kihelkonnakoolide kõrval mahtus raamatusse „Halliste kihelkonna koolid” ka lühipeatükk Abja Gümnaasiumist.161 Kokkuvõtte gümnaasiumihariduse saamise võimalustest sõjaeelses Viljandis (ja hiljemgi), leiab kogumikust „Kõik on kokku koolilugu”.162
2009. aastale andsid ilme Pärnu Koidula Gümnaasiumi ajaloo esimene köide,163 Abja Gümnaasiumi164 tegevusele ning Tapa165 ja Nõmme Gümnaasiumide166 sünniaastapäevadele pühendatud üllitised.
100-aastaseks saanud Paide gümnaasium tähistas oma suurjuubelit samuti asjakohase kogumikuga167.
Kõnealuse temaatika (keskhariduskoolid) raamistusse mahtuvate üldistavamate teoste valikus tuleb esimeseks põhjalikumaks kooliuurimuseks pidada Peeter Põllu „Eesti kooli ajalugu”168, mis kahjuks päädib aastaga 1917. Sama ajapiiriga lõpetab oma käsitluse ka 2010. aastal ilmunud väga põhjalik „Eesti kooli ajaloo 2. köide.169
Seetõttu jääb ainsaks, sõjaeelsest ajast tervikpilti andvaks uurimuseks Lembit Andreseni „Eesti kooli ajalugu algusest kuni 1940. aastani”170.
Kõige põhjalikumaks ja küllalt ulatuslikul allikmaterjalil põhinevaks ülevaateks iseseisvusaegsest Eesti koolist on tänaseni jäänud Õie Elango 1972. aastal avaldatud uurimus „Hariduspoliitika ja õpetajaskond kodanlikus Eestis 1919–1940”171. Autori huvi keskendub küll peamiselt õpetajaskonna kujunemisele, kuid raamat annab ettekujutuse ka hariduspoliitikast ja koolisüsteemi arengust maailmasõdade vahelisel ajajärgul Eestis. Kahjuks esitas (või oli sunnitud seda tegema) Õ. Elango õigete ja objektiivsete seisukohtade-järelduste kõrval ka hulgaliselt n.n. marksistliku klassivõitluse positsioonidelt tehtud sildistusi ning sofisme. Tegu on vene aja tüüpilise tööga, mille paljude „teaduslike” järelduste iseloomustamiseks võiks ära tuua ühe lõigu raamatu lõppsõnast: „Kõige tugevamini juurutas kodanlik kool noortesse usku „Eesti iseseisvusse” kui rahvuse heaolu vältimatusse eeltingimusse. /-/. Viimane kujunes nagu mingiks väärtuseks omaette, mille nimel oldi valmis taluma kõike, ka kapitalistlikku ekspluateerimist. See idee oli kodanluse peamiseks relvaks mittekodanliku päritoluga noorsoo allutamisel kodanliku ideoloogia mõjule.”172
Väga huvipakkuv on Märt Raua „Eesti kool aegade voolus. Koolinõuniku mälestusi I–II”173, kuigi neis raamatuis on keskendatud rohkem algkooli probleemidele.
Aleksander Veiderma mälestusteose „Haridusele elatud elu”174 vooruseks on tõsiasi, et autor pakub mitmeplaanilisi sissevaateid kooliellu Tallinna Peetri Reaalkooli õpilase ja pedagoogi, Tallinna koolivalitsuse juhataja, ent ka vabariigi haridusministri ning Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi pikaajalise (16 aastat) direktorina.
Küllaltki põhjaliku ülevaate Saksa koolide arenguloost Eesti Vabariigis avaldas 1935. aastal Paul Blosfeld.175
Siiski oli juba 1906. aastal ilmavalgust näinud saksakeelne raamatuke saksa keskkoolide taastamise kohta Liivimaal.176
Kindlasti vajavad siinkohal nimetamist mõne paikkonna koolide ülevaatlikumad käsitlused. Näiteks 1879. aasta ülevaated Tartu gümnaasiumide kohta.177 Samuti Heinrich Panteniuse 1924. aasta raamatuke Tartu saksa koolidest178 ja 1939. aasta aruanne vene koolidest.179
Väga tinglikult võib ülevaateraamatukeste hulka arvata eraldi äratrükina ilmunud Arnold Soomi „Kuressaare koolid” (1934), mis kuulus artiklina koguteosesse „Saaremaa”.180
Omariiklusaja eri- ja ainulaadseks ülevaatealbumiks kujunes Tallinna Reaalkooli direktori Karl Koljo peatoimetatud „Eesti abituriendid 1937”,181 mis seadis eesmärgiks tuua ära kõikide Eesti gümnaasiumide, kesk- ja kutsekoolide lõpetanute nimed ja fotod. Paraku, ei suudetud kaasata kõiki (üksnes 43) koole ja abituriente ning ka järge sellele albumile ei tulnud. Samalaadset väljaannet pole suudetud korrata-jätkata tänaseni.
Hilisematest käsitlustest võib nimetada artiklite kogumikku (1983) Tartu koolide kohta182 ning Viljandi endisaegseid keskkoole ja haridusolusid kaardistavat Ernst von Mensenkampffi mälestusraamatut 1944. aastast.183
Tugevat meenutuslikku ja kultuuriloolist pitserit kannab Bernard Kangro ja kaasautorite nostalgiline ning rikkalikult illustreeritud mälestusteos „Koolilinn Valga” (1984)184.
1990. aastail ilmavalgust näinud ülevaade „Läänemaa koolid” (1994)185 kajastab väga põgusalt ka Haapsalu gümnaasiumi ja Lihula Keskkooli, Ernst Allese kaks kogumikku – „400 aastat rahvaharidust Rakveres” (1997) ja „Rakvere koolid aegade lõikes” (2000)186 aga Rakvere koolide arengukäiku. Viljandi koolide arenguloost leiab põhjaliku ülevaate 1996. aasta raamatust „Viljandi linn”187
1998. aastal avaldatud pedagoogide leksikon188 (nimevalikus küll mitte väga ammendav) kujunes tõhusaks abimeheks Eesti õpetajaskonnas orienteerumiseks. Ilmusid uurimus Narva hariduselust,189 ning kogumik Tartu-190 ja aasta hiljem Pärnumaa191 koolide kohta.
2001. aastal andis teatmeteose „Eesti koolid 2000” välja Martin Kaasik.192
2004. aasta raamatuga heitis Aino-Monika Jõesaar tagasipilgu sõjaeelse Narva gümnaasiumidele.193 Tuumaka osa koguteosest „Tartu” moodustab Allan Liimi käsitlus Taaralinna koolide arenguloost.194 Aastal 2004 avaldati ka uurimus Ida-Virumaa koolidest aastail 1918–40.195
Mõnigi vormiliselt samalaadne raamat jääb siinkohal mainimata, sest ei käsitle sõjaeelseil aastail tegutsenud keskkoole.
Kooliaastate meenutused moodustavad paljude tavapäraste mälestusraamatute lahutamatu osa, seetõttu leidub neis raamatuis hulgaliselt huvitavat teavet omaaegse eesti koolielu kohta. Eeltoodud nimistusse pole selliseid raamatuid arusaadavatel põhjustel siiski lisatud. Küll on aga käesoleva uurimuse kirjutamisel püütud kasutada kõiki trükiseid, s.h. mälestusteoseid, mis mingilgi määral puudutavad kõnealuse ajajärgu Tallinna Reaalkooli. Need raamatud on ära toodud peatükkide lõppu koondatud allikmaterjalide loendis.
Reaalkooli ajalooraamatu saamisloost
Reaalkooli ajalooraamatu peamiseks allikaks on olnud Tallinna Linna Poeglaste Gümnaasiumi (või Reaalgümnaasiumi) fond 144 (nimistu 1; [1914] 1919–44) Tallinna Linnaarhiivis, mille huvipakkuvama osa moodustavad pedagoogikanõukogu (õppenõukogu) protokolliraamatud, kirjavahetus, õpetajate isiklikud toimikud, õppe- ja töökavad, õpilaste nimestikud, eksamite hinnetelehed, õpilaste edasijõudmise hinnetelehed, klassitunnistused, kiituskirjad, lõputunnistuste teisendid, õppemaksu tasumise raamatud, statistilised aruanded j.m. Kahjuks on suhteliselt napid pedagoogide isiklikud toimikud. Hoopiski puuduvad dokumendid õpilaste ja õpilasühenduste ning vilistlaskogu tegevuse kohta, mistõttu on jäänud katmata-kajastamata olulised tahud kooli olemuslikust tervikpildist. Seda on tulnud korvata muude allikate abil. Reaaliga seotud ainest on hangitud ka muudest arhivaalidest.
Raamatusse koondatud käsitlusele väga oluliseks taustaks ja aluseks on ametlikes väljaannetes („Riigi Teataja” j.t.) üllitatud õigusaktid ning muu normatiivmaterjal. Ohtralt on kasutatud tollastes ajalehtedes-ajakirjades ilmunud asjassepuutuvaid kirjutisi ja nuppe, mis sageli erilise põhjalikkusega ei hiilga. Ka võib mõneski ajaleheloos esineda vigu. Eriti pealiskaudseiks ja lünklikeks jäid pealinna koolinoorsoo (TKSÜ) spordivõistluste ülevaated. Ajakirjandusartiklite leidmisel oli abi Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilase Halliki Lehtlaane diplomitööst „Tallinna Reaalkooli bibliograafia”196, kuid väga palju tuli juurde otsida.
Oma koha allikmaterjalide loetelus on leidnud ka eri aegadel ilmunud ja -laadsed biograafilised leksikonid.
Reaalkooli ajalooraamatu eellugu ulatub 1930. aastasse, mil Reaali pedagoogikanõukogu otsustas kooli 50. aastapäevaks anda välja asjakohase raamatu, mis aga jäi teadmata põhjustel ilmumata. Kui põhjalik või ulatuslik see väljaanne tulema pidi, on raske öelda, sest mingeid asjaomaseid andmeid pole allakirjutanu arhiivist ega mujaltki leidnud. Lähemalt on kõnealusel teemal peatutud käesoleva raamatu III peatüki üldosas.