENISTUSMÄRKMED
Allpool on toodud kahtlusaluse Hugo Pedersoni ja teiste isikute vaheliste telefonikõnede ja sõnumside tekstid. Pealt kuulatud telefonide numbrid on 0733–47 57 34 ja 0704–34 32 22. Kõned salvestati aastatel 2005–2006.
TELEFONIKÕNE 1
Kellele: Hugo Pederson
Kellelt: Louise Pederson (abikaasa)
Kuupäev: 23. september 2005
Kellaaeg: