2018. aasta vääringus umbes 475 eurot.
„Töötasin politseis kolm aastat. Pärast seda proovisin mitut ametit, kust aga pere elatamiseks parema sissetuleku saaks: ehitasin, sõitsin taksot, olin ka mitu aastat kaugsõiduautojuht. Norra, Rootsi ja Soome teed said tuttavaks, vedasin kõike võimalikku toiduainetest keemiani,“ meenutab Dmitri praeguse aastatuhande esimest kümnendit.
Kui Eestist oli saanud Euroopa Liidu liige, leidis Dmitri endale ühel hetkel töö Iirimaal, klaasitehases. Talle meeldis smaragdrohelisel saarel, meeldis isegi väga. Kui kohalikud kutsusid teda koos perega päriseks sinna kolima, ei jätnud mõte teda enam rahule. Mõttest sai plaan, plaanist juba peaaegu et otsus … Dmitri rääkis sellest kodustega ning ka tütar sattus tulevikuväljavaatest vaimustusse, aga abikaasa lõi kartma.
See otsustas kõik. Iirimaa jäi täitumatuks unistuseks. Rajaks, mis jäigi valimata.
2011. aastal toimus Dmitri elus uus pööre. Sõbrad kutsusid ta Peterburi lähistel tegutsevasse ettevõttesse talvise ellujäämiskoolituse instruktoriks. Ta töötas seal pool aastakest, aga siis lõppes talv ja koos sellega Venemaa viisa kehtivus. Järgnes neli kuud turvafirmas USS Security. Asine ja organiseerimisvõimeline mees kerkis lühikese ajaga vahetuse ülemaks.
Kuid juba tööle asudes oli selge, et tegemist on ainult ajutise elatusallikaga. Silmapiirile oli nimelt kerkinud uue, palju ahvatlevama tööandja nimi. AdvanFort.
Nimi, mis osutus hiljem nii õõnsaks, pahaendeliseks kui ka reetlikuks.
Piraadid
Piraatluseks loetakse:
a) ebaseaduslikke kinnipidamisi, ründeid või muid vägivallaakte, mille on isikliku kasu saamise eesmärgil toime pannud eravalduses oleva laeva või õhusõiduki meeskond või reisijad ning mis on suunatud:
i) teise laeva või õhusõiduki või selle pardal asuva vara või isikute vastu avamerel;
ii) laeva, õhusõiduki, isikute või vara vastu kohas, mis ei kuulu ühegi riigi jurisdiktsiooni alla;
b) vabatahtlikku ja teadlikku osalemist sellise laeva või õhusõiduki tegevuses, mida on võimalik määratleda piraatlaeva või -õhusõidukina;
c) punktis a või b nimetatud tegudele õhutamist või nende teadlikku soodustamist.
ÜRO mereõiguse konventsioon. Artikkel 101. Piraatluse määratlus
Piraatluse ajalugu maailma meredel ulatub tuhandetesse aastatesse, kuigi mereröövlite kuldajastuks peetakse tihtipeale 17. sajandi lõppu ja 18. sajandi algust. Korsaaride motiivid on olnud pealtnäha erinevad, ulatudes 3000 aasta taguste Vahemere-äärsete meresõitjate ja hilisemate viikingite röövellikust elustiilist kuni Kreeka linnriikide või kesk- ja uusaegse Inglismaa ametlikult toetatud piraatluseni.3 Aga lõpuks taandub mereröövlite tegevus siiski mõnele lihtsale seaduspärale: nad saavad edukalt tegutseda ikka teatud võimutühjuse valitsedes ja nad on väljas isikliku kasu peal.
Kolmanda aastatuhande alguse piraatluse kuumimaks areeniks kujuneb India ookean. Üks selle olulisemaid kasvulavasid on vaesus Aafrikas ning Lõuna- ja Kagu-Aasias, peale selle Somaalia keskvõimu sisuline kadumine 1990. aastatel. Mõnel pool on lindprii moodi elatise hankimine ka ajalooline tava, mis antakse – koos „kutseoskustega“ – edasi isalt pojale.4
Nüüdisaja mereröövlid võivad tunduda haledate asjaarmastajatena, kuid nii mõnigi neist on tegelikult professionaalse röövtööstuse hästi treenitud osa. Tihtipeale haldavad nad kogu „tootmisahelat“ relvastatud rünnakust saagi müümise või lunarahaläbirääkimisteni ja tulu investeerimiseni. 21. sajandi piraadid on sageli varustatud tänapäevase tehnika ja nüüdisaegsete relvadega. Nad on võimelised sooritama keerulisi ja ulatuslikke koordineeritud operatsioone.
Kuigi piraadirünnakute sagedus on märkimisväärne ka teisel pool India ookeani, Indoneesia vetes, muutus 2000. aastatel lääne aluste jaoks kõige ohtlikumaks piirkond, mis ulatub Adeni lahest ja mujalt Araabia merelt lõunasse Madagaskari saareni ja Somaalia rannikust peaaegu tuhande meremiili kaugusele itta.5 See on ala, mille peab läbima iga laev, mis kavatseb kasutada maailma merelaevanduse tuiksoont – Suessi kanalit.
Võimuvaakumis elavad moodsa aja mereröövlid pole rumalad. Pärast esimesi õnnestunud operatsioone tajusid paljud neist kiiresti, milline kullaauk lääne firmade alalhoidlikkuses peidus on. Rünnakud muutusid üha jultunumaks ning kui laevafirmad nõustuvad piraatidele üha uuesti miljonitesse dollaritesse ulatuvat lunaraha maksma, ärgitas see omakorda aina uutele „vägitegudele“.6
Merendus on liiga oluline osa globaalsest logistikast, et rahvusvaheline üldsus saanuks toimuvat tegevusetult pealt vaadata. Mitu merekaubandusest sõltuvat riiki – teiste hulgas Venemaa ja Hiina – saatsid India ookeani lääneossa oma sõjalaevu, NATO suunas rahvusvahelise laevastikuüksuse Combined Task Force 150 piraaditõrjele ja käivitas operatsiooni Ocean Shield. Euroopa Liit lisas piraatidevastasesse võitlusse operatsiooni Atalanta, millest mitme aasta vältel võtsid osa ka Eesti kaitseväelased.
Sõjaliste operatsioonide käivitamine ei kandnud aga kuigi kiiret vilja. Vastupidi, esialgu mõjus see nagu põleva õli kustutamine veega – paiskas tule laiali ehk pani piraadid oma tegevusala hüppeliselt suurendama. Üsna pea seisis maailm silmitsi tõsiasjaga, et Aafrikast ida poole laiub miljoni ruutkilomeetri suurune piirkond, kus keegi ei suuda garanteerida, et kardetud kiirpaadid automaatide ja granaadiheitjatega varustatud korsaaridega ühel hetkel silmapiirile ei ilmu. Igale laevale sõjalaeva kõrvale ei pane, eri riikide parlamentide lähetatud laevakaitsemeeskondi jagus aga eeskätt Aafrikasse humanitaarabi vedavatele laevadele.7
Tänapäeva maailma valitsevad nõudluse ja pakkumise seadused. Uudiseid kuuldes ja lehti lugedes taipasid kohati vägagi kireva taustaga ärimehed üle maailma, et laevakompaniidel on tekkinud vajadus laevakaitseteenuse järele. Ja kui on nõudlus, ei lase pakkuminegi end kaua oodata.
3 „Piracy: the Complete History“. Angus Konstam
4 „Merirosvot terrorisoivat Afrikan ja Aasian vesillä“. Liisa-Maija Aukia, Helsingin Sanomat, 7.3.2008
5 Maritime safety information. National Geospatial-Intelligence Agency, NGA
6 „Donors pledge over $ 250 million for Somalia“. Associated Press, 23.4.2009
7 „Euroopan unioni aloittaa operaation merirosvoja vastaan“. Yle, 7.12.2008
AdvanFort
„20 protsenti [Eesti] mereväe allohvitseridest on lühikese aja jooksul mereväest lahkunud, sest USA firma AdvanFort ostab neid neli korda kõrgema palga eest üle.
AdvanFort on USA päritolu turvafirma, mille kodulehelt leiab viiteid piraatidevastase kaitse pakkumise kohta. Firma kodulehe esiküljel on foto neljast relvastatud mehest nimedega Artur, Jaan, Vitali ja Gert.“
Delfi, 7.4.2011
„AdvanFort pole siiani Eestis juriidiliselt registreeritud, firma uus esindaja töötab oma kodus ning kasutab tihti palkade maksmiseks isiklikku kontot, aga sellest hoolimata töötab tema sõnul AdvanFortis sadakond eestlast ja enamik neist on rahul. Samas möönab ta, et kõik need sadakond teevad tööd ilma lepinguta.“
ETV „Pealtnägija“, 16.11.2011
Eesti ajakirjandusse ilmus AdvanFort ootamatult, aga pauguga. Kõigepealt Delfi ees, siis Postimees ja ERR riburadapidi järel, kirjutati 2011. aasta kevadel, kuidas seni tundmatu USA päritolu firma väikeriigi mereväe kuivale ähvardab värvata.
Mõni kuu valitses vaikus, kuni sama aasta septembris lekkis