ja 1981. aastal ilmunud mälestusraamatust valitud meenutustega, samuti muu kättesaadavaga.
Niisiis ei haakunud kokkusaadud materjal suuremalt jaolt suhteliselt põhjaliku tekstiga, mille olin koostanud eestiaegse Reaalkooli kohta. Sääraste sisuliste kääridega käsikirja ei saanud paraku avaldada. Seetõttu tuli mul endal uuesti arhiivi minna ja koolivendade kirjatöid täiendama hakata (s.h. lisada viiteaparatuur). Ainsana tuli ühtlustamise huvides pigem lühendada A. Mihkelsi kirjutatud peatükki. Kindla kondikava järgi kirjutasin kokku ka G. Liivaku ja P. Veltmanni kogutud Saksa Reaalkooli materjali. Keeletoimetaja pilgu lasi kogu valmivast käsikirjast üle Tiiu Erelt (1960). Usin ja asjalik masinakirjutaja oli üle 80-aasta vanune Salme Kõiv. Tema oli 1939. aastal (siis S. Kabur) romaaniga „Reet Tammiku” võitnud „Looduse” romaanivõistlusel III auhinna, hiljem töötanud toimetaja, korrektori ja masinakirjutajana.
Pidevalt tuli arvestada trükipaberi nappusega ja seetõttu vähendada mahtu.
Samaaegselt (juba septembris 1989) käisid Ants Mutti (1954) ja Rein Mutti (1948) vahendusel läbirääkimised trükikoja „Ühiseluga”, et meie raamat (paberipuudusele ja plaanidele vaatamata) üldse töösse võetaks. Hilisele tärminile hoolimata, saime trükikojaga lõpuks siiski kaubale – 5. maiks 1991 pidi käsikiri trükikojas olema. Käsikirja kokkupanekut mõjutas trükipaberi totaalne puudus, mis sundis pidevalt arvestama teksti mahtu ja trükipoognaid ning tihendama-lühendama kõiki peatükke, ka eestiaegset osa. Sellega hakkamasaamine nõudis allakirjutanult aina napimaks jääva ajavaru juures ilusal maikuul peaaegu üleinimlikke pingutusi.
Kui aga tähtaeg kätte jõudis, selgus, et meie külalisautor jättis lubadustele vaatamata, oma käsikirja esitamata. Pärast nii suure vaeva nägemist ja eriti kokkuleppele jõudmist trükikojaga, oli selle tõsiasja teadvustamine lausa šokk. Lootus jäi, et anname raamatu kasvõi pärast juubelipidustusi välja. Veel augustis sai selle lootusega käsikirja täiendatud. Peagi selgus siiski, et puuduvat peatükki ei tule… Nii jäigi Esimesteks Ülemaailmseteks Reaali päevadeks Eestis, 27.–28. septembriks 1991 kooli ajalooraamat ilmumata.
Raamatutegemise tõttu ja sellega rööpselt olin sattunud ka Reaali päevade peakorraldajaks. Lootsime ju, et esimesele vabal kodumaal toimuvale kooli ümmargusele, 110. sünniaastapäevale, saabub rohkesti vilistlasi vabast maailmast, kes kõik ostavad ka raamatut… Need lootused kahjuks ei täitunud. Välisrealiste tuli kohale vähe ja ka raamatu avaldamine ebaõnnestus. Lohutas järeltõdemus, et kokkutulek, mille paljudele üritustele kulus tohutult energiat, tervikuna siiski õnnestus.
Mõnigi lugeja võib ju pärida (ja on ka päritud), et mis siis pooliku käsikirjaga edasi juhtus, mida nende aastate jooksul on tehtud ja miks raamatu valmimine nii kaua aega on võtnud? Püüan sellele alljärgnevalt vastata. Selgitus võib tunduda väga enesekeskne, kuid kahjuks pole keegi peale siinkirjutaja tahtnud kooli ajalooga tõsisemalt tegeleda. Püüded uusi ajaloouurijaid kaasata on lõppenud edutult. Mis puutub Reaali raamatu kirjutamisse, siis palun küsijail siiski lahkesti meeles pidada, et kõik need uurimis- ja kirjatööd on tehtud üksnes vaba- ja puhkuseaja ning sageli unetundide arvelt. Allakirjutanut aegluses ja saamatuses süüdistajad visaku kivi oma kapsaaeda – kõigil on olnud vaba voli kaasa lüüa ja appi tulla.
Pärast 1991. aasta juubelit, pettumusest ülesaanuna, otsustasin jonni mitte jätta ning käsikirja kallal edasi töötada. Sestap hakkasin Peetri Reaalkooli (1881–1918) küllalt mahuka arhiivifondi põhjalikuks ja süsteemseks läbitöötamiseks (varasemad autorid polnud seda kahjuks teinud) juba sama aasta (1991) lõpul värbama uusi abijõude. Nende koormuse hajutamiseks jagasin tsaariaegse kooli ajajärgu (1881–1918) kolmeks. Pidasin läbirääkimisi umbes tosina koolivenna ja -õega, kuid esialgu tulutult. Oma osa mängis siin tõsiasi, et enamus arhivaale olid saksa- ja venekeelsed. Lõpuks andsid nõusoleku appi tulla ajaloolased Kersti Koll (1979) ja Tõnu Kask (1962). Mitmed artiklid ja arhivaalid tõlkis kooli kauane saksa- ja inglise keele õpetaja Renate Virkhaus. Üks ajavahemik jäi ometi katmata, kuni Kalju Kukkur (1945) selle ja suure osa täiendavaltki oma hooleks võttis.
K. Koll ja T. Kask andsid arhiivis tehtud väljakirjutused n.-ö. toormaterjalina mulle üle 1992. aasta lõpuks. K. Kukkur kirjutas enamiku arhivaale ürikhaaval käsitsi välja ning, nagu ta selgitas, oma halva käekirja tõttu, lõi need seejärel trükimasinal ümber. See oli tohutu töö, mis sunnib sügava aukartusega suhtuma kaasvilistlase äärmise visaduse ja andumusega tehtusse. Kõik see võttis aga aega, mistõttu ta andis oma väljakirjutised (paljudes kaustades) mulle üle alles aasta hiljem.
Esimesed materjalid käes, tuli hakata tsaariaegset peatükki tasapisi kokku kirjutama. Kuid 1991–93. aasta pingelised päevad põhitööl sundisid käsikirja kõrvale panema. Lisaks kujunes nii, et just neil aastail jäin Reaalkooli juurest hävitatud Vabadussõja monumendi endisel kujul taastamise mõtte peamiseks arendajaks ja elluviijaks. See, juba 1989 alanud pingeline võitlus lõppes tänu tollase Tallinna peaarhitekti-aselinnapea Irina Raua toetavale ja mõistvale suhtumisele väärika Vabadussamba koopia (Vambola Mets) taasavamisega 23. veebruaril 1993.
Kui siis Reaalkooli emakeele ja kirjanduse tollane õpetaja Raivo Kuusk palus mul mälestussamba taastamisest kooli almanahhile „Realist” ülevaade kirjutada, asusin õhinal seda tegema. Kuna süvenesin ka monumendi saamisloosse 1920. aastail ja selle hilisematesse mahavõtmistesse, paisus tekst kirjutamise käigus väikesest artiklist ligi 180-leheküleliseks käsikirjaks ja lõpuks 80-leheküljeliseks trükiseks. Raamat „Ühe Vabadussamba lugu” ilmus kirjastus „Huma” kaasabil trükist täpselt kooli aastapäevaks 29. septembriks 1993. Tõsiasi, mis pisutki leevendas 1991. aasta ebaõnnestumist. Samal ajal lõin aktiivselt kaasa kooli hoolekogu asutamisel 1992 ja olin selle aseesimees kuni 1994. aastani.
1994. aastal mõistsin, et tuleks keskenduda vaid pooleliolevale käsikirjale ja loobuda muudest auametitest. Väljakirjutatud materjali oli tsaariaja kohta palju ning selle korrastamine-järjestamine ja raamatutekstiks muutmine (eriti kui polnud ise märkmeid teinud) nõudis lugematuid tunde kirjutuslaua taga. Kuna otsest tärminit ja sundi polnud, siis jagus põhitöö ja muude toimetuste kõrvalt ajalooraamatule aega siiski napilt. 1996. aastaks valmis Peetri Reaalkooli kohta neli allpeatükki (kokku u. 120 lk. käsikirja). Läbikirjutamist jäi ootama ajavahemik 1890–1917. Lisaks eelnimetatud kirjatööle koostasin ka Reaalkooli tutvustava artikli Eesti Entsüklopeediale (1996).
Vahepeal tõusid jälle esiplaanile muud ja tähtsamad kirjatööd, mis tõrjusid Reaali asjad kõrvale, kuid päriselt ei pannud ma käsikirja laualt ära kunagi. Töisemad ajad vaheldusid pausidega, kõige rohkem sain kirjutamisele pühenduda siiski puhkuste ajal.
Ühel hetkel tajusin, et tsaariaegsele osa lõpliku valmimiseni võib kuluda veel hulk aega. Selle ajastu vilistlasi polnud enam elus, seevastu sõjaaegsete lendude omi esialgu veel küll, kuid aastad hõrendasid nendegi ridu pidevalt. Niisiis 1997. aastal otsustasin jätta Peetri Reaalkool osa pooleli ning hakata tegelema sõjaaastate realistide ja nende meenutustega. Läksin uuesti arhiivi, et põhjalikumalt süveneda okupatsiooniaastate (1940–44) Reaali puudutavatesse arhivaalidesse, mida ma varem polnud väga üksikasjalikult jõudnud läbi töötada. Ikka ja jälle kohtusin nii iseseisvusaegsete kui ka sõjajärgsete lendude realistidega ning talletasin nende mälestusi kooliajast. Samal aastal kirjutasid kaks tütarlast oma klassikursuse raames Reaali viimase kümnendi kohta õpilastööd, püüdsin neid värvata üheksakümnendatega põhjalikumalt tegelema, kuid tulemusteta.
Mul enesel õnnestus arhiivitöö tulemusena saada võrdlemisi hea ettekujutus Reaalkooli argipäevast traagilistel sõja-aastatel (1941–44), samuti panna kokku küllaltki täpne üldpilt Reaali poiste võitlustest II maailmasõjas, s.h. eriti saksa ja soome mundreis. Lausa nimihaaval (registrina) tegin Riigiarhiivis kindlaks realistide (ka nende, kel jäi kool sõja tõttu lõpetamata) kuuluvuse ühte või teise väeliiki või -ossa. Kõige põhjalikuma ja täpsema nimistu koostasin realistidest-soome poistest. Enne Eesti iseseisvuse taastamist olnuks niisuguste nimekirjade koostamine võimatu. Kohtusin paljude sõja läbi teinud ja saatuse rataste vahele jäänud endiste õppuritega, lugesin mälestusteraamatuid ja muud asjassepuutuvat. N.-ö. toorikuna ja mitte päris valminuna ootab see okupatsioonide (1940–44) peatükk