kuud hiljem, 16. novembril tõi AdvanForti uuesti areenile ETV saade „Pealtnägija“. Selgeks sai, et mees, kes „AdvanForti maale tõi“, oli Inglismaal NATO laevajuhtimiskeskuses teeninud Eesti sideohvitser, kelle kohta saates kasutati vaid eesnime Indrek.
„Pealtnägija“ lugu oli kriitiline. Räägiti sellest, kuidas kümned eestlased on AdvanForti teenistuses sõitnud „teisele poole maakera potentsiaalselt eluohtlikku olukorda ilma lepingu ja mõnikord ka kindlustuseta“, ning kirjeldati, kuidas proovireisile saabunud eestlased said esimeseks nn ülesõiduks – turvamisteekonnaks kokkulepitud punktist sihtkohta – vaid kaks sihikuta relva nelja mehe peale. Loos väideti, et laevu mindi „turvama“ ka hoopis ilma relvadeta või siis teise maailmasõja aegsete Saksa karabiinidega.
Firma juhtkonnaga oli samuti keeruline. Tuli välja, et USAs registreeritud firma „kuulub araablastele ja firma tegevjuht on keegi salapärane Ahmed Farajallah“, kellega kontakti saamine oli „väga, väga raske“. Kõige tipuks olnud Ahmed Farajallah 2011. aasta juulis USAs Virginia osariigis koos kahe kaasosalisega vahistatud, kahtlustatuna 26 automaatrelva illegaalses hankimises.
Saatest kumas läbi veel üks kõnekas detail: sekeldused, mis ekvaatori kandis tegutsevatel laevakaitsjatel tekkisid, kuna AdvanFort oli vasakule ja paremale võlgu. Rahalised segadused ja tõendamata süüdistused olid ka põhjused, miks Reinloo suhted AdvanFortiga katkestas.
Ühe lause pillas „Pealtnägija“ aga justkui möödaminnes, kuigi tulevikule mõeldes oli just see prohvetlik.
„Omaette teema on, et relvadega pole kaasas mingeid dokumente ja lube, mis teeb nende kasutamise ja transpordi rangelt võttes ebaseaduslikuks.“
„Pealtnägija“ lugu levis ühe ja sama pealkirja all („Eesti eraturvamehed tõrjuvad kahtlase firma all Aafrikas piraate“) küll kogu Eesti ajakirjandusse, kuid see osutus vaid kana lennuks. Teemat edasi ei arendatud ja juba järgmisel päeval algas kodumaises meedias AdvanForti osas kaks aastat kestev haudvaikus.
„Oht rahule ja julgeolekule“
Lipuriigi ja/või valitsuste järelevalve puudumisel ei võta mõned ujuvate relvahoidlate omanikud või haldajad mingit vastutust isikkoosseisu, relvade või varustuse eest.
ÜRO Somaalia ja Eritrea olukorra seirerühm
Üks kogu laevakaitsjate saaga seisukohalt tähelepanuväärsemaid dokumente jäi märkamata mitte ainult Eesti, vaid ka kogu ülejäänud maailma ajakirjandusel. Tegelikult pole seda tänini sisuliselt kusagil avaldatud. Pole muidugi ka ime, sest see kannab märget „Confidential“ – salajane.
Küll aga ei saanud see jääda märkamata India valitsusel. See on nimelt ÜRO Julgeolekunõukogule adresseeritud raport, India aga oli 2012. aastal Julgeolekunõukogu liige.
27. juuniga 2012 dateeritud mahuka ettekande on koostanud seitsmeliikmeline Somaalia ja Eritrea seirerühm ning see on seotud piirkonnas rahu edendada püüdvate Julgeolekunõukogu resolutsioonidega, mis puudutavat muu hulgas relvaembargot.
Raport ei paku Aafrika Sarve piirkonna probleemidega kursis olevale lugejale suurt midagi uut, kuni pilk selle 160. leheküljel korraga pidama jääb.
„Mõned Punase mere, Araabia mere ja Omaani lahe ranniku riigid on nende riikide seadusandlusega kehtestatud piirangute või keeldude tõttu relvastatud eralaevakaitsjate jaoks sisuliselt ligipääsmatud. Mõned teised riigid – nagu Somaalia või Eritrea – on ÜRO relvaembargo all.
Taolised takistused – aga ka laevakaitseteenust pakkuvate eraettevõtete soov hoida kokku aega ja raha – on viinud erasektorile kuuluvate „ujuvate relvahoidlate“ tekkimiseni. Need on tavaliselt vanemad alused (puksiirid, abi- või uurimislaevad), mida kasutatakse relvade ja laskemoona hoidmiseks merel, väljaspool territoriaalvesi.
Seda uut ja äärmiselt tulusat äri ei kontrolli keegi ja see on peaaegu täiesti reguleerimata, seades kõik selle osalised silmitsi täiendavate turvalisus- ja juriidiliste väljakutsetega. Lipuriigi ja/või valitsuste järelevalve puudumisel ei võta mõned ujuvate relvahoidlate omanikud või haldajad mingit vastutust isikkoosseisu, relvade või varustuse eest,“ tõdetakse raportis üksisõnu.
Kohe seejärel, alapealkirja all „Oht rahule ja julgeolekule“, mainitakse AdvanForti juba nimepidi.
„12. veebruaril 2012 sattusid kaks USAs registreeritud laevakaitsefirmale AdvanFort kuuluvat merelaevanduse turvateenusteks mõeldud alust, AdvanFort Texas ja AdvanFort Alaska, hätta ning olid sunnitud oma teekonna katkestama, otsides abi Eritrea sadamast Massawast. Pärast saabumist Massawasse vahistasid Eritrea võimud pardalolijad [8 filipiinlast ja 1 egiptlane] ning arestisid laevad. Ettevõtte enda väitel olid alused teel Egiptusest Alexandriast Djiboutisse ning nende pardal polnud relvi ega turvalisustehnikat.“
Sellele lõigule on raporti koostajad lisanud märkuse, et kolm kuud hiljem, 2012. aasta mais, olid AdvanForti töötajad ja laevad endiselt Eritrea võimude käes. Vahistamise põhjusi – nagu näiteks seda, milles firmat ja laevadel viibinuid süüdistatakse – tekstis ei mainita.
Kaheksa filipiinlast ja üks egiptlane … Kuna tegemist polnud lääneriikide kodanikega, ei äratanud juhtunu maailmas vähimatki huvi ja nii ei kirjutatud sellest kusagil. Kadunuks jäid nii mehed kui ka AdvanForti alused. Seaman Guard Texas eksisteeris küll veel isegi 2018. aastal AdvanForti kodulehe pressile mõeldud fotode hulgas, aga tegelikkuses ei kuuldud neist enam kunagi mitte midagi.
AdvanFortile tähelepanu juhtiva osa võtavad raporti kirjutajad kokku eriti rasvaselt:
„Taolised intsidendid rõhutavad riske, mille on endaga kaasa toonud laevakaitseteenust pakkuvate eraettevõtete järelevalveta ja reguleerimata tegevuse kasv selles piirkonnas. [ – – – ] Juhul kui nende ettevõtete tegevuse üle ei kehtestata rahvusvahelist regulatsiooni, seiret ja järelevalvet, valitseb tõeline risk, et merendusturvalisuse valdkonna ärakasutamine põhimõttelagedate ja kriminaalsete tegutsejate poolt hakkab lõpuks ähvardama piirkondlikku rahu ja turvalisust.“
On raske öelda, kui palju eeltoodu hakkas mõni aasta hiljem mõjutama laevakaitsjate käekäiku Indias, kuid kindlasti ei tule see kellelegi kasuks, kui tööandjat sellises toonis ja värvingus esitatakse, eriti nii mõjukal areenil nagu ÜRO Julgeolekunõukogu.
70 sentimeetrit
„Mis vahe on piraadil ja kaluril?“„70 sentimeetrit. Nii palju tuleb „kaluril“ kummarduda, et paadipõhjast automaat haarata.“
Laevakaitsjate huumor
Kui Dmitri Pappel 2012. aastal koos kevadiste lumesulamisvetega Eestisse naasis, oli laevakaitsmisest mõne aastaga saanud jõudsalt kasvav äri, mis meelitas ligi rohkema või vähema militaartaustaga mehi (ja mingil määral ka naisi). Kõik nad ei tulnud sugugi ainult endise idabloki maadest ja kolmanda maailma riikidest, kuid oli loomulik, et mida madalam oli kodumaa elatustase, seda paeluvamad pakkumised näisid. Tööandjate jaoks oli aga tiheneva konkurentsi tingimustes kahtlemata kasumlikum mitte palgata kõige kallimat varianti – näiteks USA eriüksuse Navy SEAL veterani –, vaid hankida üldjuhul korraliku väljaõppega ja tihti Afganistani või Iraagi kogemusega idaeurooplane. Nende ridu täiendati kireva seltskonnaga, kelle kodumaad vaheldusid Jeemenist Nepali ja Indiani. 8
Värvatute motiivid olid erinevad. Mõni mõtles ainult rahale, teine oli argirutiinist tülpinud ja igatses seiklust, kolmas otsis äksi. Neljas kõike seda.
Dmitri sõnul said tema jaoks määravateks raha ja võimalus sõita tasuta riikidesse, kuhu muidu ei sattunuks. „Reisimine, mille eest keegi veel maksab – see oli selline komm, et …“
Vestlusel lõi AdvanForti kohalik, eestlasest esindaja palganumbri kohe letti. Töölevõtmine osutus lihtsaks: ei mingeid erivägede karme katseid ega tuhandekordset taustakontrolli. Samas ei jäänud Dmitrile ka tunnet, nagu võetaks vastu kes tahes. Olulised olid tuttavate antud soovitused ja kogemused. Erilist tähelepanu pöörati militaar- ja relvakäitlemisoskustele.
Noorukina laskespordiga