selgitas ta, olid solvanud – isiklikult solvanud – kaht kolmandikku Inglise härrasmeestest, kuidas saab siis imestada, kui nad kätte tasuvad?30
Edwardi pulm jäi viimaseks samavõrra ebaväärikate, troonipäriluse huvides korraldatud paariminekute reas kuninglike hertsogite ja Saksa printsesside vahel, aga ka lootuses, et parlament eraldab igale hertsogile abielumehena suurema elatusraha. Edwardi noorem vend Cumberlandi hertsog oli abiellunud kolm aastat varem printsess Fredericaga ning Cambridge’i hertsog vaid kuus nädalat enne tänast tseremooniat printsess Augustaga. „Õilsa patriotismivaimuga,“ kirjutas üks vaoshoitud Victoria-aegne ajaloolane, asusid kuninglikud hertsogid „täitma oma rasket kohust kindlustada pärijad ja tugevdada toonipärilust.“31 Noh, seda võis ka nii öelda. Üks mitte nii lipitsev kaasaegne satiirik väitis hoopis:
Iga kuninglik paar on ägedalt asja kallal,
jahtides pärijat.32
Seda pooleldi naeruväärset kavatsust ruttu järglasi saada hakati kutsuma beebiralliks. Tagasi vaadates teame muidugi, et selle võidab Victoria, aga tollal ei olnud see kaugeltki kindel.
Edward otsustas ajada Gibraltari garnisoni vormi samasuguse raevuka rangusega, nagu talle oli endale Hannoveris kadetina osaks saanud. Kehaline karistamine ei olnud talle võõras. Üks tema õdedest meenutas, kuidas õpetajad peksid kuninglikke hertsogeid lapsena pika piitsaga nagu koeri.33
Paraku pingutas Edward distsipliiniküsimustes üle. Süüdistused jõhkruses – teenitud või mitte – saatsid teda kogu sõjaväelise karjääri vältel. Tal oli ka raske aru saada, kuidas või millal lõdvaks lasta ning tema teenijaskond pidas teda keeruliseks isandaks. Räägiti, et nad kaebasid tema ranguse ja erakordse korraarmastuse üle.34 Need omadused pärandas ta oma tütrele Victoriale, kes osutus samuti üksikasjadele orienteerituks ja oli väga pühendunud pooleli olevatele ülesannetele.
Teiseks oli Edward Gibraltaril hädas kliimaga, mida ta pidas oma tervisele kahjulikuks; kolmas häda oli üksildus. Adelaide Dubus oli talle õpetanud, mis on armastus, ning kaotanud nii naise kui ka lapse, igatses Edward naissoost seltsilist. Ta tundis, et on üle pelgalt sensuaalsest naudingust ning otsis enda sõnul seltsilist, mitte hoora.35
Jõudis kätte Thérèse-Bernardine Mongenet’, madame Julie de Saint Laurent’i (1760−1830) kord. Edwardi pikaajaline kaaslane ja armuke jäi mehe juurde kahekümne kaheksaks aastaks.36 Üks Edwardi sõber leidis Julie, ühe Prantsuse aristokraadi varasema kallima, Marseilles’st Edwardi üksikasjalike juhtnööride järgi. Hertsog oli öelnud, et ta soovib une Jeune Demoiselle’i, kes oleks ka andekas laulja.37 Julie saabumine oli suur kergendus Edwardi personalile Gibraltaril, kes uskusid, et ametliku armukese määramine päästaks hertsogi – ja nemad – teistest armulugudest, mis võiksid osutuda nii ohtlikuks kui ka häbiväärseks.38
Hoolimata Edwardi julmurimainest on tema elus midagi julmalt nukrat. Isa sundis teda aastakümneteks Suurbritanniast pagulusse. Rahamured tekitasid masendust. Selle otseseks põhjuseks oli kasvatus, mis andis kõigile kuninglikele hertsogitele sügava veendumuse oma staatusest ja elustandardist, mida nad peaksid järgima, ning viletsa arusaamise raha väärtusest.
Gibraltaril ei pidanud Edward kaua vastu ning saadeti edasi Kanadasse. „Mind jäetakse vegeteerima,“ kirjutas ta, „sellesse kõige süngemasse ja masendavamasse paika maa peal.“ Aastad möödusid. Ta oli nüüd peaaegu kolmkümmend, kurtis Edward, ja vendadest ainus, keda hoiti välismaal.39 Ta jäi ilma kogu Napoleoni sõdade elevusest ja võimalusest end lahinguväljal tõestada. Pärast suurt anumist lubati Edwardil Londonisse naasta, kuid ta põhjustas siis skandaali, minnes koos Juliega. „Seda võib teha välismaal,“ hoiatas üks ta noorematest vendadest, „aga võid olla kindel, et kodus seda teha ei saa.“40 Edwardist oli saamas valge vares, kes ei olnud oodatud isegi oma pere sekka. Võib-olla sellepärast, et Edward hakkas end tundma väljaheidetuna, oli ta äärmiselt konservatiivsete kuninglike hertsogite seas üks liberaalsemaid ning võttis korduvalt sõna hariduse, orjapidamise lõpetamise ja katoliiklusele kehtinud piirangute kaotamise poolt. Kuigi see kõlab ebatõenäoliselt, huvitus ta isegi sotsialistlikest teooriatest.41
Victoria isa oli niisiis vaevatud mees, kes ei teadnud, mis on tema eesmärk. Kohustused olid viinud ta Saksamaale, Šveitsi, Hispaaniasse ja Kanadasse, kuid tegelikult igatses ta kodu, turvalisust ja romantilist õnne. Ta püüdis parandada oma enesetunnet absurdse raiskamisega, eriti mis puudutas maju ja sisekujundust. Võlad paisusid nii suureks, et 1816. aastal moodustati tema rahaasjade juhtimiseks komitee. Komitee andis talle aastasest 27 000 naelsterlingi suurusest elamisrahast kätte vaid 11 000, jättes 16 000 võlausaldajatele. Isa võlgade tagajärgedega tegelemine aitas hiljem kujundada tütre hoopis rangemat suhtumist rahasse.
Lahkunud viimaks sõjaväest, viis Edward Julie elama Brüsselisse, kuna seal oli elu odav.42 Kuid sarnaselt vendadega nägi temagi oma rahalisest tühermaast üht väljapääsu: abielu. „Ma abiellun,“ teatas ta ühes suurelises avalduses, „troonipäriluse huvides.“ Siis avaldas ta teise motiivi: „Ma eeldan, et Yorki hertsogi abielu peetakse pretsedendiks. See oli abielu troonipäriluse heaks ning kokku lepiti 25 000 naelsterlingis ... Mina olen rahul sama summaga.“43
Nii hakkas Edward vaikselt sobiva kaasa järele ringi vaatama. Tema jahimaaks oli Saksmaa, mis oli tollal endiselt tillukeste vürstiriikide lapitekk, mitte ühtne riik. Neis väikestes õukondades oli päritolu kõrges hinnas ning Saksa riikide sinivereliste protestantlike printsesside eksport õitses. Edward oli piisavalt argpükslik, et Juliele oma uuest missioonist mitte rääkida. Ei ole meeldiv lugeda, kuidas ta alates otsuse langetamise päevast iga päev naise ees teeskles. Viimaks luges vaene Julie ajalehest Morning Chronicle, et Edward otsib abikaasat. Artikli lõpetanud, tegi ta nii eriskummalist häält ja sattus nii tugevatesse krampidesse, et teised pidasid teda haigeks. Ajakirjandus oli talle öelnud seda, millest kallim ei olnud rääkinud: et nende suhe oli läbi.44
Edwardi välja valitud pruut – kuninganna Victoria ema – oli Leiningeni vürsti lesk Marie Luise Victoire (1786–1861), keda kutsuti Victoire’iks. Ta oli pikka kasvu ja hea kehaehitusega, üsna suur, kuid kena figuuriga, ning tal oli väga valge nahk, mustad silmad ja mustad juuksed.45 Ühe moeajakirjaniku sõnul olid tema värvideks kaarnasuled, veri ja lumi. Inimeste meelest oli Victoire’il vedanud, et ta ei olnud pärinud oma Coburgi suguvõsale iseloomulikku kongus nina.46 Victoire ei olnud üksnes välimuselt kena, vaid armastas ka uhkelt riietuda. Tema garderoobi kuulus valge sügava dekolteega siidkleit, mida ääristasid pits ja ruuduline pael ning lilla lillemustriga atlasskleit.47 Ta võis kulutada üheleainsale uhkele kübarale üle saja naelsterlingi.48
Astudes nüüd prints-regendi käevangus salongi, varjutas Victoire Adelaide’i täielikult. Kahvatu Adelaide kandis hõbedavärvi kleiti, ent Victoire’i loomupärast jumekust täiendas rikkalike kuldkaunistuste ja Brüsseli pitsiga kleit, mida ehtisid maitsekalt kuldsed tutid.49 Pulmakleidi oli tellinud kuninganna Charlotte ise ja see maksis üheksakümmend seitse naelsterlingit, mis võrdus hästi tasustatud guvernandi nelja aasta palgaga.50 See oli unelmate kleit, mida kirjeldati üksikasjalikult ajalehes The Times. Uued üliliibuvad musliinkleidid, mis muutsid kandja Kreeka samba sarnaseks, meeldisid ja sobisid Victoire’ile. Nende liibuv lõige sundis naisi kandma uut tüüpi aluspesu, pahkluudeni ulatuvaid aluspükse, et säilitada õhukese valge riide all sündsus. Paar Victoire’i aluspükse on endiselt Victoria ja Alberti muuseumis.
Kuldtutiline Victoire oli nüüd kolmekümne ühe aastane. Nagu Adelaide, abiellus temagi endast palju vanema mehega, kuid suhtus sellesse rahulikult. Victoire’i Coburgi sugulased olid ambitsioonikas ülespoole rühkiv kamp, kes oli abielude kaudu imbunud paljudesse Euroopa esiperekondadesse. Victoire’i vend Leopold oli Briti printsessi Charlotte’i lesk. Charlotte’i surm oligi tänase tseremoonia peapõhjus. Sellega oli Leopold kaotanud võimaluse saada Inglise kuninganna abikaasaks. Ent kui üks Coburg langes, tõusis esile teine.
Victoire’i esimene abikaasa oli alati pööranud naisele vähem tähelepanu kui oma jahikirele. Kuid nüüd