Seniste ja tavapäraste kooliajalugudega võrreldes, kohtab selles raamatus erandlikult palju tollaste koolipoiste nimesid – olgu õpingute või korraküsimuste, kuid kõige enam siiski harrastuste, s.h. eriti sportimise, pillimängu ning kirjandusliku tegevuse kontekstis. Kõik need õppurid on jäädvustatud, et ka nende järeltulijad – lähemad ja kaugemad sugulased või tuttavadki – saaksid kogeda äratundmisrõõmu vaar- või vanavanaisade koolipõlvetegemistest.
Tallinna Reaalkooli hoone 20. sajandi alguskümnendeil
Käsitlus on jagatud nelja suuremasse peatükki. I peatükk – Realistid revolutsiooni ja okupatsiooniaastail ning Vabadussõjas (1917–20) – toob esile Reaalkooli õppurite olulise panuse iseseisvuse rajamisse ning püüab anda igakülgse ülevaate realistide osavõtust Vabadussõjast.
II peatükk vaatleb aastail 1917–20 emakeelse reaalkooli väljakujunemist Tallinnas – kuidas Tallinna Peetri Reaalkooli lõpuaastail tekkisid Keskhariduse Edendamise Seltsi 7-klassiline Erareaalkool, Tallinna Linna Reaalkool ning moodustati lõpuks Tallinna I Reaalkool. See peatükk on jaotatud allpeatükkideks – õppeplaanid, õppetöö korraldus, õpetajad, õpilased, õppeedukus, koolikord, vaba aeg ja harrastused ning kooli majanduslik olukord. Sellist allpeatükkide jaotust on kasutatud ka ülejäänud kahes peatükis. Need peatükid on koondatud I köitesse.
III peatükk – Tallinna Reaalkool 1920–40 – on raamatu mahukaim. See on ka põhjendatud, sest tegu on kooli õitsejaga, mil moodustus kooli õpetajas- ja õpilaskond, pandi alus nõudlikkuse põhimõtteile nii õpetamises, õppimises kui ka koolikorras ning kujunesid välja kooli traditsioonid ja vaimsus.
IV peatükk on pühendatud ühele kadunud koolile – Tallinna Saksa Reaalkoolile (1919–39). Põhjenduseks tõsiasi, et seegi õppeasutus kasvas välja Tallinna Peetri Reaalkoolist, mille järeletulijana kuulus Saksa Reaalkool täieõigusliku liikmena sõjaeelse Eesti paljukultuurilisse kooliellu ning oli Toomkooli kõrval üks olulisemaid baltisaksa õppeasutusi Eestis. 1939. aastal baltisakslaste lahkumise tõttu tegevuse lõpetanud kool ei tohiks siiski jälgijätmatult kaduda ajaloohämarusse, vaid väärib jäädvustamist emakeelses haridusloos. Seda enam, et kooli arhiiv hävis sõja ajal täielikult ning kooli vilistlaste ainus mälestusteos on ilmunud ligi kolmkümmend aastat tagasi saksa keeles5. III ja IV peatükk moodustavad II köite.
Käesolev Tallinna Reaalkooli raamat pole esimene ja ainuke iseseisvusaja ühe keskkooli arenguloo käsitlus.
Kodumaal ilmavalgust näinud raamatud, mis on pühendatud siinsete keskkoolide ajaloole ja tegevusele, võib ilmumisaja järgi jagada nelja suurde rühma. Enne Eesti Vabariigi rajamist (tsaariajal) ilmunud saksa- ja venekeelsed väljaanded, omariikluse aastail (1918–40) ning okupeeritud Eestis (1940–90) avaldatud ja iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis (alates 1991) välja antud valdavalt eestikeelsed raamatud. Küllaltki suure rühma moodustavad pärast II maailmasõda väljaspool Eestit üllitatud ajalooraamatud.
Kodumaal ilmunud raamatute sisu ja taset mõjutas räigelt vene okupatsioon, mil sõdadevahelist ainest tuli vaadelda läbi ideoloogilise vulgaarsotsioloogia prisma.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on keskkoolide ajaloost ilmunud raamatute taset tõstnud ideoloogiataagast vabanemine, uurijate jaoks paljude kodumaiste allikate avanemine ja lisandumine, samuti pagulasmemuaristika kättesaadavuse paranemine. Pagulasarhiivide puhul on olukord muutumas keerukamaks. Mitmed eesti arhiivid on inimeste nappuse tõttu liikumas mitte Eestisse, vaid pigem asupaigamaa suurtesse arhiividesse, kus nende käsitlemine ja kasutamine ning kodumaalt tulnud uurijate ligipääs tundub jäävat edaspidi pigem raskendatumaks.
Eestis hakkab sõjaeelsele keskkoolile pühendatud memuaarsete raamatute arv kahanema, sest aeg teeb oma töö ja sõjaeelse, nagu ka sõjaaegse keskkooli veel elusolevaid lõpetanuid jääb üha vähemaks.
Paguluses ilmunud ajalooraamatuid saadi koostada vabana igasugusest punaideoloogiast. Eelkõige mälestusliku materjali poolest rikkad väljaanded on valminud suure hoole ja tõsise tööga ning koostatud põhiliselt isamaa-armastusest ja entusiasmist. Seda vaatamata kirjutajate-koostajate hajutatusele eri maailmnurkadesse. Paraku ei pääsetud ise kodumaa arhiividesse või siis saadi neid Eestis elavate koolivendade-sõprade abil kasutada piiratud ulatuses.
Allpool on püütud koostada kõikide enne 1940. aastat tegutsenud keskhariduskoolide, (v.a. õhtukoolid) ajalugu ja tegevust kajastavate väljaannete (v.a. voldikud, pisitrükised) kronoloogilist nimistut. Nimekirja on kaasatud kõik keskhariduskoolid, s.h. reaal- ja kommertskoolid (kuid mitte muud kutsehariduskoolid), samuti progümnaasiumid esimestest kuni 1918–40 asutatud haridusasutusteni välja. Lisatud on ka koolid, mis 1922. aasta keskkoolide seaduse alusel muudeti 6-klasssilisel algkoolil põhinevateks kommertsgümnaasiumideks. Küll aga pole alltoodud nimistusse arvatud okupatsiooniaastail (1941–91) ja hiljem moodustatud keskkoolide tegevusülevaateid.
Terviklikuma taustpildi saamiseks on ära toodud ka tsaariaegsete keskhariduskoolide (mitmed neist suleti Eesti iseseisvumisel) tegevust käsitlevad üllitised, s.h. 20. sajandi algul tavakohaselt ilmutatud koolide aastaruanded, tegevusprogrammid j.m.s.
Üllataval kombel selgus, et kõnealuseid väljaandeid on küllaltki palju ning need on ülesehituselt ja sisult väga erinevad. Leidub rohkem ja vähem formaalseid ülevaateid, tõsiseid ja põhjalikke uurimusi, pidulikumaid albumeid, õpilaste-õpetajate nimekirju, aastaraamatuid, õppeprogramme, konverentsiettekannete ja artiklite kogumikke, kuid ka mälestusraamatuid. Kohtab ühemehe-raamatuid, kuid ka paljude huviliste ühistööd. Erandiks on Jaan Krossi romaan „Wikmani poisid”, mis on ühe keskkooli (Westholmi Eragümnaasiumi) puhtkirjanduslik käsitlus. Küll aga pole loetellu lülitatud neid mälestusraamatuid, milles autor vaid osaliselt on meenutanud õpinguid või töötamist mõnes keskharidusasutuses.
Esimese ühe kooli ajaloole pühendatud raamatu ilmutas 1830. aastal oma 25. aastapäevaks Tartu Kubermangugümnaasium.6
Eesti üks vanemaid (18. sajandist alates gümnaasiumikursuse alusel töötanud) koole, Toomkool, sai direktori Julius Kirchneri eestvõttel esimese ajalooraamatukese valmis 1859. aastal.7 Siiski oli direktor Alexander Plate teinud juba 1840. aastal põgusa tagasivaate kooli kujunemisele ja toonud ära õpetajate nimed.8
Raamatukogude andmepanga põhjal võib öelda, et Eesti vanim (1631) järjepidevalt tegutsenud klassikaline gümnaasium – Tallinna Kubermangugümnaasium ilmutas aastail 1859–89 avalike eksamite, lõpuaktuste ja seal peetud ettekannete kohta väljaandeid, millele hiljem lisandusid kooli kohta ajakohast teavet sisaldanud aastaraamatud (1866–76).9 Näiteks 1862. aasta väljaanne tõi ära kooli pedagoogide nimekirja aastaist 1631–62.10 1873. aasta aastaraamatus leidus kokkuvõte 1692. aastal tehtud koolivisitatsiooni kohta.11
Tartu Gümnaasium ja Tartu Kubermangugümnaasium kajastasid kooli tegevust vastavalt aastail 1867–8212 ja Pärnu Gümnasium aastail 1867–8813 ilmunud aastaraamatuis. Sama tegi 1876–88 Tartu Saksa Eragümnaasium.14
Pärnu gümnaasium ilmutas 1864 ja 1865. aastal kirjastuse konvoluutides kooli programme, samuti ülevaate eksamitest.15 Ilmunud venekeelsed raamatukesed kajastasid Pärnu progümnaasiumi muutmist gümnaasiumiks. Teine neist sisaldas kokkuvõtet ka Kuressaare progümnaasiumi ümberkujundamisest gümnaasiumiks.16
Aastaraamatutega said maha ka Tartu17, Kuressaare18 ja Pärnu Gümnaasium19 ning Tartu Kubermangugümnaasium20, samuti Liivimaa Maagümnaasium21. Lisaks üllitati, tänu Liivimaa Maagümnaasiumi direktor Franz Waldmanni ettevõtlikkusele, teadaolevalt veel viis raamatut.22
Toomkool pühitses 1869. aastal suurt juubelit, 550. aastapäeva, mida märgistas eelmisest süvenenum ajalooraamat.23
Õpilastele pühendatud album anti välja Tartu Gümnaasiumi 75. aastapäevaks.24
1881. aastal ilmus Tallinna Kubermangugümnaasiumi ajaloost põhjalik uurimus –