Reaali kronoloogia koostamine, samuti intervjuud vilistlastega.
1999. aastal nihkus Reaali ajalugu muude raamatute ja artiklite kirjutamise tõttu taas tahaplaanile. 2000. aastal naasin uuesti Reaali käsikirja juurde, lisaks koostasin Heino Taremäe nekroloogi, mitmeid kõnetekste ja nõustasin ka kuue noore realisti ajalootöid. Tõnu Kogeriga (1963) peetud läbirääkimised, et ta ise või mõni teine tema soovitatud vilistlane paneks õla alla 1990. aastate uurimiseks, jooksid paraku liiva.
Aastal 2001 panin kirja Reaali ajaloo ülevaate (18 lk.) ning juhendasin ühte õppurit kooli kujunemise skeemi koostamisel K. Kukkuri raamatu „Tallinna Reaalkool 1881–2001. Vilistlased” jaoks, mis ilmus 2002. On siiras heameel, et suur ajaloohuviline ja väsimatu arhiivisistuja suutis oma aastatepikkuse töö vormistada selliseks mõjusaks suurteoseks. Mul enesel valmisid lühiartiklid Bernhard Ustavist, Heino Taremäest ja Karl Gailitist.
Seejärel tuli täie jõuga pühenduda hoopiski ühele teisele raamatule, mis ilmus 2004. Samal aastal avaldati Tallinna Entsüklopeedias mu artikkel Tallinna Reaalkoolist.
2004. aastal lõpul pöördus direktor Gunnar Polma minu poole selge ja tõsise ettepanekuga, anda kooli ajalugu välja osade kaupa ja esimene osa Reaalkooli 125. aastapäevaks 2006. Leidsin, et see võiks tõesti olla mõistlik lahendus. Sõjaeelse Reaalkooli peatükk oli ainuke terviklik ja mingil kujul valmis osa, mistõttu pakkusingi selle välja, millega koolijuht ka nõustus. Kõnealuse materjaliga polnud ma küll 1990. aastate algusest saadik tegelenud, kuid tundus, et just sellest manuskriptist (1918–44) võis kõige kiiremini raamat valmida. Lootsin heauskselt, et see võiks 2006. aastal juhtuda küll.
Esimese hooga täiendasin olemasolevat (u. 200 lk.) käsikirja nende mälestustega, mida 15 aastat varem olin sunnitud paberinappuse tõttu välja jätma, lisasin ka hilisemaid leide Välis-Eestis ilmunud meenutus- ja muudest raamatutest. Olin nimelt 1990. aastate lõpus hakanud heade sõprade abil süstemaatiliselt täiendama oma koduse raamatukogu eksiilimemuaristika riiuleid. Sügava kummarduse pean siinkohal tegema professor Jüri Kivimäele ja koolivend Kalju Tammarule (1975), kelle abil kokkusaadud raamatuvaliku põhjal täiendasin memuaarsete kildudega esialgset peatükki tublisti. Võrratuks varaaidaks osutusid ka koguteosed „Mehed Vabaduse puiesteelt” ja „Reaali Teine Raamat”. Siiras tänu paguluses viibinud koolivendadele, kes laialipillutuse kiuste suutsid neljakümne aasta eest ja seejärel paarkümmend aastat hiljemgi kokku korjata niivõrd palju hindamatu väärtusega mälestuslikku ainest ning selle raamatutena välja anda.
Kui olin ülalviidatud täiendused teinud, löödi kunagi masinakirjas vormistatud ning lisanduste võrra paisunud käsikiri arvutisse. Kui siis seda väljatrükki värske pilguga üle lugesin, mõistsin äkki väga selgelt, et sellist käsikirja ei tahaks ma küll üllitada. 15 aastat olid lisanud elu- ja kirjutamiskogemust, avardanud silmaringi, muutnud ka arusaamu ja ettekujutust, milline üks niisugune ajalooraamat olema peaks. Tajusin, et tuleb uuesti tõsiselt tööle hakata.
Eriti puudulik tundus Vabadussõja allpeatükk. Selle kallal nägin tõsist vaeva, et jõuda tulemuseni, mis mind ennast rahuldas. Otsustasin põhjalikult läbi töötada ka eestiaegse ajakirjanduse (ajapuudusel siiski mitte päris ammendavalt). Järgmisena asusin täiendama Saksa Reaalkooli peatükki, milles mind aitas palju kooli vilistlane Osip Benenson (1936). Ja nii edasi, ikka peatüki-allpeatüki kaupa. Kasutada vaid napid õhtutunnid, ööd, puhke- ja puhkusepäevad.
Olin optimistlik, et lubatud (või seejärel uueks) tähtajaks saan need ja need osad valmis… Andsin lubadusi, kuna selleks oli ka tugev surve. Vabandan. Aga uurimistöö käigus selgus väga palju sellist, mida tuli täiendavalt läbi töötada ning mida lihtsalt ei saanud ja ei tohtinud välja jätta. Ka ei tahtnud ma nõudmiste latti alla lasta, sest põhitees terendas silme ees – sellist raamatut kirjutatakse vaid korra. Nii ja sinna see aeg kulus.
Veelkord suur aitäh juba eespool ülesloetletud inimestele, eriti aga Kalju Kukkurile, meie seast tänaseks juba lahkunud vanemale koolivennale, kelle usinus arhiivimaterjalide väljakirjutamisel oli lihtsalt uskumatu ja kellega mul oli suur rõõm Reaalkooli ajaloo eri ajajärkude uurimisel koostööd teha.
Lõpuks tahan kiita ja tänada, kahjuks küll tagantjärele ning paljusid postuumselt, vanemaid koolivendi, kes on oma mälestusi talletanud nii trükistes kui ka käsikirjas ning neid vastutulelikult pajatanud ka allakirjutanule. Nimetaksin siinkohal selliseid kaasrealiste nagu Artur Veisserik (1925), Arved Jakobi (1932), Rein Kapper (1937), Martin Kask (1937), Peter Veltmann (1940 K), Hjalmar Laur ja Ilmar Mikiver (mõlemad 1940). Saksaaegse kooli kohta on jaganud meenutusi Uno Palling (õ), Leo Porman, Gunnar Kilgas ja Harri Haggi (kõik 1944). Seda loetelu võiks jätkata pikalt. Tänan neidki, kes on loovutanud koolile või raamatu jaoks oma vanu ülesvõtteid. Eraldi tahaksin tänusõnu öelda Heino Taremäe pojale Olevile. Omapoolse panuse fotode kogumisele andsid ka koolivennad Rein Mutt ja Kalju Tammaru. Mälestuste ja fotode igielav varamu moodustab käesoleva raamatu ühe nurgakivi.
Tänusõnad Tallinna Linnaarhiivi inimestele, eelkõige Indrek Hinrikusele ja kadunud Enn Marrandile, samuti Akadeemilise Raamatukogu Baltika osakonna asjatundlikele, alati abivalmis ja sõbralikele daamidele.
Ligi paarikümmend aastat „küpsenud” käsikirja eri osi on nende mitmes valmimisjärgus ja eri aegadel lugenud ning tululikke märkusi teinud mõnedki inimesed, kellele olen samuti väga tänulik. Need on Väino Sirk, Endel Laul, Sirje Kivimäe ja Ilmar Pihlak.
Siirad tänusõnad Reaalkooli direktorile Gunnar Polmale, kes kannatlikult talus minu antud tähtaegade pidevat edasilükkamist, säästis piksevardana mind raamatu tellijate kirjalikest ja suulistest rahulolematuse väljendustest ning uskus minusse. Aitäh! Suure panuse meie raamatu teokssaamisse on andnud tõsine Reaali patrioot Alar Tamkivi (1976).
Nüüd on tegu lõpuks tehtud ja kauase, peaaegu 80 aastat hoovõtuks (juubeliraamatut kavandati juba 1931. aastaks) ning katseteks aega nõudnud uurimistöö üks olulisemaid kapiitleid katuse alla saanud. Olgu selle raamatuga tasutud tänuvõlg toonasele koolile ja kõigile õpetajaile. Saagu sellest raamatust veel üks mälestusteos vanale väärikale Reaalkoolile ning tema kunagistele ja praegustele kasvandikele. Raamatus on väga arvukalt nimesid, mistõttu võivad siit leida jälgi oma vaarisade noorus- ja õpiaegadest väga paljud nooremad põlvkonnad.
Elagu ja õitsegu see tabamatu, ometi nii mõjus ning täratuntavalt tajutav ollus, mida nimetatakse Reaali Vaimuks! Olgu kustumatu Reaali Vaim, elagu ja õitsegu Tallinna Reaalkool!
Üks kõikide, kõik ühe eest!
1 L. Andresen. Eesti kooli vanem ajalugu. Tln., 1985, lk. 179.
2 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Trt., 2004, lk. 552.
3 Samas.
4 Siin ja edaspidigi on loetavuse huvides sageli välditud 1919–40 aastate Tallinna Reaalkooli ametlikke nimekujusid ning kasutatud üldnime Tallinna Reaalkool ja Reaalkool, sageli ka Reaal.
5 Revaler Deutsche Oberrealschule. Dokumentation P. Nassauer, W. Winter. Redaktion G. E. Verg. Hannover-Döhren, 1981.
6 Einladungs-Schriften zur Feier des fünfundzwanzigjährigen Jubelfestes und der Einweihung des neuerbauten Lehrgebäudes des Gouverments-Gymnasiums zu Dorpat am 15. September 1830. Dorpat, 1830.
7 Album der Ehstländischen Ritter- und Domschule zu Reval vom 2. März 1834 bis 2. März 1859. Herausgegeben vom Director Dr. J. Kirchner. Reval, 1859.
8 Beiträge zur Geschichte