te sellepärast tulitegi kahekesi?” Ta osutas peanoogutusega diivani poole, kus Anne-Lie oli istunud. „Ma arvasin, et ilmselt tuleb mõni, tead küll, tavaline politseinik, kui üldse tuleb. Kogu aeg on ju kuulda, kuidas teil pole raha ega aega asju uurida.”
Vanja surus maha valju ohke. Ta oli tüdinud sellest, et usaldus politsei vastu aasta-aastalt pidevalt vähikäiku tegi ja suuremal osal avalikkusest oli kinnistunud pilt nendest kui piiratud ressurssidega, ebatõhusast ja teatud juhtudel ebakompetentsest organisatsioonist. Isegi kui see mõnel juhul kahjuks tõsi oli.
„Vägivallakuriteod on esmase tähtsusega, aga jah, me oleme siin sellepärast, et arvame, et sind rünnanud isik võib olla Uppsalas ka teisi naisi rünnanud.”
„Nagu Haga-mees.”
Seekord ei suutnud Vanja ohet tagasi hoida. Tal oli endal seesama mõte peast läbi käinud, kui Anne-Lie helistas.
Haga-mees, süüdi mõistetud kahes mõrvakatses, neljas vägistamises, millest kaks olid eriti jõhkrad, ja kahes vägistamiskatses, aga teda kahtlustati veel mitmes Umeås aastatel 1998–2005 toime pandud rünnakus. Seitse aastat. Liiga palju, enne kui suudeti ta kinni võtta.
Liiga palju ohvreid.
Liiga palju kannatusi.
Liiga palju hirmu.
„Me võtame ta hulk aega enne seda kinni, kui asi samasuguseks läheb nagu Haga-mehe puhul.” Polnud mingit kahtlust, et Vanja mõtles öeldut tõsiselt. Klara ei näidanud välja mingit reaktsiooni, tema pilk rändas taas köögi poole. Oma pere poole.
„Kas me saame varsti ühele poole?” küsis ta. „Hilja on ...”
„Võime saada, kui sulle rohkem midagi meelde ei tule.”
„Ei tule.”
„Sel juhul võid lihtsalt helistada,” sõnas Vanja, tõusis püsti ja küünitus jopet võtma.
Ka Klara tõusis, kuid ei teinud katsetki Vanjat ukseni saata. Läks hoopis kööki ja tõstis sõnagi lausumata oma pooleldi magava poja sülle. Poiss võttis tal kaelast kinni ja surus nina vastu seda. Zach tõusis püsti ja nad läksid magamistoa poole, mehe käsi kergelt vastu Klara selga.
Väike perekond.
Klara mõtles, kas ta ennast üldse kunagi enam väsinuna tunneb.
Julgeb silmad kinni panna. Julgeb ennast lõdvaks lasta.
Praegu küll nii ei tundunud.
Carlos Rojas lõdises ning trampis tõkestuslindi taga jalgu ja vaatas, kuidas tehniline personal liigub ettevaatlikult ümber sisehoovi pargitud üksiku auto. Kui kõne tuli, oli ta ennast kõvasti riidesse pannud. Müts, kindad, sall, mantli all mitu kihti, ta oli pööningult isegi soojemad saapad alla toonud.
Ometi oli tal külm.
Need, kes tema nime kuulsid ning tema tumedaid juukseid ja pigmenti nägid, arvasid, et see on sellepärast, et ta on hispaanlane ja pole põhjamaise kliimaga harjunud. Aga ta oli. Ta oli terve elu Rootsis elanud. Tema ema oli kohtunud tema isaga kolmkümmend kaheksa aastat tagasi Málagas ühe puhkusereisi ajal ja isa oli kolinud koos emaga Rootsi, kus nad olid Varbergi elama asunud ning saanud Carlose ja tema kaks õde. Seega ei olnud päikeselises Hispaanias veedetud lapsepõlv põhjuseks, et ta külma nii halvasti talus. Nii lihtsalt oli.Mitteainulttalvel.
Tal oli pidevalt külm.
Ta lõi oma kinnastatud käsi paar korda kokku ja keksis veidi ühe koha peal. Sellest polnud mingit kasu.
Juba enne, kui Carlos Anne-Lied nägi, teadis ta, et naine tuleb. Ta oli kuus aastat Anne-Lie alluvuses töötanud ja tema sammude kaja tundma õppinud. Alati kontsaga kingad või saapad.
Alati hästi riides.
Lihtsalt, klassikaliselt, kallilt.
Anne-Lie riided andsid märku enesestmõistetavast autoriteedist.
Tänane õhtu polnud erand. Mustad põlvini ulatuvad saapad, punane kleit, mida võis aimata musta kaherealise Hope’i mantli all, ja kaelas kirju lambavillast sall. Neil oli üks ühine huvi. Mood. Carlos ei suutnud mõista inimesi, kes sellest ei hoolinud. See, mis inimesel seljas on, räägib palju rohkem sellest, missugune inimene on, kui enamik teab või ehk tahab möönda. Rahaga ei ole siin mingit pistmist. Stiil ei pea ilmtingimata raha maksma. Inimesel kas on seda või ei ole. Võta või näiteks tema uus kolleeg Vanja Lithner – hea politseinik, päris tore inimene, ehkki mitte just lausa sotsiaalse pädevuse ime, aga oli selge, et ta ei pühenda nädalas mitte kolme minutitki mõtlemaks sellele, missuguseid riideid osta või mida selga panna.
„On sul külm?” küsis Anne-Lie, kui tema juurde jõudis ja ta õlgade vahele tõmmatud pead nägi.
„Mis sa arvad?”
„Ma arvan, et sul tuleb raske talv, praegu on alles oktoober.” Anne-Lie naeratas talle põgusalt, enne kui ennast sisehoovis toimuva poole pööras. „Mis meil siin praeguseks on?”
„Saapajäljed, tunduvad olevat sama mark ja suurus, mis teisteski kohtades, aga seekord pillas ta süstla maha.”
„Kas me saame seda jälitada?”
„Eks paistab.”
„Kas me mingi koti leidsime?”
Carlos raputas pead. Anne-Lie keeras ringi ja vaatas tänaval mõlemale poole.
„Valvekaamerad?”
„Sellel tänaval pole, aga Östra ...gatanil on üks. Ma tellisin välja kõik, mis on salvestatud alates kella poole üheksast.”
„Hästi.”
„Ja üks asi veel ...”
„Mis?”
„Lambid ukse kohal. Ma helistasin neile, kes siin parkimiskohti rendivad.” Carlos osutas jälle tehnikute valgustatud sisehoovi poole. „Keegi Fredrik Filipsson lahkus siit autoga kohe pärast kaheksat ja ütles, et siis põlesid mõlemad lambid.”
„Seega ootas mees Klarat.”
„Paistab nii.”
„Sest tundis teda?”
„Ta võis Klarat mõnda aega jälitada. Klara pargib igal neljapäeval oma auto siia, tuleb tagasi umbes ühel ja samal ajal. Täpselt nagu Ida Riitala, kes alati pärast vahetust surnuaia kaudu lõikas.”
Anne-Lie ohkas taas. Pööras pilgu Carloselt ära ning vaatas Fyriså ja teisel pool tumedat külma vett oleva üliõpilaste spordiplatsi poole. Ta armastas oma tööd. Selle kõiki tahke. Aga niisugune asi, niisuguse asjaga ei tahtnud ta tegemist teha. See tuleb ära lahendada. Kähku. Kõige parema meelega võtaks ta DNA-proovi igalt Uppsala mehelt, kes on vanem kui viisteist aastat.
„Kolm kallaletungi vähem kui kuu aja jooksul.”
See oli nending, ent Carlos vastas siiski.
„Jah.”
„Ta ei lõpeta.”
„Ei.”
„Naised hakkavad väljaminemist kartma.”
„Rohkem kartma.”
Anne-Lie noogutas. See on tegelikkus ja ühiskonna probleem. Naised kardavad üksinda välja minna. Igal pool, igas linnas. Kuriteoennetusnõukogu ühe uuringu andmetel on rohkem kui iga viies naine millalgi hirmu tõttu kodunt välja minemata jätnud. Naiste liikumisvabadus kitseneb, nende võimalused ahenevad. Ja seda siis, kui kõik on nagu „tavaliselt”.
Ilma et mõni sarivägistaja vabalt ringi liikumas oleks.
„Me peame tegema kõik, mis suudame,” lausus ta taas Carlose poole pöördudes.
„Kas sa tahad rohkem inimesi?”
„Ma tahan teistsuguseid inimesi.”
Nende