ohverdamist.
Ent Victoire’i sõprade meelest olnuks rumal lükata tagasi säärast saaki nagu Briti prints. Ta tunnistas, et Edwardi kena figuur oli jätnud talle sügava mulje, kui prints teda keelitama tuli. „Kuidas,“ küsis keegi Victoire’i lähedastest, „saad sa tagasi lükata nii auväärse ettepaneku?“51
Aga kui Victoire ettepaneku viimaks vastu võttis, ei kadunud kahtlused siiski täielikult. „Ma jätan maha meeldiva ja iseseisva positsiooni,“ kirjutas Victoire Edwardile, „lootuses, et saan tasuks teie kiindumuse.“52 Victoire teadis suurepäraselt Juliest ja sellest, et Edward hoolib naisest endiselt. Ta võis vaid Jumalat paluda, et leiab teises abielus rohkem õnne kui esimeses.53 Victoire’i karminäoline vend Leopold jagas tema närvilisust. Tema õde abiellus sassis perekonda, mille liikmed vihkasid üksteist uskumatu kibedusega. Lisaks oli Suurbritannia ärile suunatud, kriitiline ja avatud ühiskond, millega Coburgid ei olnud oma aupaklikus Saksamaa kodus harjunud. „Vaene Vicky,“ tunnistas Leopold, „kardab väga, et teda hakatakse Inglismaal naeruvääristama.“54
Pealtnäha oli tänane tseremoonia Kew’ lossis kummaline pulm, kus kõiki pooli vaevasid kahtlused ning keegi ei abiellunud armastusest. Kuid Edward ja Victoire elasid ajal, kui uus kunstiliik, armastusromaan, hakkas raamatukogudesse hiilima. Alles värskel üheksateistkümnendal sajandil hakkasid inimesed arvama, et peale perekondliku kohuse ja majandusliku vajaduse peaks paare kokku tooma ka armastuse välgunool. See mõte oli iseäranis aeglane tungima Euroopa kuningakodadesse, kelle positsioon sundis neid suhetes lähtuma praktilistest kaalutlustest. Ometi võisid Edward ja Victoire loota, et nende abielust tuleb midagi enamat. Nagu Jane Austeni kangelanna Anne romaanis „Veenmine“, mis ilmus samuti 1818. aastal, hakkas Victoire uskuma teist võimalust armastuseks.
Altari ees seistes oli Victoire’il käes paber anglikaani jumalateenistuse saksakeelse tekstiga. Kui peapiiskop temalt küsis: „Kas sa võtad selle mehe oma laulatatud abikaasaks?“, nägi paber ette, et ta vastaks: „Ich will.“55 Ta ei öelnud seda oma saatusega leppides, vaid lootusrikkalt.
Nüüd kirjutas prints-regent abielutunnistusele kaks korda alla, esmalt eemal oleva kuninga ja siis enda nimel.56 Ka kuninganna Charlotte andis allkirja ja lahkus kiiresti toast. Ta oli vaevalt suutnud haigusest üle olla, ent ei jaksanud päris kindlasti osaleda rikkalikul pidusöögil, mis pidi serveeritama kell viis. Teised pulmakülalised suundusid kitsast trepist alla söögisaali, kus tõsteti toost üksteise terviseks. Iseäranis nautis pidusööki prints-regent, nagu tõestab tema säilinud pükste 55-tolline vööümbermõõt. Kuninglik õhtusöök serveeriti Rootsi lauana, kust pidulised said oma soovide järgi valida. Esimene käik oli valik suppe, kala ning eelroad ja suupisted, teine käik aga praad ja peened köögiviljad. Kui kõige pirtsakam külaline midagi suupärast ei leidnud, oli kõrvallaual alati külm liha.
Oli üsna suur tegemine paluda kaaseinestajatel endale midagi pakkuda, kui soovitud roog asus laua teises otsas. Suhtlus ja vestlus ei voolanud vabalt, üheks põhjuseks kahtlemata keelebarjäär. Victoire oli hoolikalt harjutanud oma kõnet, mis oli kirjutatud foneetiliselt inglise keeles, mida ta ei osanud:
„Ei hoeve to regrétt, biing aes yiett so littl cônversent in thie Inglisch lênguetsch, uitsch obleitschës – miy, tu seh, in a veri fiú words, theat ei em môhst grêtful for yur congratuleschens end gud uishes.“57
Pärast suurejoonelist söömaaega sõitsid Edward ja uus Kenti hertsoginna tõllaga minema, William ja tema värske Clarence’i hertsoginna suundusid aga koos prints-regendiga ajamajakesse teed jooma.
Kuninganna Charlotte oli liiga haige, et teepeol osaleda, tegelikult ei lahkunud ta Kew’ lossist enam kunagi. Ta suri neli kuud pärast poegade pulma ning vaid kahe toa kaugusel laulatuse toimumiskohast. Kuninganna piinarikas lõpp määris Kew’ peale haiguse ka surmaga ja naljakas tilluke loss kaotas kuningliku perekonna soosingu. Kuninganna Victoria ajal oli see tema laste maakoduks ning ta kinkis selle 1898. aastal oma seitsmekümne üheksandal sünnipäeval riigile ja avas külastajatele. Teiste seas oli vaatamiseks väljas ka tugitool, milles tema vanaema suri.
Mis puutub Edwardisse ja Victoire’i, siis olid nad kaks kuud pärast pulmi tagasi Saksamaal, sest naise valdustes oli odavam elada. Kui nad Madalmaadest läbi sõitsid, märgati neid ballil liitlasarmee auks, mis okupeeris endiselt maid pärast 1815. aasta Waterloo lahingut. Edwardit nähti õrnalt oma valssi keerutava naise põske puudutamas, et näha, kas tal ei ole liiga palav. Edward oli ärevil, sest neil oli tunne, et Victoire on juba rase.58
See armastav põsepuudutus oli oluline märk sellest, et alanud oli veel midagi. Ebasoodne pragmaatiline liit, mille keskmes olid raha ja troonipärilus, võttis tuld, muutus kirglikuks ning andis tütre, kes oli samuti suuteline suureks kireks.
2
Sünd: Kensingtoni palee, 24. mai 1819
24. mai varahommikul tibutas peent uduvihma. See piserdas pärnaavenüüsid ja Ümmarguse tiigi tuhmi veepeeglit Kensingtoni palee pika madala idapoolse fassaadi ees. Voodis lamav Victoire nägi aknast koidupuna tiigil peegeldumas. Ta oli täiesti ärkvel. Kuigi see oli tema kolmas sünnitus, oli ta niisama ärevil nagu esimesel korral: „Mulle on kõik uus ... sellest, kui ma lapse sain, on möödas üksteist aastat.“1
Kensingtoni palee asuks nagu metsas, rohelised aiad kaitsevad lossi Londoni kesklinna sagina eest. See punastest tellistest plaanipäratu hoone oli George’i ajal õukonnaelu keskpunkt. Kuid 1819. aastaks oli sellest saanud üsna lagunenud vanadekodu kuningakoja vähem tähtsatele liikmetele ning elu siin oli täiesti nagu maal. Lossist lõuna pool olid köögiviljaaiad. Põhjas olid kruusaaugud ja meeldiv Camden Hilli küngas. Peaaegu maal asuv loss oli ehitatud astmahaigele kuningale William III-le, kellel oli jõekalda sudus asuvas Westminsteris raske hingata.
Victoire’i voodi asus üsna ekstsentriliselt tema abikaasa Edwardi alumise korruse ruumide söögisaalis. Toas oli sisse seatud haiglapalat.2 Seinu kattis sinine tapeet, ruumis oli hõbetatud klaasist kena peegel ning sealt oli tagatrepi kaudu otsepääs all asuvasse kööki. Tavaliselt toodi sellest trepist toitu, kuid nüüd oli see niisama käepärane kuuma vee tassimiseks.3
Söögisaal oli valitud sünnituseks ka seetõttu, et selle kõrval asus salong, kus salanõukogu liikmed, teiste seas Wellingtoni hertsog, siseminister ja Canterbury peapiiskop said mugavalt oodata ja vaadata. Need aukandjad kogunesid iidse traditsiooni järgi tunnistama iga kuninglikku sündi. Nende ülesanne oli kontrollida, kas laps sünnib elusa ja tervena, ning kanda hoolt, et ema voodisse ei saaks surnult sündinud lapse asemel sokutada teist.
Nende kohalolekut nõudsid 1688. aasta sündmused, kui söepanni sisse peidetud asenduslaps olevat toimetatud kuninganna Modena Mary surnult sündinud lapse asemel tema voodisse. See oli libauudis, ent järgnenud skandaal andis oma osa edukaks riigipöördeks Mary ebapopulaarse abikaasa, katoliikliku kuninga James II vastu. Sünnituse jälgimine pidi tagama, et midagi säärast ei saaks rohkem juhtuda.
Kui Edwardi noorema venna, Cambridge’i hertsogi abikaasa oli vaid paar kuud varem, märtsis sünnitanud, oli Clarence’i hertsog tuppa tormanud, et lapse sugu ülevaatusega kindlaks teha, enne kui saatis kullerid teatama, et Cambridge’id olid äsja beebivõidujooksus ette rebinud.4 Victoire’i sünnitust jälgiti samasuguse huviga. Poisid kogunesid lossi taha siseõue, valmis tormama ajalehetoimetustesse. Külla saabuvate õnnitlejate tõllarivi ulatus Kensingtoni paleest Hyde Park Cornerini.5 London oli põnevil, kas troonipärilusreas kõrgemal kohal asuv Kenti beebi tuleb turvaliselt ilmale, et tilluke Cambridge üle trumbata.
Victoire’i kõrval söögisaalis oli tema abikaasa, kes osutus üllatavalt moodsaks isaks. Kogu möödunud öö oli Edwardit jahmatanud kannatlikkus ja leebus, millega tema naine teravaid valusid talus. „Ma ei lahkunud tema juurest algusest lõpuni,“ teatas Edward hiljem uhkelt.6
Need kaks ebatõenäolist armukandidaati olid avastanud ehk iseendagi üllatuseks teineteise juures midagi, mida nad olid ammu otsinud. Jõhkrusest ei olnud enam juttugi. Silmitsi