Rhodose Venuse peegeldused. Teejuht saare maastikel. Лоренс Даррелл

pärastlõunaid. Hoyle polnud end veel aga ilmutanud, kuigi on viimane aeg temaga tutvuda, sest eksitava mälu järgi tundub, nagu oleksime teda juba kohanud. Tõsi on see, et Gideon oli Hoyle’i aastaid tundnud, nad olid eakaaslased. Aga tema saabumine Rhodosele lükkas Rhodose uurimisretke esimeselt nädalalt ligi kuu võrra edasi. Ta oli olnud Rhodosel Briti konsul ja oli tulemas tagasi. Peale trükiseadmete, mille valitsus oli mulle pärandanud, oli veel hulk asju, mida arvati kuuluvat viimasele konsulile – hulk konsulaadi kopitanud laudu ja koodiraamatuid koos mõne vana plekk-kirstuga. Olime need hoolega paigutanud keldrisse, kus seisid ka meie hangitud ajalehepaberivarud, ja seal jäid need alatasa kõigile ette. Lõime kogu aeg nende vastu ära oma pahkluid. Meil tekkis komme virutada kirstudele tigedalt jalaga, millal iganes oli meil sellesse keldrisse asja, ning lisaks muutus Hoyle inimesena meie silmis sama tüütuks ja tülikaks, kui olid ajalehetoimetusele tema isiklikud asjad. Siis kuulsin ühel hommikul oma kergenduseks tema saabumisest. Mulle öeldi, et just tol hetkel uuris Hoyle keldris enda üle parda visatud lasti. Kiirustasin, et ennast talle tutvustada, ja järgnes kohtumine, milleks ta, arvan ma, oli sama vähe valmis kui mina. Hoyle seisis keldris, seljas osa konsuli univormist, peas igivana kaabu, ja vahtis lühinägeliku pettumusega valest otsast antiiksesse teleskoopi. Põrandat katsid pahkluudeni imetabased asjad, nii konsuli omad kui ka isiklikud. Mul on meeles signaallippude rull, arvutud šifrivõtmed, sünnitõendite köited, torukübar, linnupuur, konsuli ülejäänud univorm, kriminaalromaanid, sekstant, flmiprojektor, mitu tennisereketit ja taevas teab mis veel. Hoyle vaatas seda kõike nagu jahmunud kutsikas. Ta pillas teleskoobi käest ja võttis ujedalt kaabu peast. „Erakordne,“ ütles ta, „millist kola võib üks täiskasvanud inimene kokku korjata!“ Ma nõustusin temaga. Tutvustasime end teineteisele teatud kohmetusega. Mina oleksin väga tahtnud naerma puhkeda ja Hoyle nägi välja pisut häbelik. Ta võttis kätte rapiiri ja hakkas õhus tegema loiult torkeid, kui me ajasime juttu.

      Hoyle oli väike ja ümar, suure pea ja hiilgavate silmadega. Ta mõjus algul edvistavana, sest rääkis imelikult nagu pehme keelega ja muutis häält peenikesest bassiks, mis tekitas mulje, nagu räägiks ta kiigel üles-alla kõõludes. Sellele lisandus üks omapära, mis kinnitas seda muljet – ta vehkis õhus parema käe nimetissõrmega ja tähistas lause lõpus punkti täieliku liikumatusega, nagu oleksid need õhku torgatud. Hiljem sain teada, et selline jutt tuleb mõistusest, mis peab täpsust kõige väärtuslikumaks, ja südamest, mis polnud mitte kunagi välja kasvanud vaimustavast lapsepõlve häbelikkusest. Aeglane rääkimine oleks võinud aga kergesti viia kuulaja eksiteele, kui seda pidada aeglaseks mõtlemiseks. Hoopis vastupidi. Hoyle’il tulid mõtted pähe nii kiiresti, et ta silmad lõid ootamatult särama. Täpse eneseväljenduse vajadus peatas ta aga õige sõna otsingul ega lasknud iial rahule jääda. Aeglase kõnelemisega kaasnes aeglane kõnnak, mille tõlgendamine võttis samuti natuke aega. Hoyle kõndis sellise liialdatud aeglusega, niivõrd uimaselt, et selle patu oleks võinud andestada, kui keegi oleks kirjeldanud teda laisa mehena. Seegi oleks olnud vale. Nõrk süda, mis vajas pidevat hoolt, pani ta kõndima nagu 80-aastase. Tähelepanuväärne oli aga viis, kuidas ta intellekt oli pööranud selle füüsilise puudujäägi enda kasuks. Mehele, kes ei suuda käia 50 jardi ilma puhkamata, võiks selle andeks anda, kui ta tunneb oma põduruse üle muret. Hoyle oli sama rahulik ja häirimatu nagu laps. Kuna ta pidi peatuma ja puhkama iga väikese pingutuse järel, oli ta õppinud märkama elu pisiasju, mida ei teinud meist mitte keegi. Sunnitud jääma kümneks sekundiks seisma, kuni pulss alaneb, näeks Hoyle tee ääres kasvavat üksikut lille, kuhugi ukseavasse peidetud raidkirja, mida meie ei oleks märganud, või kerget arhitektuurilist kõrvalekallet üldlevinud stiilist. Elu pakkus oma anomaaliates talle rõõmu ning ükski jalutuskäik Hoyle’iga polnud võimalik ilma tuhande sellise tähelepanekuta, mille peale poleks meist keegi teine tulnud. Gideonile meeldis alati öelda, et Hoyle vaatas elu kotkapilgul. Sama võrdlust võiks kasutada kirjeldades Hoyle’i silmi mikroskoobina, mis pööras tähelepanu detailidele. „Huvitav küll,“ ütleks ta, „miks on mufti kingad liiga väikesed? Nägin teda täna lonkamas.“ Või „Huvitav küll, miks Rhodosel seotakse kassid nööriga kinni? Nägin täna hommikul ühte, kes oli seotud esiukse lingi külge“.^[2.]