Tartu kesklinn sarnanes Berliini kesklinnaga, nagu see vahetult pärast müüri langemist kusagil Potzdamer Platzi ja Brandenburgi väravate vahel oli. Seal võis sõja viirastust, tühermaadest tõusvat, tunda nii selgelt, et see tekitas peapöörituse.
Tartus ma tol 1988. aastal, kui ma pohmellis peaga kahe kena tudengipiiga sabas vantsisin, sõja hõngu ei tundnud. Asjaolud olid selleks kindlasti ebasoodsad, ent põhiline oli see, et ma polnud siis veel Berliinis käinud.
Ma õppisin sõja hõngu tajuma hiljem, Berliinis nähtu mõjul.
Pannes Berliini kogemuse nagu kalkapaberi (läbipaistev paber, millele minu noorpõlves kopeeriti kaarte ja jooniseid) varasemale Tartu kogemusele, saan sellise pildi.
Mina, ajalooteaduskonna üliõpilane, väljun Tartus kaugliinide bussijaamast. Kõndides kesklinna poole, võrdlen avanevat pilti tahtmatult Sillamäetaolise üpris kompaktse asumiga. Vabandage väga ja kurat võtku!!!, kuskohas see linn siis on?!
Maju on tõesti hõredalt. Paremat kätt klassitsistliku hõnguga turuhoone, nagu Riigipäevahoone Berliinis; kusagil taamal kõrgumas mäeveerel Vanemuise teater, kuuekümnendatel ehitatud majakolakas, kahtlaselt sarnane Stadtbibliothekile, mis lösutab linna keskel asuva tühermaa servas, edasi tuleb linnaliinide bussipeatuse õnnetu majakökats, millele vastanuks Berliini keskel kõrguv Šveitsi saatkonna hoone, nagu üksik hambatüügas Gestapo või NKVD keldrist vabastatud vangi suus, kust kõik ülejäänud hambad 1941.–45. aastatel välja peksti.
Jah, Emajõgi on nagu Spree. Ühesõnaga – oleks Tartu kolmkümmend viis korda suurem, oleks ta Berliin.
Minu kaks lemmiklinna, Tartu ja Berliin. Neisse armumine ei läinud sugugi kergelt. See võttis aega, sest esmalt tuli nendest linnadest aru saada. Aga kui olin saanud, siis tuli ka armastus.
Olin algusest peale opositsioonis pealinlaste ülbusega. Ma pole tõelise provintslasena kunagi aru saanud, miks peavad „lahedad Tallinna tüübid“ oma erilise laheduse näitamiseks halvustama Tartut.
Kahe tähtsa linna dualism on paljudes riikides, paljude maade linnakultuurilises teadvuses tavapärane nähtus.
Moskva versus Peterburi, Helsingi versus Turu, Vilnius versus Kaunas, ja siis on veel olemas terved konkurentsihierarhiad: New Yorgi ja Los Angelese teineteisele ärategemine Ameerika Ühendriikides on nähtus, mis on muutunud vaat et globaalse massikultuuri osaks. Lokaalsel tasandil, tähendab Californias, käib vaidlus Los Angelese ja San Francisco vahel, ja veelgi lokaalsemalt, nn Bay Areas, püüab Oakland esitada San Franciscole väljakutse.
Kui Eesti tahab olla „normaalne maa“, siis peavad ka meie kaks tähtsamat linna olema konkurentsis. Natuke nagu naljaks on see kõik.
Aga kui see peab nii olema, siis ma asun kõhklematult väiksema poolele.
Nii et Tartu, ei mingit kahtlust. Hoolimata sellest, et seal nähtud tramm osutus miraažiks.
Aga selline nägemus on ju teisigi tabanud. Eks kohtasid mingis mõttes seda trammi ka flaami rüütel de Lannoy ning prantsuse seikleja La Motraye.
Ent põhiline, mida ma sulle tahtsin öelda, kallis Maara, on see, et meie mälupildid on ebausaldusväärsed. Selle teadmisega võiksidki seda raamatut lugeda.
NAISED
MAARA, OLED SA VAHEL MÕELNUD, mis oleks juhtunud siis, kui Eeva poleks Aadamale õuna ulatanud? Tookord seal, paradiisiaias.
Siis oleks inimkonna ajalugu ära jäänud.
Inimesed elaks müütilises algkodus edasi, lapsemeelsetena, igavesti noortena, vaadates tüütuseni teineteise nägu, sest neid oli ju vaid kaks – Aadam ja Eeva. Muidugi kui jumal poleks ajaviiteks veel mõnda samasugust savist juurde vorpinud.
Aga see ei muutnuks asja. Kui ta oleks neid juurde tootnud kasvõi tuhandete viisi, ikkagi jäänuks need olendid paradiisi, kus ei juhtu midagi huvitavat.
Mitte midagi sellist, millest meie elu on praegu täidetud. Ei kadedust, petmist ega mõrvasid, kuid samamoodi jäänuks ära eneseületus, täiuseotsingud, elu mõtte üle juurdlemine.
Oleks igikestev roosamanna. Tuhandeaastane lausigavus.
Kui võtta Piiblit kirjandusteosena (mina võtan; ma olen veendunud, et Tammsaare „Tõde ja õigus“ on vana testamendi süžeede paigutamine 19. sajandi eesti talupoja maailma), siis selleks, et lugu kerima hakkaks, pidi Eeva astuma Jumala keelust üle, võtma puu otsast vilja, sellest esmalt ise hammustama, ulatama siis kaasinimesele – proovi, Aadam, ära ole möku!
SEE, et Eevale juhtunut hiljem justkui ette heideti, kristliku teoloogia ning kultuuri kaanonite järgi teda pattulangemise algpõhjuseks pidades, minnes suisa Eeva vaenamiseni: naine oli nõrk, allus mao meelitamisele, või oli üldse algusest peale maoga mestis – on väga ebaloogiline.
Täielik jama.
Õuna noppimise ja sellest hammustamise lugu pidi algusest peale olema Jumala enda plaan ja tahe.
See nähtub mõningatest anatoomilistest tõsiasjadest. Jumal andis Aadamale nokuks nimetatud organi. Voolis savist pikliku vorsti, mille kinnitas esimesele inimesele hargivahesse.
Ei tea mis hea pärast ta seda tegema pidi?!
Kas peaks Jumalat kahtlustama sadistlikes kavatsustes? Konstrueeris Aadamale tilberdise, mis teeb elu keerulisemaks, kui see muidu oleks, sest sellise organi omanik peab hakkama muretsema, et see tal kusagile vahele ei jääks, et ta seda võsas ragistades ära ei kriimustaks, jões ujudes röövkala või krokodilli lõugade vahele ei jätaks, talvel ära ei külmetaks, ja kõik muud mured, mis kaasnevad ühe tugevasti eenduva kehaosaga.
Ma tean seda päris täpselt – minul on see Jumala „kingitus“ 1982. aasta talvel vene sõjaväes ära külmunud, ta on mul jäänud püksiluku vahele, seda on sipelgas hammustanud ja mesilane nõelanud, sellega on juhtunud asju, mida ma, ausalt öeldes, ei taha mäletadagi.
Nokuks nimetatav asi on ilmne konstruktsiooniviga.
Oletame, et inimese loomise teisel katsel, Eevat nikerdades, võttis Jumal esimese mudeli defekte arvesse ning tegi inimese täiustatud variandile paranduse – jättis kubemest ripneva mõttetuse ära.
Ent kus sa sellega! Ta tegi uue vea. Nüüd oli tal mingil põhjusel vaja sellele uuele, ja eeldatavasti täiustatud inimesele, puurida jalge vahele ava, mis on samuti täiesti tarbetu ja ebapraktiline, sest selle kaudu muutub inimene teistmoodi haavatavaks. Ei hakka kirjeldama mismoodi, sest sellega tegeleb günekoloogiaks nimetatud meditsiiniharu.
See on Jumala „kingitus“ sulle. Talume tema tehtud konstruktsioonivigasid püstipäi ning kannatlikult.
Sajandi teisel kümnendil olen kuulnud üha enam lugusid, kuidas keskkooliõpilased väidavad end olevat aseksuaalsed olendid, kinnitades, et seks ei mängi nende elus mingit rolli, et selline kihu puudub neil üldse. Võibolla see polegi mingi arusaamatu moehullus, vaid katse parandada Jumala kunagine viga?
Parandada vähemalt funktsionaalses mõttes.
AGA jah, see eelmine küsimus: kas Jumal oli sadist?
Ükski monoteistlik usund seda ei väida, vastupidi, pühakirjad kinnitavad, et Jumal on õiglane, armastav, andestav, ettenägelik, kõiketeadja.
Just – ta on kõiketeadja ning ettenägelik.
Teadis ette, et inimesed söövad keelatud vilja, neid tabab suguiha ja siis nad korraga leiavad ka õige rakenduse alakehas paiknevatele pealtnäha väga arusaamatutele organitele.
Esimeses Moosese raamatus öeldakse, et pärast vilja söömist „läksid neil silmad lahti ja nad tundsid end alasti olevat, ja nad õmblesid endale viigilehtedest põlled.“
Võibolla