ajaks ühtegi raamatut ilmunud ja kui ka olnuks, nõudnuks selle hankimine raamatukogustki tõsist vaeva, sest väljaanne kuulunuks kindlasti keelatud kirjanduse nimekirja ja raamatukogu n.n. erifondi. Ka omal käel Reaali ajaloo uurimine tundus võimatu, sest omariiklusaegsetele materjalidele pääses arhiivis ligi üksnes mõne asutuse ametliku kirjaga. Tollane Tallinna II Keskkool ei olnud aga sõjaeelse Reaali ajaloo uurimisest huvitatud ning omaaegse „kodanliku natsionalismi kantsi” kohta erapooletu uurimuse avaldamine poleks tulnud kõne allagi. Arhiivides kehtisid isegi veel kaheksakümnendate aastate algul sedavõrd ranged eeskirjad, et lugemissaalis tehtud märkmed tuli lahkudes igal päeval arhivaarile üle anda, et see saaks siis kontrollida, mida uurija välja oli kirjutanud. Et seda kontrolli üldse või väga põhjalikult tehti, seda ma Linnaarhiivi puhul küll kinnitada ei saa.
Huvi Reaali ajaloo vastu aga jäi kripeldama. Kuni Reaali 100. sünnipäeva eel, 25. jaanuaril 1981, oli kool lõpuks tohtinud moodustada vilistlasnõukogu, lisaks 16-liikmelise presiidiumi eesotsas Mihkel Veidermaga (1948). See seltskond võttis südameasjaks Reaalkooli ajalooraamatu koostamise ja väljaandmise juubeliks. 1981. aasta jaanuaris, vilistlaspäeval, tehti kavandatavast raamatust pikemalt juttu ja tundus, et mul võib avaneda võimalus kooli ajalooga lähemalt tutvuda. Läksin koostatava raamatukese ühe autori, ajaloolasest vilistlase (1933) Otto Karma jutule ja pakkusin oma abi. Lootsin, et saan kasvõi mõne kümnendigi oma hoole alla võtta, kuid minu üllatuseks ütles kaasvilistlane mulle lihtsalt: „Mina võtan Peetri Reaalkooli, võtke Teie eesti- ja sõjaaegne Reaalkool.” Selgus, et mitmed n.-ö. paberitega ajaloolased-vilistlased olid eri põhjustel keeldunud kaasa löömast ning nii oli minu pakkumine teretulnud. Ka mina olin rahul, sest sain läbitöötamiseks südamelähedase ajastu ja vaevalt nõustunuks ma „hosiannat laulma” sõjajärgse ja okupatsiooniaja Reaalile.
Seda, et realistid paguluses olid Tallinna Reaalkooli auks juba 1971. aastal 450-leheküljelise mälestusraamatu avaldanud, siis ma veel ei teadnud ja polnud ka Jüri Remmelgase (1926) koostatud koguteost käes hoidnud.
H. Taremäe ja M. Karmo vanema koolivenna maja ees Hillsboros (USA) 1988. aastal
Kodumaal taheti esialgsete kavade kohaselt üllitada 36-leheküljelist aimeraamatukest. Selle ideoloogiliseks juhiks ja koostajaks oli kutsutud Endel Laul tollasest TA Ajalooinstituudist, käsikirja toimetajaks (s.h. trükivõimaluste leidjaks) nõustus hakkama vilistlasest ajakirjanik Tõnu Ots (1960). Tsaariaegse (1881–1918) osa pidi kokku kirjutama O. Karma, järgmise (1918–44) Märt Karmo (1962) ning okupatsiooniaastad (1945–81) ajaloolane Anne Jakobson (1964). Lisaks oodati erikirjutisi Ustus Agurilt (1946) teadlastest, Peeter Tarvaselt (1934) arhitektidest, Harri Lesselilt (1929) realistidest n.n. Suures Isamaasõjas, Ivar Trikkelilt (1949) kultuuritegelastest ja Raimond Isokilt (1932) kooli spordielust. Lisada taheti õpetajate nimekirjad ning kooli kronoloogia. Raamatukese osade vahekord oli muidugi ideoloogiliselt õiglaselt doseeritud – eestiaegne osa hõlmas seitse lehekülge, küllap samapalju (või vähemgi) jäeti Peetri Reaalkoolile, ülejäänu okupatsiooniaegsele Tallinna II Keskkoolile ja erikirjutistele. Mingist esialgsest visandist selgub, et veneaegses peatükis tuli tingimata kajastada partei- ja komsomoli- ehk nagu tollal nimetati, ühiskondlikke organisatsioonide tööd. Kogu seda ajajärku tulnuks iseenesestmõistetavalt käsitleda rangelt leninlike ideoloogiliste hinnangute soustis.
Aega oli vähe, seetõttu suundusin koolist võetud saatekirjaga kohe Tallinna Linnaarhiivi. Seal selgus, et lugemissaali lahtiolekuajad kattusid mu tööajaga, mis tähendas seda, et harrastusuurijal oli peaaegu võimatu, või siis üksnes oma lõunaaegade arvel arhiivis töötada. Õnne(tuse)ks jäin grippi ning patustades ravirežiimi vastu ja haigeksolemist venitades, käisin peaaegu kaks nädalat arhivaale tuhnimas. Tänan tagantjärele toonaseid arhiivitöötajaid, kes vastutulelikult lasid mind seal töötada lausa hommikust õhtuni, seega tunduvalt kauem kui lugemissaali ametlik tööaeg ette nägi. Kirjutasin Reaalkooli fondist välja hulgaliselt põnevat materjali, millest siis suure vaevaga seitsmeleheküljelise kirjatüki kokku pressisin. Kuna tegu polnud teadusväljaandega, siis jäid käsikirjas ära ka viited, mis pisut kergendas tööd. Jõudsin oma peatüki isegi tähtaegselt T. Otsale ära anda ja jäin huviga ootama asjade edasist arengut.
Neil aegadel saingi esmakordselt pilku heita raamatusse „Mehed Vabaduse puiesteel” ja loetu hämmastas mind tõsiselt. Tunnetasin selgelt, kui kuulsusrikka minevikuga kooli vilistlane oli mul au olla. See teadmine suurendas respekti ja elavdas veelgi huvi Reaalkooli mineviku vastu. Esmatutvusest peale olen ülalviidatud koguteosest pidevalt ja aina midagi uut avastanud ning küllap jääb „Mehed Vabaduse puiesteelt” asendamatuks ja põhjatuks allikaks kõikidele realistidele edaspidigi.
Ei mäleta enam, kuidas täpselt, kuid väidetavalt mõne autori ja koostaja loiduse tõttu jäi brošüür tähtpäevaks ilmumata. Küll aga tegid kõik ülalnimetatud (v.a. H. Lessel) oma peatüki põhjal ettekande Reaali ajaloo juubelikonverentsil 25. septembril 1981. O. Karma teksti luges ette Martin Viirand (1961). 1982. aasta jaanuaris väljendas Friedrich Paalberg (1927) vilistlasnõukogu aruandes veel optimismi, et „brošüüri väljaandmine on viibinud, kuid see ilmub kindlast, loodame kevadeks.” Aga tõeks ja teoks see lootus ei saanud, sest teised põhiautorid ei olnud enam jätkata soovinud.
Kuna olin saanud ligipääsu arhiivi ja n.-ö. hamba verele, jätkasin vana loakirja alusel tasahilju arhivaalide läbitöötamist ka järgmistel aastatel. 1984. aastal valmis ligi 200-leheküljeline (koos lisadega) käsikiri „Tallinna Reaalkool 1918–44”. Neil aastail ei tulnud säärase, üksnes n.n. klikiaegse kool ajaloo avaldamine kõne allagi. Kui, siis üksnes koos sõjajärgse kooli arengulooga, selle kirjutajat aga ei leidunud ning ise ma seda (koos kohustusliku komsomolitegevuse rõhutamisega) ka teha ei soovinud. Nii jäi see käsikiri ootama paremaid päevi.
1988. aastal, Eesti uuel ärkamisajal, kui algas kodumaa ajaloo taasavastamine ja avalikustamine, hakkas ka Reaalkool, õieti direktor Hain Hiieaas ja vilistlaskogu, taas mõtlema selle peale, et kooli 110. aastapäevaks 1991. aastal Reaali ajalooraamat välja anda.
Septembris 1988 pääsesin külaskäigule Ameerika Ühendriikidesse. Enne Eestist lahkumist fotografeerisin oma Reaalkooli manuskripti. Kõik kuus-seitse filmilinti pakkisin sisse nagu kasutamata filmid ja võtsin kaasa, et anda need üle Heino Taremäele (1941), kelle aadressi ja telefoni olin ta sugulaselt Tallinnas hankinud. Toll mu filmikarpide vastu õnneks huvi ei tundnud ja nii jõudsin nendega õnnelikult Buffalosse (NY). Kui Ühendriikides elavate realistide priimusele helistasin ja pakkusin talle oma filmitud käsikirja kasutada, kutsus H. Taremäe mind naaberosariiki (New Jersey) Sommerville’i Hillsborosse omale külla. Enne kodumaale naasmist veetsingi kolm päeva tema külalislahkes kodus, kus muidugi arutasime ka Reaali ajaloo avaldamise probleeme. Välisvilistlased koostasid juba uut mälestusraamatut, mina rääkisin kodumaal peetavatest plaanidest. Olgu etteruttavalt öeldud, et H. Taremäe kasutaski minu käsikirja osi oma „Reaali Teise Raamatu” juures.
Kodumaal õnnestus 1989. aasta talvel uue raamatu kavand koostada ja maikuuks, paljudest äraütlemistest hoolimata, raamatu kokkupanekuks väike huviliste rühm kokku saada. Kool kutsus taas toimkonna etteotsa E. Laulu, kes pidi O. Karma varasemat käsikirja täiendades kirjutama valmis Peetri Reaalkooli peatüki. 1940.–45. aastad lubas läbi töötada Karl Gailit (1941), 1945–50. aastad Voldemar Lindström (1952), viiekümnendad aastad Ülo Pihlak (1958), kuuekümnendad võtsin enese hooleks ning seitsmekümnendad Andres Mihkels (1972). 1980. aastate kokkuvõtte pidi koostama Siiri Kallion-Rieberg (1987). Tekkis ka mõte pühendada üks peatükk Saksa Reaalkoolile. Mõningate otsingute tulemusena leidsin ja sain nõusse kaks selle kooli innukat vilistlast – Gerhard Liivaku (1937) ja Peter Veltmanni (1940 K). Ise püüdsin samaaegselt 1918–44. aastate peatükki täiendada.
Kui eelnimetatud koolivendadelt hakkasid materjalid juunist-septembrini 1990 laekuma, selgus, et vaatamata eestiaegse osa tutvustamisele eeskujuna ja selle põhjal etteantud kondikavale, oli esitatud kirjatükkide ülesehitus mallist hoopis erinev, samuti jäi autorite kirjapandu sageli suhteliselt pinnapealseks, viited polnud korrektselt esitatud või puudusid hoopis. Ainsana oli 1970. aastaist teinud väga põhjaliku ja ulatusliku (u. 100 lk.) ülevaate