on mul raske taluda (vt „Autism“).
Sellest kartusest ei saanud Hipe kuidagi aru.
Tema kogemus, saadud sõbrants Enekeniga reisides, oli see, et hääletades võib alati teha uusi rekordeid. Eestist Pariisi neljakümne kaheksa tunniga. Järgmine kord teeme neljakümne tunniga, juhhei! The sky is the limit!
Mina proovisin talle selgeks teha, et hääletamine minuga erineb põhimõtteliselt hääletamisest Enekeniga.
Ükskord ma hakkasin hääletama Pärnust Tallinnasse ning jõudsin kaheksa tunniga Märjamaale. Ja sinna ma olekski jäänud, kui poleks mööda sõitnud üks ülikoolikaaslane, kes mu ära tundis ja peale korjas. Mind ei võeta peale, hoiatasin ma Hipet. Isegi siis, kui sina oled minu kõrval, ei võeta. Ma ei ole Eneken. Ma olen vihase näoga idaeurooplane, selliseid ei taheta peale võtta.
Hipe ei pööranud hoiatusele tähelepanu. Meil kulus nelikümmend kaheksa tundi selleks, et jõuda Varssavisse. Lõpuks saime ikkagi Berliini ringteele ja kui Hipe hakkas kulli ja kirja viskama, et kas me läheme nüüd Lepizigi või Hannoveri suunas, siis ma teatasin, et mulle aitab, mina istun nüüd rongi peale, mis viib mind Varssavisse tagasi.
Hipe ei suutnud mind ümber veenda. Ta tuli koos minuga koju tagasi.
Nii palju siis kavatsusest jõuda üheskoos Pariisi, Madridi, Casablancasse. Jõuda tuhande ja ühe öö maadele.
Ma tegin tookord selle vea, et ei suhtunud Hipe reisikiiksu rahulikult. Ja tema tegi selle vea, et lootis mind pöörata oma usku.
See oli veel üks asjaolu, mis sai meie suhtele saatuslikuks. Võibolla isegi põhiline asjaolu.
Isegi seda arvestades, et tookord, kooselu ajal Hipega, oli mul ju ka Kadi.
Minu lapse ema, kellega ma püüdsin kõigest väest suhet hoida, sest asi puudutas ikkagi last.
See on jälle õudselt triviaalne soovitus, nagu Vigala Sassi või mõne teise guru, Jesper Parve või Peep Vainu suust tulev tarkus, aga ma kindlasti ei annaks kellelegi nõu, et ärgu ta kartku suhet kahe naisega korraga. Peab kartma.
Pole õrna aimugi, kuidas need asjad funkavad islamimaailmas (ma arvan, et pikas perspektiivis ei funka sealgi, sest miks muidu see maailm on omadega perse läinud?).
Isegi kui tunned, et oled õudselt kõva mees ja küll sa kuidagi kahe naisega elades hakkama saad, siis lõpuks pead ikkagi tunnistama, et ega ikka ei saa küll.
MIKS need tarkused peavad tulema nii suurte vigade hinnaga? Miks mulle ei tehtud juba poisipõlves mõned põhilised asjad selgeks?
Perekonnaõpetuses, millest mul pole meeles muud, kui see, et seda andis meie kooli õppealajuhataja, kelle kohta oli teada, et ta pole mitte kunagi ühegi mehega kokku elanud.
Liis on üldse veendunud, et meie koolisüsteem tuleks ümber ehitada nii, et seal on tunniplaanis kaks põhiainet: inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Esimeses tehakse lapsele selgeks, kuidas tema keha töötab, kuidas see aja jooksul muutub, ja kuidas seesama kehalisus käib vastassool, sellelsamal Aadamal või Eeval, kellega laps hakkab kunagi suureks saades elama.
Aga peale kehalise külje peaks veelgi enam rääkima erinevate sugude psühholoogilistest iseärasustest.
Ühiskonnaõpetuses tehtakski selgeks, kuidas need kooselulised ja koosmõjulised asjad käivad erineva suuruse ja erinevate huvidega inimgruppide vahel.
Matemaatika, füüsika, keemia oleks ka muidugi olemas, aga abiainetena, toeks põhiainetele. Matas õpid perekonna eelarvet koostama, füüsikas saad teada, kuidas funkab kodune torusüsteem ja elektrivõrk, keemias …, noh, kodukeemia on üldse üks suur ja põnev maailm.
Isegi muusika ja spordi saab panna inimeseõpetuse ja ühiskonnaõpetuse vankrit vedama.
Kõik selle nimel, et targaks saamine ei käiks kohutavate vigade hinnaga.
ENT tulles tagasi paradiisiaias juhtunud tragikomöödia juurde, vaadates juhtunut maailmaajaloolises perspektiivis.
Kuna naiste ja meeste omavaheline nägelemine on üks arengu tõukejõudusid, siis, Maara, ära sa suureks saades oma sisemuses peituvat Eevat nii väga alla ka suru. Kas siis õuna ihaledes või tüütu mao peale kitudes.
Kui on õige Aadam sinu kõrval, siis anna aga minna. Ja kui pole sattunud õige, siis leiad uue ja parema.
See ongi tegevus, mida nimetatakse „eluks“.
AUTISM
MAARA, NÜÜD, KUS SA OLED TÄISKASVANUD INIMENE, on sinuni ilmselt jõudnud äratundmine, et sinu perekonnas, või pigem ma ütleks – sinu hõimlaste hulgas, on veidraid tegelasi. Boheemlasi, „segopäid“, kunstnikke. Ma püüan enam-vähem ausalt ära rääkida, anda sulle aimdust, millised geenid võivad sind ohustada selle tõttu, et sa oled minu lapselaps.
Esmalt veidi teooriat ning ajalugu.
Autismi kui sündroomi kirjeldas esmakordselt lastepsühholoog Leo Kanner 1943. aastal. Kanneri sõnastuses on see „kaasasündinud võimetus astuda tavapärasesse, bioloogiliselt määratud afektiivsesse kontakti teiste inimestega.“ Pikka aega peeti autismi halbade lastevanemate tingitud defektiks, leiutati tähistus „külmkapiema“ (refrigerator mother), aga siis tõestati, et selliste laste vanemad ei erine sugugi nn tavaliste laste vanematest. Siit jõuti seletusi otsides neurobioloogiliste põhjusteni.
Praegusel hetkel, kui ma seda kirjutan, peetakse autismi neuronite ühendushäireks. Ajus olevad kontaktid ühenduvad kuidagi teistmoodi kui nn normaalsetel inimestel. Ma ei ole asjatundja, võibolla peaks seda kuidagi teistmoodi kirjeldama. Sündroom avaldub esimesel kolmel eluaastal, süvenedes elu jooksul. Põhisümptomiteks on häiritud või defektne või ebapiisav sotsiaalsus (jällegi – võrreldes mingisuguse „õige“ või „keskmisega“), suhtlusvõimekus on kehvapoolne, ettekujutusvõimega on ka mingid kõrvalekalded, selle kõigega kaasneb stereotüüpne käitumine, elus avalduvad korduvad mustrid. Kognitiivsel tasandil näitavad autistlikud lapsed normist hälbivat tajumis- ja tähelepanuvõimet ning mälu.
Kas selle eest on vastutav ka mõni kindel geen, sellele pole minu ajal veel jälile jõutud. Aga geenid on süüdi kõiges, nii minu ajal usuti, nii et küllap ka selles.
Eelistatakse rääkida autistlikust spektrist. Spekter, näiteks valgusespekter, tähendab erinevaid värve, suurt variatiivsust. Vikerkaarevärvid on siin kõige ilusam näide.
Ühe viimase teooria kohaselt on autist tabatud „intensiivse maailma sündroomist“. See pöörab ümber varasema seletuse autistliku inimese ebapiisavast empaatiavõimest, minnes teise äärmusse: autisti vastuvõtuvõime on ülimalt intensiivne, mistõttu tema aju on sunnitud läbipõlemise vältimiseks välja lülituma. Puhtalt enesekaitseks.
Kui väljalülitumine ei õnnestu, võib järgneda hüsteeriapuhang, kontrollimatu raev, märatsemine, kus laps hakkab talle ette jäänud õpetajaid-kasvatajaid hammustama, neid millegagi loopima või püherdab konvulsiivselt tõmmeldes maas. Kunagi varasematel aegadel seostati autismi, tollal veel diagnoosimata vaimuseisundit, epilepsiaga. Enne Leo Kanneri pandud uut diagnoosi liigitati niimoodi käituvaid lapsi ka skisofreenikute hulka.
Tegelikult aga liigitub asi pigem elektrotehnikasse – kui on lühiühenduse oht, löövad kaitsekorgid suure pauguga välja, laps tõmbub iseendasse nagu tigu karpi, nagu kilpkonn oma rüüsse ning ei võta välismaailma ärritajaid enam vastu.
„Intensiivse maailma teooriaga“ tuli 2007. aastal välja närviarst Henry Markram. Mina lugesin tema järeldusi alles 2018. aastal, kui mul oli sellest sündroomist juba ükskõik, aga ikkagi on tore kasvõi suure hilinemisega teada saada teooriast, mis näikse kõige paremini seletavat minu endaga kogu mu elu jooksul toimunut.
Liis,