oli tehtud napilt kuu aega varem toiminud vägistamise uurimisel.
Ida Riitala, 34-aastane.
Langes rünnaku ohvriks 18. septembril Vanal kalmistul.
Sama linn, sama MO[3.].
Kurjategija, kes hiilis selja tagant ligi, süstis uinutit, tõmbas džuutriidest koti pähe ja viis kuriteo lõpule sel ajal, kui ohver oli teadvuseta.
Vanja telefon helises. Ta heitis pilgu ekraanile.
Tema uus ülemus. Anne-Lie Ulander.
Varsti pool kümme. See tähendas veel tööd. Vanja võttis kõne vastu.
„Tere, mis lahti?”
Kõne kestis ainult natuke üle minuti, enne kui Vanja arvuti kinni pani, püsti tõusis ja korterist lahkus. Kui oli ka olnud mingisugune kahtlus, kas neil on ikka tegemist sarivägistajaga, siis nüüd oli see kadunud.
Neil oli kolmas ohver.
Klara istus diivanil kägaras. Tal olid külmavärinad, ehkki tal oli kolm kihti riideid seljas ja tekk ümber ülakeha. Paistis, et need ei lähegi üle. Otsekui oleks pimeda tagahoovi külm koos temaga koju tulnud nagu lisanahk. Ta hoidis teekruusi kahe peo vahel ja vaatas märkmikuga naise poole, kes istus diivani teises otsas kergelt kumaras.
Anne-Lie Ulander. Komissar.
Klara arvates nägi ta välja pigem nagu edukas advokaat mõnes Ameerika telesarjas: seljas lihtne hästiistuv, kuid kindlasti kallis punane kleit, tumedad õlgadeni ulatuvad juuksed soengus, mis paistis argine ja sättimata, ent polnud Klara kahtluse kohaselt ei seda ega teist.
„Mustad riided, pähe tõmmatud kapuuts ja miski, mis kattis tema nägu. Mäletad sa temast veel midagi?”
Klara kohtas Anne-Lie kaastundlikku pilku ja raputas pead.
„On sul mingit aimu, kui pikk ta oli?”
Klara mõtles hetke. Olles kindel, et ta ei suuda juhtunut iialgi unustada, et see on talle igaveseks mällu sööbinud, olid samal ajal mälestused kummaliselt hägused ja seosetud. Justkui püüaks tema aju teda kaitsta, kui ei lasknud tal liiga hästi mäletada.
„Ma ei tea. Minust pikem.”
„Ja kui pikk sina oled?”
„Meeter kuuskümmend üheksa.”
Anne-Lie pani need viimased andmed kirja Klara selgitusse sisehoovis toimunu kohta. Niipea, kui Vanja kohale jõuab, läheb Anne-Lie kuriteopaika. Carlos on juba seal, ta on tubli, kuid nad ei saa endale vähimatki viga lubada. Kolm rünnakut ühes kuus. Tema tänavatel käib vabalt ringi väga ohtlik mees.
„Ta ärkas üles, kui ma koju tulin,” lausus Klara vaikselt. Anne-Lie tõstis pilgu märkmetelt ja vaatas koos Klaraga köögi poole, kus laua ääres istus mees, Ämblikmehe pidžaamas poiss süles. Mees luges poisile summutatud häälega mingit raamatut, laps püüdis ilmselt kramplikult ärkvel püsida, ise aeg-ajalt rahutult Klara poole vaadates. „Ta oli magama jäänud, aga küllap kuulis meid, kuulis, et midagi on viltu ...”
„Kas tahad, et ma räägin temaga?”
Klara pööras pilgu oma mehelt ja pojalt ning vaatas küsivalt Anne-Lie poole.
„Ja mida sa ütled?”
„Kui vana ta on?”
„Kaheksa.”
„Ma võin öelda, et me räägime sinuga, kuna sa nägid midagi, mitte et sinuga midagi juhtus. Et meie siinolekut pehmendada.”
„Zach juba ütles. Ta ütles, et mingid rumalad täiskasvanud kaklesid koolimaja juures ja et ma hakkasin natuke kartma ...”
Ta vakatas, kuuldes, et välisuks käis, ja tundis, kuidas kogu keha kangeks tõmbub. Anne-Lie märkas seda ja pani käe rahustavalt tema käsivarrele.
„See on minu kolleeg,” lausus ta selgituseks. Klara pöördus elutoa ukse poole ja saatis pilguga nooremat naist, kes sisenes ja esitles ennast kui Vanja Lithnerit.
„Klara Wahlgren,” sai Klara kähinal suust. Ta kurk valutas. Asi läks aina hullemaks. Küllap oli midagi katki läinud. Peab vist ikkagi haiglasse minema. Ta ei olnud seda teinud. Siis. Pärast. Midagi polnud ju juhtunud.
Või vähemalt mitte seda, mis oleks võinud juhtuda.
Ta judises jälle. Rüüpas lonksu teed. Kuumal joogil ei õnnestunud kurguvalu leevendada ega teda soojendada, ent ta jõi siiski. Kummeliteed oma „Maailma parima emme” kruusist, istudes pärast kursuselt kojutulekut diivanil.
See oli normaalne.
See oli turvaline.
Uus politseinik riputas üleriided nagisse, ise samal ajal küsides, kuidas ta ennast tunneb. Klara kehitas õlgu. Kuidas ta ennast tunneb? Ta ei teadnud. Mõtted keerlesid peas. Kui adrenaliin enam ei möllanud, tundis ta ennast täiesti kurnatuna, ent ometi oli tunne, et keha töötab täistuuridel.
Anne-Lie tõusis diivanilt ja andis oma märkmed Vanjale.
„Ma pean kuriteopaigale sõitma, aga Vanja võtab asja üle.” Ta võttis visiitkaardi. Pani diivanilauale. „Kui teil mingit abi vaja on, midagi küsida, haiglaga ühendust võtta, ükspuha mida, siis lihtsalt helistage.”
„Aitäh.”
Anne-Lie puudutas põgusalt Klara õlga, enne kui toast ja korterist lahkus, öeldes Vanjale „hiljem räägime”. Klara nägi, kuidas ta läks. Esikus rippus ukse kõrval üks foto. Tema, Zach ja Victor. Eelmisel aastal Kreetal. Nad oli lõunakaldalt leidnud väikese küla, mille nimi oli Loutro. Ei mingeid teid, sinna tuli paadiga minna. Selge veega lahe ääres poolringis umbes viiskümmend maja. Väikesed restoranid ja hotellid, hästi vähe tegevust peale suplemise, päevitamise ja lõõgastumise.
Ideaalne puhkus.
Ideaalne elu.
Kas ta saab seda veel kunagi tunda?
Pildi all oli tugitool, mille riide ta oli ära vahetanud. Tema pilk puhkas lillelisel mustril, kui pähe turgatas üks mõte. Ta oli mõelnud seda siis, kui maas istus, aga pärast oli see taas kadunud.
„Kas see oli sama, kes Idat ründas?”
Vanja tõstis hämmastunult pilgu märkmikult.
„Ida Riitalat?”
Klara noogutas.
„Kas oli seesama?”
„Kas sa tunned Idat?” küsis Vanja vastuse asemel, temas ärkas otsekohe huvi. See, et kaks ohvrit on omavahel tuttavad, võib parimal juhul kurjategija otsinguid kitsendada. Samal ajal ei pruugi see midagi tähendada. See võib olla puhas juhus. Aga kui mees oli ukse kohal olevad lambid puruks löönud ja Klarat oodanud? Ehkki nad ei teadnud, et see oli kurjategija töö. Võib-olla oli too lihtsalt näinud, kuidas Klara Studiefrämjandetist väljub, talle järele läinud, näinud teda pimedasse tühja sisehoovi minevat ja juhust kasutanud.
Aga Klara tundis Ida Riitalat.
„Kust sa teda tunned?”
„Me laulsime enne ühes kooris. Me oleme sõbrad.” Ta jäi vait, ent näis, et tal on veel midagi südamel. Vanja ootas. „Vähemalt Facebookis,” jätkas Klara, kui paistis olevat selgeks mõelnud, missugune nende suhe tegelikult on. „Me ei kohtu kuigi tihti ...”
„Terese Andersson, tunned sa teda ka?” küsis Vanja.
„Ei, kes see on?”
„Ta on umbes sinuvanune, töötab terviseedendajana, elab Almqvistgatanil, elukaaslane on Milan Pavic.”
Klara raputas pead.
„Mul on pilt.”
Vanjal oli kombeks hoida telefonis nende inimeste pilte, kes tema uurimistes fgureerisid. Ta ei teadnud, kas see on päris täpselt kooskõlas