tavakooli, et nad omandaks edasises elus vajalikud sotsiaalsed oskused ning, mitte unustades ka „normaalset“ enamust, et nn normintellektiga lapsed harjuks suhtlema ning kokku puutuma „teistsugususega“.
Siin tahaks nüüd õhata, et jumal küll, kui tüütud on poliitilise korrektsuse kammitsad. Ei saa kirjutada: et normaalne enamus harjuks ebanormaalse vähemusega, sest kohe küsitakse, et vabandust, aga mis tähendab „normaalsus“, kuidas te seda defineerite?
Defineeritakse samamoodi nagu Harju keskmist, see tähendab – ei defineeritagi.
Seda lihtsalt teatakse. Kõigile, kes jäävad koolis, sõjaväes, muudes suletud gruppides olles ja tegutsedes (sunnituna selleks) väljapoole Harju keskmist, antakse kiiresti ja ühemõtteliselt teada, et nad ei sobi teistega, neid ei taheta, kadugu nad silmist, kärvaku maha.
Lapsed on teadagi julmad. Neile omase julmusega tuleb maast madalast tegelda, kasvatada nad empaatilisteks ning arvestavateks.
Ma ei tea, kas tänapäeva inimestel on vaimuhädasid rohkem kui eelnevatel põlvkondadel. Psühhiaatreid on rohkem, seda kindlasti, ning neil kõigil on vaja tööd, aga selle lihtsa tõdemuse pealt ei saa hakata ehitama oletust, et moodsat maailma tabanud psühhiaatriliste diagnooside laine on pelgalt ühe tsunfti vandenõulise tegevuse tagajärg.
Ameerika Ühendriikides tabab WHO hinnangul 47,4 protsenti inimestest elu teatud hetkel mingi psüühiline häda. Neil on psühhiaatrilistes klassifikatsioonides oma koodid: meeleoluhäired, ärevushäired, tähelepanuhäired ja sõltuvus ainetest (ära küsi, kuidas selle kõige esinemist arvutatakse kümnendiku protsendi täpsusega), kusjuures sellesse statistikasse pole arvatud söömishäireid, isiksusehäireid ega skisofreeniat (ära küsi, miks peab neid häireid vaatlema eraldi), ehkki need hädad annavad elanikkonna vaimsetele häiretele tublisti lisa, sest tabavad veel viitteist protsenti inimestest.
Taas, ma ei tea, kas statistikast välja jäetu laastab juba mainitud 47,4 protsenti õnnetutest või on nad omaette hädaliste grupp. Võibolla on ühel inimesel mitu diagnoosi korraga: midagi esimesest loetelust ja midagi teisest.
Kaudsed tõendid vihjavad olukorra tõsidusele. Kunagi 2017. aasta suvel juhtusin ühe meie noore särava intellektuaali (Prantsuse lütseum, New Yorgi ülikool, ajakiri Vikerkaar) juures veini jooma, mille käigus kuulsin kogemata pealt tema vestlust kellegi ingliskeelse inimesega. Telefonitsi. „Now is on schedule vacation, vacation, vacation …,“ hüüatas noor intellektuaal entusiastliku häälega, nagu oleks veennud murelikke vanemaid või vanavanemaid selles, et temaga on kõik korras. Ainult et millegipärast inglise keeles. Jutukatke tundus mulle nii kummaline, et ma rääkisin sellest teistele: näete, majaperemees lõõgastub siin meiega veini rüübates ning annab sellest samal ajal mingile kaugele ingliskeelsele sõbrale aru.
Selle peale vaatas särava intellektuaali sama särav sõbrants (Treffneri gümnaasium, Tartu ülikool ja Tallinna ülikool, semiootika, teatriteadus) mind nagu alaarenenut, ühmates: „Ta rääkis isikliku psühholoogiga, Ameerikas on kõigil psühholoogid …“
See on huvitav fenomen. Endistel aegadel püüti kõiksugu vaimseid diagnoose maha salata, näiteks mu oma vanamoodsatel seisukohtadel püsivas perekonnas pole kunagi tahetud rääkida pereliikmete vaimsetest eripäradest, ikka on sellele leitud süütult kõlavad metonüümid (ah, oleme kõik nii väsinud; oh, meil on elus nii palju raskusi tulnud üle elada …), aga suures ja moodsas maailmas hakkab see tabu murduma. Omada mingit diagnoosi muutub isegi nagu auasjaks. Mitte ainult kunstnike, kirjanike või näitlejate hulgas.
Ka „lihtne inimene“ võib rääkida innustunult oma bipolaarsest häirest. Seda tuli mul Käsmus elades ühe väga energilise tüübiga kokku puutudes kogeda: sel ajal, kui ma seal viimast aastat elasin, terroriseeris mees tervet küla. Hakkasin teda sel põhjusel omaette „staarinvaliidiks“ kutsuma, kahtlustades teda psühhiaatrilise diagnoosi taha peitumises selleks, et teda kõikvõimalike sigaduste korraldamise pärast vastutusele ei võetaks.
„Ma olen hull, tead sa, ära sa minuga jama …“
Kurat küll, kes poleks tänapäeval hull?!
Ometigi olen ma veendunud, et see epideemialaadne nähtus pole teesklus ega psühhiaatrite tsunfti vandenõu. See võib olla reaktsioon globaliseeruva maailma painetele. President Lennart Meri õpetas meid Vana Targa Mehena juba 90-ndatel, et tänapäeval peab ühe koha peal seismiseks jooksma kõigest väest. Aga kes on selleks psüühiliselt valmis? Jooksma niimoodi aastaid. Ei, keegi pole.
Tegelikult laenas Meri oma kuulsa ütluse Punaselt Kuningannalt, kes valitseb 19. sajandil kirjutatud psühhedeelses jutustuses „Alice Peeglitaguses maailmas“ ühte õige kummalist maad, riiki või meeleseisundit. Küsimus pole vaimuhaiguste sagenemises. Kaleidoskoopilise kiirusega muutuvas ühiskonnas tuleb välja üha enam nõrku lülisid. Ja nende lülide enesetunnet tuleb ülespoole kõpitseda.
Ülimalt huvitav lugemisvara on tuntud inimeste nimekirjad, keda arvatakse olnud autistid, või siis Aspergeri sündroomiga, see on spektri üks avaldusvorme. Aspergerid saavad ühiskonnas funktsioneerimisega paremini hakkama.
Eesti kultuuriruumis oli sellise eripäraga näiteks Uku Masing, keda paljud peavad kõige targemaks eestlaseks läbi aegade. Muistsete Lähis-Ida keelte tõlkija Amar Annus on sellest ühes Akadeemias kirjutanud. Annus ise on samuti autist, võibolla sellepärast ta ongi asja seletamise südameasjaks võtnud.
Aspergeri sündroomi kahtlustatakse Albert Einsteinil ja Isaac Newtonil, kuigi diagnoosipaneku katsed juba surnud geeniustele on kahtlane võte, ükski oma kutsest lugu pidav psühhiaater ei saa nende kohta midagi kindlat väita. Ent loetletakse sümptomeid, näiteks Einstein oli kuni seitsmenda eluaastani omaette hoidev laps, kes paistis silma sellega, et kordas obsessiivselt ühtesid ja samu lauseid.
Evolutsiooniteooria väljamõtleja Charles Darwin oli tuntud kui erakordne detailide tähelepanija, kuid tal oli suuri raskusi sotsiaalse suhtlusega. Taas üks sümptom.
Veel üks võimalik juhtum on Ühendriikide kolmas president Thomas Jefferson, Iseseisvusdeklaratsiooni autor ning seega USA rajajaid isasid, nn founding father, kelle kohta arvatakse, et Valgesse Majja jõudnutest on tema olnud läbi aegade kõige kõrgema IQ-ga. Ta oli arhitekt, diplomaat, teadlane, jurist, ühiskonnakujundaja. Samas olnud Jefferson võimetu inimestega kontakteeruma, ta oli kehv avalik esineja ning väga tundlik valju heli suhtes. Nagu sa võid oletada, ka need on Aspergeri sündroomile vihjavad asjaolud.
Reetlikke jälgi on leitud renessansiajastu kunstniku Michelangelo eluloost. Veel on kahtlusaluste nimekirjas Claude Monet, Vincent van Gogh, Andy Warhol, Ludwig van Beethoven, Claude Debussy, Mozart, Hans Christian Andersen, Lewis Carroll, James Joyce, Ludwig Wittgenstein.
Loed ja tunned rõõmu; ah milline seltskond!
Kirjanikuna on see mulle väga arusaadav. Kirjanik on kohustatud olema ebanormaalne, see näitab, et tegemist on loomingulise natuuriga. Ühes nõukogudeaegses novellis, kui ma ei eksi, siis Mihkel Muti omas, kirjeldatakse õnnelikku noorkirjanikku, kes tuleb kõrtsis vanemate seltsimeeste lauda ning sosistab joovastunult, et käis Seevaldis ja talle pandi diagnoos. No selge lugu, pärast seda ei saa temas kui kirjanikus enam keegi kahelda.
Autistlik spekter on midagi sellist, mis muudab meid eriliseks ning väärtuslikuks.
Levinud müüt, mille eest peab ilmselt aitäh ütlema massikultuurile: kõik need „piinatud geeniused“ ja muud sotsiaalselt defektsed tüübid, nagu mängib Dustin Hoffman „Vihmamehes“ või kujutab kirjanik Mark Haddon põnevusjutus „Salapärane juhtum koeraga“.
Tegelikult on enamik autiste vägagi keskpärased. Või ka tugevasti alla keskpärase.
Või hüva, autistil võivad olla mõned üleloomulikuna tunduvad võimed, millest pole nn normaalses inimühiskonnas suurt kasu. Midagi sellist nagu kirjeldatakse Murakami romaanis „Kafka mererannas“, kus lapsepõlves tundmatu haiguse läbipõdenud mees on kaotanud oskuse lugeda ja kirjutada, kuid on justkui selle asemele saanud võime mõista kasside keelt.
Tore