jaoks, võib inimene teha just seda, mida hing ihaldab. Lapse tulekuga kaob aga paugupealt suurem osa vabast ajast, Sinu peale langeb vastutus teise inimese eest ja sul tuleb tema eest hoolitseda kuni 18-aastaseks saamiseni. See ei ole vabatahtlik asi, vaid seadusega reguleeritud.
Seaduslik lapse eest hoolitsemise kohustus lõppeb, kui ta saab täisealiseks, kuid lapsevanema ja lapse suhe kestab elu lõpuni, ükskõik kas see on hea või halb.
Lapsevanema vastutus ja lapse eest hoolitsemine
Suurim muudatus selle jaoks, kes lapsevanemaks saab, on see, et lisandub suur hulk tööd ja vastutust – praktiline lapse eest hoolitsemine ja vastutus hoolitsemise eest. Kodutöödele kuluv aeg kasvab drastiliselt, samal ajal kui aeg palgatööle ning oma huvialadega tegemisele kahaneb järsult. Muutused töös ja vastutuses peavad olema lapsevanemate vahel mingitel alustel ära jagatud. Meie arusaamise järgi on sellel, kuidas jaotus tehakse, suur mõju kogu lapsevanemate tulevasele elule.
Enamasti on last ootamas kaks inimest ning me kirjeldame, millele meie arvates on sel juhul oluline mõelda. Kui sa ootad last üksi, võid infost, mis sind ei puuduta, üle hüpata. Ent juhul kui lapse sündi on planeerimas rohkem kui kaks inimest, on ehk veelgi olulisem enne lapse sündi kokku leppida, kuidas koostöö osapoolte vahel hakkab välja nägema. Sel juhul muutke meie kasutatud formuleeringud „mõlemad” ja „pool” sellisteks, nagu teie olukorrale sobib.
Paljud suhted toimivad esimese lapse sünnile eelneval vabal ja muretul ajal hästi. Võib-olla küll mitte päris võrdsetel alustel, kui lähemalt uurida, kuid kellelgi pole olnud põhjust sellist uuringut teha. On külluses aega ja piisavalt raha, et mõlema poole vajadusi rahuldada.
Mõned suhted ei toimi nii hästi ning sealgi sünnib lapsi. Sellisel juhul on veelgi olulisem leida aeg edasise aja ühiseks planeerimiseks. Vastasel juhul on suur tõenäosus, et suhe laguneb lapsevanemaks olemise koorma all. Kui vahekord on juba niigi pingeline, võiksite planeerida koos perenõustajaga.
Enamikku tulevaste lapsevanemate suhetest on sisse kodeeritud bioloogiline ebavõrdsus: üks lapsevanematest kannab last oma kõhus, teine mitte. Mingil põhjusel on tavaks kujunenud, et selline vildakas tööjaotus jätkub ka pärast lapse sündi: see, kes kandis last ning nägi kogu rasedusega seotud vaeva, on „lihtsalt inertsist” ka pärast lapse sündimist tema peamine hooldaja ning seeläbi piiratakse tema vabadust ja majanduslikku olukorda võrreldes teise lapsevanemaga rohkem.
Ärge kasutage lapse sünnile järgnevat tulevikku planeerides sellist „lihtsalt inertsist” tulenevat tööjaotust. Lugege selle asemel edasi ja kasutage tööriistu, mis aitavad teil planeerida pereelu selliselt, et see oleks õiglane ja otstarbekas. Pange alus koostööle, mis annab mõlemale lapsevanemale võimaluse lapse eest hoolitseda ja saada vastutasuks tema armastus. Mis annab lapsele tunde, et tal on olemas kaks lapsevanemat, kes jaksavad tema eest rõõmuga hoolitseda. Mitte ükski laps ei pea tundma end raske probleemina, kelle pärast vanemad tülitsevad, et pääseks tema eest hoolitsemisest.
Õiglus – vaktsiin kadeduse vastu
Kadedus tekib siis, kui üks suhte osapooltest tunneb, et ta ei saa millestki oma õiglast osa, sageli vabadust, aega või raha. See on inimese eluterve ja loomulik kaitsemehhanism. Kadedus on hoiatussignaal, mis kaitseb meid ärakasutamise eest, ning sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega. Parimal juhul viib kadedus selleni, et see, kes on sattunud nõrgemale positsioonile, võitleb endale kätte võrdse ja õiglase positsiooni. Kuid juhul, kui nõrgem pool ei jaksa oma osa kätte nõuda või ei saa sellega hakkama, jääb ebaõiglus alles ning kadedus võib kasvada. Halvimal juhul võib see aja jooksul mürgitada vanematevahelise suhte, minnes üle kibestumiseks ja võib-olla isegi vastikuseks.
Õnneks on olemas suurepärane kaitse kadeduse mürgi vastu: jagada õiglaselt vanemlik vastutus, kodutööd ning töökohustused. Ja siinkohal peame me silmas millimeetri täpsusega õiglast jaotamist. Tuleb aeg, kui te ei mäleta, millal terve öö järjest magada saite, kui pesukorv ei saa kunagi tühjaks ning taldrikute ja kastrulite kuhi valamus on nii kõrge, et ähvardab kokku variseda. Siis ei piisa „enam-vähem õiglasest” jaotusest, vaid vaja läheb millimeetrist või sekundilist täpsust.
Õigluse millimeetrist tagaajamist peetakse sageli pisut lapsikuks või väiklaseks – kui teineteist armastatakse, võiks ju niisugustest asjadest üle olla? Ärge langege sellesse lõksu – te ei kahetse, kui jagate kõike võrdselt. Küll aga on suur oht, et üks teist kahetseb, kui jaotus on ebavõrdne. Halvimal juhul tunnevad aga mõlemad osapooled end teise poolt petetuna. See on täpselt samuti, nagu siis, kui anda kahele õele-vennale kommi – võib küll õnnestuda anda ühele üks ja teisele kolm kommi, kuid oluliselt tõenäolisem on, et keegi ei hakka nutma, kui mõlemad saavad kaks kommi. Kõige parem, kui need oleksid sama värvi.
Lapsehoolduspuhkus on hea kõigile lapsevanematele
Enne 1974. aastat said Rootsis lapsehoolduspuhkusel olla vaid emad. Umeå ülikoolis on jälgitud lapsehoolduspuhkuse mõju meestele, kes võtsid selle välja, kui neil 1970. aastatel selleks võimalus avanes. Selgus, et lapsehoolduspuhkusel viibinud meestel oli väiksem risk varakult surra, võrreldes meestega, kes lapsehoolduspuhkusest ei hoolinud. See võis loomulikult sõltuda muudestki faktoritest, kuid teadlased kontrollisid veel ka haridust, majanduslikku olukorda ja sünniriiki ning endiselt oli nende meeste eluiga pikem, kes lastega koju jäid. Meie võime vaid spekuleerida, miks see nii oli. Võimalik, et isad, kes harjutasid kodus olles oma laste eest hoolitsemist, oskasid tänu sellele ka enda ja oma tervise eest paremini hoolt kanda. Või siis olid nende suhted laste ja lastelastega lähedasemad, mis aitas neil vanemas eas elurõõmu säilitada.
Lapsevanemaks olemise õppimine
Lapsevanemaks olemist saab tegelikult õppida vaid ühel viisil: kogu vastutus lapse eest hoolitsemisel tuleb enda peale võtta, ilma et teine lapsevanem aitaks, korrigeeriks või kommenteeriks. Vaid nii on võimalik õppida oma last tundma ning ise tema lapsevanem olema. Tegemist on puhtakujulise bioloogiaga – katse rottidega näitab, kuidas see käib.
Teadlane Jay Seth Rosenblatt tahtis 1960. aastatel teada saada, missugused hormoonid panevad emased imetajad oma järeltulijate eest hoolitsema. Äsja poeginud rotiemal esineb mitut liiki käitumist, mis viitab poegade kaitsmisele ja toitmisele. Ta lakub neid, ehitab pesa ning heidab külili, et nad saaksid imema tulla.
Rosenblati plaan oli anda emastele rottidele, kes ei olnud kunagi tiined olnud, erinevaid hormoone, et testida nende mõju seda sorti emalikule käitumisele. Selleks andis ta neile vastsündinud pojad, kelle eest hoolitseda. Rotipoegi vahetati pidevalt, et nad nälga ei jääks, kuna testitavatel emastel ei olnud ju piima. Mõne päeva pärast märkas teadlane oma üllatuseks, et emased rotid hakkasid käituma nagu „emad”, kuigi nad ei olnud ise poeginud. Nad heitsid imetamisasendisse, ehitasid pesa ja lakkusid poegi. Sama asi toimus ka nende emastega, kes hormoone ei saanud, ja sellest hoolimata, et teadlane oli neil enne eksperimenti eemaldanud suguhormoone tootvad organid.
Nüüd oli aeg otsustavaks kontrolliks isaste rottidega. Ka neile pandi puuri rotipojad. Ja ennäe – paari päeva pärast heitsid nad imetamisasendisse, lakkusid poegi ja ehitasid pesa. Nende hoolitsevat käitumist ei mõjutanud ka munandite eemaldamine.
Järeldus oli selline, et imetajatel on ajus närvivõrgustikud, mis juhivad „emakäitumist”. Need leiduvad mõlemal sugupoolel ning aktiveeruvad kokkupuutel abitute poegadega. Seetõttu peaks „emakäitumist” nimetama pigem „vanemakäitumiseks”. Kui närvivõrgustikke kasutada, siis need aktiveeruvad, muidu on aga uinunud olekus. Nende käivitamiseks ei ole vaja suguhormoone. Just nagu kõige muugagi, mida juhib aju, muutub ka vanemakäitumine uskumatult palju paremaks, kui seda treenida. See, et isased rotid ei käitu nagu emased, tuleneb sellest, et looduses ei pea nad kunagi poegade eest hoolitsema.
Inimesed on sama palju imetajad kui rotidki.