juhtumit. Ükski avalik teenus ei toimi. Sakslased peatasid bussiliikluse, postkontor on tühi ja ainult sõjaväe propagandaüksuse poolt väljastatud kakskeelseid lendlehti levitatakse vähesel määral. Insenerid on siiski oma töö peaaegu lõpetanud ja loodetavasti hakkab elektrijaam sel nädalal jälle tööle. Saart katavad miinid, mis ootavad sapööride tähelepanu...“
Toimiv ühiskond oli tõepoolest veel mägede taga. Postiteenuse taastamine välismaailmaga, ajalehtede asutamine, purustatud hoonete lappimine – 20. sajandi tähenduses sõltus kord just kõigest sellest. Ainult siis, kui on nähtud piiramisest nõrgestatud linna, saadakse aru, kui palju sõltub meie igapäevaelu nendest pisikestest mugavustest. Saan aru, et seisin tol juunihommikul Demetrios Poliorketesele lähemal kui kunagi hiljem, tahan öelda seda, et olin tunnistajaks justkui ajaloolisele Rhodosele pärast suurt piiramist, pärast Mithridatese rünnakut, pärast Cassiuse rüüstamist, miljoniks killuks purunenud Rhodosele, mis ootas uuesti ülesehitamist.
Mandráki sadam (antiikkreeklaste „Lambaaedik“) pakkus kummalist kontrasti. Pool sellest oli kaetud laevavrakkide ja katkiste paatidega, mis olid otsekui pommitamishirmus kobarasse kogunenud või siis sagedase pommitamise lööklainetest aegamööda kokku surutud. Lagedamal ankrupaigal Püha Nikolause kindluse jalamil ootas arvukalt heas seisukorras caieque’e – kahtlemata külalised, millega veeti tagasi põgenikke. Need ujusid loiult sadamavee kleepjal peeglil, mida kattis sügavale mutta külili vajunud ja pommitabamusest purustatud kütusepaakidega Saksa alusest välja voolanud viskoosne õli. Terve kaldajoon oli nii põhjalikult kaetud tõkete ja traadiga, et ei jäänud mingit kahtlust vastase algsest tahtejõust. Kivist kaide alusesse löödud vaiade vahele olid vee all tõmmatud traadid, samas kui madalas vees turritasid betoonplokid ja veealused tõkked. Šrapnellikillud olid hooned ära täkkinud ja lõiganud tükke haledalt üles rivistatud pronks-Caesaritest, millega itaallased olid tahtnud sadamaala õilistada.
Mõnda aega istusime pragunenud kiviplaadil, vaatasime kogu seda laastamist ja kuulasime vee süütut loksumist vastu sadamakaid. Siis jätkasime oma teed üle inimtühja turuplatsi ja sisenesime vanasse müüriga ümbritsetud ristisõdijate linna, möödudes kaunist ja puutumata jäänud Püha Pauluse gooti tornist. Lauge nõlva jalamil pöörasime kuulsale Rüütlite tänavale, mille lõpus asus Castello – maitselagedusele rajatud monument, mille oli püstitanud viimane Itaalia kuberner. Selleks ajaks oli restaureerimistööde jube suvalisus hakanud saama ilmselgeks. Gideon, kes oli näinud saart paremate võimude all, muutus kurvameelseks ja pahuraks. „Nii pole sellest küll kasu,“ ütles ta etteheitvalt. Halvem ootas aga veel ees. Muinasjutulisel mäeharjal laius ammuse Heliose templi asemel Castello, mis kõrgus kogu madala labidakujulise maariba kohal ja oli stiililt ilmetust ilmetum. Valves olnud seersant Croker tegi meile ringkäigu, olles meie käitumisest kahtlemata veidi hämmingus. Ma ei usu, et ka kõige vabameelsemate kommete pooldajad lubaksid mul anda edasi pooltki neist vandesõnadest, mida Gideon tõi kuuldavale, kui me kõndisime ühest jubedast toast teise, kabelist kabelisse, koridorist koridori. Ükskõik kuhu sa ka ei pööranud, tervitasid sind inetud skulptuurid, maitsetud seinakatted, gobeläänid ja sedasorti marketrii, mis meenutas reisiaurikute siseruume. Gideoni raevupuhangud tabasid Itaalia kuberneri, arhitekte, kiviraidureid ja dekoraatoreid, kes olid aidanud kaasa sellele nurjatusele. Ta sülgas nende peale tuld, viibutades iga kord raevukalt nimetissõrme. Ta lasi nad metsikutel hobustel tükkideks kiskuda. Ta jälitas nende esiisasid 4. sajandini enne Kristust ja kaugemalegi. Seersant Croker oli pisut pahane. Ta oli võtnud vaevaks selle koha ajaloost veidi meelde jätta ja kibeles nüüd giiditööd tegema. Gideon ei kuulanud aga ühtegi sõna ta lobast. „Kulla inimene,“ ütles ta turtsakalt, „teil pole mingit mõtet sellest muudkui jahvatada. Kogu see asjandus on kohutav. Võib-olla sobib kujunduseks Napoli jäätisele.“
„Selge pilt, söör.“
„Kui keegi peab seda kauniks, on ta idioot.“
„Selge pilt, söör.“
„Ja lõpetage see korrutamine „Selge pilt, söör“ nagu papagoi.“
„Jah, söör.“
Homeros käis meil igal pool kannul elutarga, arvustava ja hukkamõistva näoga. Ilmselgelt jagas ta Gideoni vaateid.
Ometi avanes kitsastest akendest ja katuse parapetilt suurepärane vaade. Linn lebas meie jalge ees, kümmeldes päikesevalguses. Suitsu- ja kaldapääsukesed sööstsid ja tiirutasid aedade soojas õhus. Lähemat maastikku katsid tangeriinidest lookas puud tantsivate tulekarva täppidega. Õhk oli kevade väävlistest lõhnadest paks. Meri oli taas rahulik ja sinine – sinisem, kui seda saaks edasi anda mistahes metafooriga. „Noh, ma ei tea,“ ütles Gideon, toetas küünarnukid soojadele kividele ja krimpsutas tangeriinihõngulist tuult nuusutades nina. „Kui on vaja totalitaarsest kunstist väitekirja, siis siin see on.“ Seersant vaatas etteheitvalt ta kukalt. Ta oli põhja poolt pärit maamees pika liivakarva kurva näoga, mis väljendas allasurutud jultumust. Tal kasvasid sellised juuksed nagu mastifil ja need olid kammitud üle kahvatu lauba, et moodustada midagi tukasarnast. Kandiliste õlgadega seersant hoidis pahklikke pöidlaid püksisäärte õmblustega ühel joonel. Ilmselgelt pidas ta meid jubedateks intellektuaalideks.
Viimaks leidsime mu trükipressid üles ühest keldrist. Hõljuvate pliiaurude ja valju linotüüpide klõbina taustal laoti noore õhujõudude ohvitseri valvsa pilgu all päevaseid lendlehti hunnikusse. Ajasin siin oma asjad ära nii kiiresti kui võimalik, lobisesin ladujatega, et hinnata nende kutseoskusi, ja tegin ruttu mõned märkmed. Sain oma kergenduseks teada, et trükipressid viiakse tagasi sinna, kus need olid enne sõda olnud. Siia süngesse krüpti olid need toodud hirmust, et nad saavad pommitamisel viga. Poolpimedas oli korrektuuri lugeda ja küljendada sama vaevaline kui teha peitpistet.
Hiljem jalutasime kolmekesi allamäge vanalinna, et üritada leida klaas veini. Keskaegse linna avaustest ja aukudest avastasime viimaks väikese taverni nimega Trooja Helena, kust saime klaasi kehvapoolset Chiantit, mis maitses tugevalt parafiini järele. Joogina valmistas see pettumuse. Sellest hoolimata pidi vein sisaldama pisut õigeid koostisosi, sest taverni nurgas tantsisid tasakesi kaks purupurjus Kreeka sõdurit, saateks monotoonselt ulguv klarnet, mida mängis võidunud turbaniga vanamees, kes lebas asutuse nurgas kastihunniku otsas poolunes.
Nagu mulle meenub, läksime siis igaüks oma asju ajama, aga just seal, Trooja Helenas, kohtusime veel päikeseloojangul – ühel nendest imelistest Rhodose päikeseloojangutest, mis alates keskajast on saarele toonud Egeuse mere rännumeeste lugudes ära teenitud kuulsust. Kogu Rüütlite tänav oli leekides. Majad hakkasid põleva paberi kombel servadest kägarasse tõmbuma, ja mida rohkem vajus päike meie kohal kõrguva hämara mäe taha, rullusid ja voolasid roosad ja kollased varjundid üle nurkade ja katuseviilude, kuni korraks hõõgusid mošeede tumenevad minaretid sinise leegina otsekui kopeerpaberilehte neelav tuli. Võimetud märkama harjumuspäraseks saanud ilu, liikusid põgenike tumedad varjud pommitatud majade vahel, hääled selged ja kiledad, süütasid laternaid või kauplesid vastu õhtut näruse mööbliga, tingides kriisates hindade üle. Gideon hoidis vastu punavat taevast klaasi roosikarva veini, otsekui vangistaks sinna päikese viimaseid kiiri. „Kus oleks Homeros tulnud,“ ütles ta, „sellise omadussõna peale nagu roossõrmine, kui ta poleks näinud Rhodose päikeseloojangut? Vaadake!“ Ja tõepoolest värelesid selles veidras valguses läbi veini vaadatuna ta sõrmed küütleva taeva taustal korallroosalt. „Enam ma ei kahtle, et Homeros sündis Rhodosel,“ jätkas ta tõsiselt. Sain aru, et ta oli natuke purjus. Gideon tegi mulle ilmekalt selgeks, et istuksin ja teeksin nagu tema, ning mõnda aega uurisime läbi veiniklaaside oma sõrmi, kuni tõstsime pidulikult toosti Homerosele. („Mitte sulle, tohman,“ ütles ta koerale.) Nüüd väreles terve tänav hetkeks etenduse ebamaises valguses ja siis libises pimedus mäelt alla. „Granaadiga purustatud vitraažaken.“
Jalutasime käevangus mööda neid kitsaid valgustamata tänavaid alla, kaotades paaril korral tee, kuni komistasime Püha Pauluse jässaka värava otsa ja hiilisime selle varju alt 20. sajandisse. Üksikud tulukesed särasid siin-seal uues linnas, aga tänavavalgustust polnud veel taastatud ja me kõndisime sügavas rahulikus pimeduses, kui öötaevasse hakkasid ilmuma esimesed tähed. Mul on meeles, et nüüd sattusime väikesesse aeda, mis piirab Murat Reisi