pimedusekoridori lõpus kerkisid kaks kõrget väravat ning nende taga kunagi kuulus olnud Albergo delle Rosa, kust paistis siin-seal mõni nõrk ja hajus valgustäpp. Trepp tundus lõputu – justkui roniks taevasse...
Aga juba samal ajal, kui ma kirjutan sellest hilise päralejõudmise väsimusest, hakkab pisiasjade selge kontuur laiali valguma. Mäletan ähmaselt avarat vestibüüli, mida risustas kulunud mööbel, söökla rolli täitvast restoranist kostuvat tüütut suminat, lõhutud marketriipaneele fuajees ja ujedaid teenindavaid itaallasi. Mäletan ka terrassilt sisse imbunud puhta meretuule puhanguid, mis lõhnasid kevadlillede järele, ning magamistungi, mis võitles sooviga minna aeda jalutama ja nuusutada üle väina Anatoolia poole küünitanud hämarust. Polnud midagi parata: reis oli olnud liiga väsitav.
Lamasime uduste peeglitega sünges fuajees kõrvuti sohvadel ja ootasime, et jänesemokaga unine toatüdruk sätiks meie toad valmis. Mäletan, kuidas Gideon seal pikutas, monokkel peaaegu põrandal – see oli ta silmast välja tulnud ja rippus nööri otsas –, jalas põhjalikult nõelutud sokipaar, keha lõtv ja pingevaba, norskamas.
Nii me magasime.
Tunduvalt hiljem meid äratati ja me läksime unepimeda teenindaja kannul oma tubadesse. Aknad avanesid otse merele, mille meloodiline ohkamine sobis täiuslikult Kreeka saarele maabumisega, ilmetult anonüümse unega, mis meist üle tulvas.
Nii oli lugu minuga. Mõni sajand hiljem (või oli see varem: kas unes saab tagasi rännata nagu ajas?) ärkasin üles, tundes silmil varase päikese soojust, toa valges laes eredalt virvendava vee peegeldust. Gideon seisis juba rõdul, keha katmas vaid monokkel ja rätik, ja tegi oma väikse koera pilgu all joogi kõigutamatu pühendumusega hommikuvõimlemist.
Hiljem komberdasime aiast läbi ja tormasime ikka veel pooleldi unesegastena Egeuse merre, mis oli selge ja külm nagu vein. Meie ees kumasid üle väina Anatoolia mäed, igaüks kui kalliskivi. Kuigi vesi oli jääkülm, jäime mõneks ajaks sinna, tänutundest sõnatud – sool hõõrus meie nahka, kuni see oli sama jahe ja sile nagu kiviklibu, mis kattis mosaiigina seda suurepärast säravat randa.
Meenutusele esimesest suplusest peaksin lisama mälestuse esimesest hommikusöögist (kõigest veiselihakonservid ja kuivikud), mida sõime kaaslaste seltsis kunagist peent restorani täitvate pikkade pukklaudade taga. Mõlemad olid kahtlemata argised, kuigi tunne, et olime lõppude lõpuks kohal, muutis need imeasjadeks. Hommik tantsiskles ja sädeles kaunilt. Väljaspool hotelli (mille inimtühjad koridorid, täkitud marketrii, lõhutud sisustus ja marmorkarniis meenutasid eelkõige maavärinaga lõppenud karnevali), väljaspool kees rahutu sinine meri kivist tuletorni ümber ja uhtis kargelt kliburanda, mis on kindlasti üks maailma ilusaimatest. Päikesepaiste kattis asjade pealispinna siniste ja kuldsete tähnidega, samas kui taustal tundus ilmetu Kaaria, milleni päikesevalgus oli alles jõudmas, tasapisi kogu spektrit läbi käivat. Täielik vaikus.
„Jumala eest, mul on nii hea olla,“ ütles Gideon. Olime kolmanda tassi teed terrassile kaasa võtnud ning ääreni täis selle kevadise päikesepaiste soojust ja heaolu.
Seal terrassil laiseldes hakkasime teineteist esimest korda uurima. Minu eesmärk oli üsna proosaline. Olin määratud okupatsioonivägede juurde teabeametnikuks. Gideoni asjatoimetused olid ebamäärasemad, ta tegi pominal mitu selgitamiskatset. Viimaks lõi ta rinna ette, tõi lagedale kortsus suunamiskirja ja andis mulle lugeda. Ma ei näinud selles midagi eriskummalist. Kirjas seisis, et kapten A. Gideon suundub teenistusülesannete täitmiseks Rhodose kaudu Palermosse. „Kas see ei tundu teile veidi imelik?“ küsis ta korraks naerdes, ise natuke asjatult, kuigi süütult selle üle uhkust tundes. „Sõjaväepolitsei ülemale ka ei tundunud.“ Ta vaatas mind laia naeratusega ja selgitas. Juba ammu oli ta taibanud, et suunamiskirjal jättis väljend „suundub punktist X punkti Y“ piisavalt ruumi, et ta saab sinna lisada sõna „kaudu“ koos kohanimega ükskõik millises maailma nurgataguses, mida ta soovib külastada. Gideon oli suure osa sõjast reisinud vastumeelselt „punktist X punkti Y“, kuid alati ühe või teise paiga „kaudu“, kuhu ta soovis tegelikult minna. „See on minu viis mässata,“ ütles ta häbelikult. „Jumala pärast, ärge rääkige sellest kellelegi.“ Andsin pühaliku lubaduse. „Teil pole aimugi, kui palju muutub reis ühest põrgulikust paigast teise, kui saad läbisõidul veeta paar päeva kusagil tõesti meeldivas kohas.“ Järgnenud jutuajamisest sain teada, et Rhodos oli vana armastus, mida ta oli esimest korda külastanud enne 1914. aasta sõda. Enamgi veel, Gideon lootis leida mõnes valitsusasutuses tööd, et pääseda Palermo ülemusest, keda ta jälestas. Ta tundus üsna enesekindel, et paar päeva lobitööd Rhodosel loob selleks soodsaid võimalusi. Läbisõidul oli veel teinegi, kõrgemalt hinnatud siht: Gideon kavatses pärast teenistuse lõppu Rhodosele elama jääda. See pakkus huvi. Tundus, et me mõlemad oleme islomaanid.
Selles valguses hakkasime jagama mälestusi sõjaeelsest maailmast ja otsima ühiseid sõpru. Ka Gideon oli enne sõda ringi hulkunud Vahemere idaosas: oli elanud Ateenas ja Aleksandrias.
Tema kuju hakkas mu silme all muutuma. Talle lisandus palju muid puudusi, aga need polnud enam nii radikaalsed kui alguses: keskmisest silmitust sõdurist sai kultuurne ja üpris laia lugemusega mees. Pildilt puudus vaid üks detail. Laenan selle hilisematest kogemustest. Mul polnud aimugi, milline vana kelm ta on. Olin sisse võetud temast õhkuvast heatahtlikkusest, kombekast vagurusest. Mul tekkis tahtmine kurvalt pead vangutada, sest see lihtsameelne mees kujutas ette, et leiab paari päevaga Rhodosel tööd. Kuidas ma eksisin! Sain sellest aru kuu aega hiljem, kui heitsin pilgu ringkirjale, milles teda mainiti kui äsja saabunud põllumajandusosakonna juhatajat – kes oleks võinud seda arvata? Tol kevadhommikul kahekesi sadama poole jalutades, et avaldada austust 12 saare sõjalistele juhtidele, poleks ma aga saanud midagi säärast ette näha. Ma ei näinud ette Gideoni loendamatuid ametlikke visiite lagunenud vana autoga – visiite, mis võeti ette viivitamata, et küsida mult nõu stiiliküsimustes või infinitiivi kohta, mille osad oli teksti koostamise hoos kuidagi teineteisest lahutatud. Ma ei suutnud ette näha ka seda, kui palju rõõmu pakkus mulle stiili parandamine sellistes nõmedate pealkirjadega kirjatöödes nagu „Peedikasvatuse eduaruanne“ või „Vesikressi väljavaade tuleval aastal“. Just sääraste aruannete peale kulutasime seda hindamatut vara, mille moodustasid meie mõlema mitte just tühine arunatuke. Lugeda Gideoni teksti peedikasvatusest oli uus kirjanduslik kogemus. Kõik jäid rahule, välja arvatud brigaadikindral, kes pidas Gideoni stiili jäledaks ja keeldus temast lugu pidamast, kuni ta polnud lugenud ega uurinud Swifti.
Tol hommikul tegime siiski oma esimese retke Rhodose linna, Gideon en pèlerinage[1.], nagu ta selle kohta ütles, ja mina suuresti teenistuse tõttu – nimelt pidin üles leidma trükikoja, mis oli minu suurim pärandus sõjaväelt. Kuulujuttude põhjal olid linotüübid kusagil lossisügavustes ja seepärast asusimegi piki sillerdavat kaldajoont Rüütlite tänava poole teele, Gideon jutustas paljusõnaliselt kõigist asjadest päikese all ja hüüatas rõõmust iga uue vaatepildi ja hääle üle.
Külalise kriitikalageda pilgu jaoks nägi linn tol hommikul välja kaunis, hoolimata põrgulikest sõjarusudest – ja neid juba jätkus. Paar rida vanas kirjaplokis postitamata jäänud kirjast annavad impressionistliku pildi Rhodosest, nagu seda toona nägin: „Endiselt valitseb täielik kaos. Piki Mandráki iidset sadamat kulgev esplanaad on täis punkreid ja raudkraami hunnikuid, millest sünged India jalaväelased harutavad välja okastraati. Saksa sõjavangide salgad, näljast veel vahakarva, enamasti vaid lühikestes pükstes ja vormimütsides, täidavad hoolega pommikraatreid asfaldis. Meie käsutuses on neid tuhandeid. Violetse suitsu pilved hõljuvad Monte Smithi kohal pommirühma hommikusest ohvrist jumalatele – vastase õhitud miinid. Mul pole veel olnud aega vaadata keskaegset linna, aga selle purustatud valitsushooned ja lõhutud skulptuurid näevad sadamast vaadates välja kohutavalt jubedad: vana müüriga ümbritsetud linn näeb välja nagu murenenud ja pragunenud glasuuriga pulmatort. Hüljatud turuplats. Tühi mošee. Väga vähesed kahvatu näoga tsiviilisikud otsivad prügikastidest toitu. Enamik rahvast on põgenenud Sými ja Kásose saarele. Tänavatel pole kedagi peale sõjaväelaste ja toiduotsingutel Saksa sõjavangide salkade.“
Vähem impressionistlikud, aga faktiliselt sama asjakohased kui see esimene kirjeldus saarest,