Kuninganna Victoria. Tütar, naine, ema, lesk. Люси Уорсли

patjadele.“³⁹

      Testament andis Victoire’ile tugevama positsiooni, kui ta oleks eales osanud kujutleda. Monarhil oli õigus, lausa kohustus kontrollida oma pärija isikut ja haridust. Vaid paar põlvkonda tagasi oli George I võtnud ühe konflikti järel oma pojatütred nende vanemate käest ära. Victoire’il lasus nüüd üüratu vastutus. Ta pidi oma kohustuste täitmiseks leidma endas uskumatu jõu, kuid keegi ei olnud kunagi õhutanud temas erilist enesekindlust.

      Kui pühapäeva, 23. jaanuari pime hommik viimaks koitis, oli Victoria isa surmale väga lähedal. Kohalolija, kes seisis tema voodi eesriide kõrval, kuulis teda sügava tundega ütlemas: „Kaitsku kõigevägevam mu naist ja last ja andestagu mulle kõik minu patud.“ Edwardi viimased teadaolevad sõnad olid mõeldud Victoire’ile: „Ära unusta mind.“⁴⁰ Kell kümme jaanuarihommiku hämaras valguses teatasid vana kihelkonnakiriku kellalöögid kurbusest haaratud külale, et hertsog on surnud.⁴¹

      Edwardi käsi oli ikka veel naise käes. Victoire oli haiguse ajal mehele kõiki rohtusid andnud, ta ei olnud viis päeva riideid vahetanud ega viis ööd maganud, olles puhanud vaid väiksel diivanil mehe voodijalutsis. Ta oli „vaest Edwardit lausa jumaldanud,“ kirjutas keegi, kes tundis neid mõlemat, „nad leidsid tõesti teineteises õnnistuse.“⁴² „Meie kallis mamma,“ kirjutas Victoire’i vanem tütar Feodore, „kannatas väga sügavalt.“

      Lapse pärast tegi Victoire kõik, et leinale mitte liialt järele anda.⁴³ Töö tahtis tegemist. Edwardi hing oli majakesest lahkunud, aga keha alles. See tuli nüüd palsameerida ja roosipärjalisse võõrastetuppa välja panna. Kohalikud inimesed tulvasid majja vaatama, möödudes lävel kahest mehest, kes mõlemad hoidsid käes musta lippu. Kõik, kes olid hästi riides, lubati viimset austust avaldama, ja kohale tuli nii palju inimesi, et sisse tuli seada ühesuunaline liikumine. „Me kõik läksime,“ kirjutas üks noor daam lähedal asuvast Salcombe’ist, et näha musta riidega kaetud elutuba, mida valgustasid vaid „väga kõrgetesse küünlajalgadesse asetatud suurimad küünlad, mida keegi näinud oli.“⁴⁴ Pukklaudadel oli urn Edwardi südame ja sisikonnaga ning tema hiiglaslik kirst. Pikakasvulise hertsogi mahutamiseks oli kirst seitse ja pool jalga pikk ja kaalus rikkaliku sametist kirstulina all üle tonni.⁴⁵

      Kirst oli majas väljas kauem, kui keegi oleks oodanud, ning tervelt kaks nädalat hiljem, 7. veebruaril 1820, korraldati viimaks uhke rongkäik, et toimetada tema säilmed Windsorisse.⁴⁶ Viivituse põhjuseks oli asjaolu, et 29. jaanuaril, nädal pärast Edwardit, suri viimaks George III. See tähendas, et seitsme päevaga oli Victoria astunud kaks sammu troonile lähemale. Nüüd oli tema ja trooni vahel vaid kolm inimest: George IV, Clarence’i hertsog ja viimane lisandus beebide võiduajamisse, Clarence’i kahekuine laps.

      Edwardi testament andis Victoire’ile ainukontrolli tütre üle, kuid jättis naisele ka viletsama päranduse. Surivoodil oli Edward palunud, et naine ei unustaks teda, ja nii see kahtlemata oli. Ent Edward soovitas ka, et Victoire usaldaks tema sõpra ja teenrit John Conroyd. Mustade juuste ja teatraalse välimusega endine armeekapten leidis end nüüd üksildase ja isoleeritud hertsoginna pühendunud ja ustava teenri rollis ja tal olid võimu kasvatamiseks ja oma huvide edendamiseks käes peaaegu piiramatud võimalused. Conroyst oli Victoire’ile sellel tema elu kriitilisel ajal otsekohe kasu: ta korraldas hertsoginnale Couttsi pangas uue laenu.⁴⁷ Ta oli naise meelest imeliselt aktiivne ja võimekas, samal ajal kui hea Leopold oli taibukuses ja otsuste langetamisel üsna aeglane.⁴⁸ Victoire’il ei olnud raha ning ta ei olnud isegi kindel, kas prints-regent, kes oli nüüd tegelikult uus kuningas George IV, lubab tal Kensingtoni paleesse naasta. Conroy ja Leopold saatsid lese kibekülma ja rõske ilmaga tagasi Londonisse, kogu tee hoolitses ta väga tähelepanelikult vaese väikse lapse eest.⁴⁹

      Kaheksateistkümne kuuga oli Victoire kaotanud oma rahuliku elu Amorbachis, abikaasa ja igasuguse väljavaate turvalisuseks talle võõral Inglismaal. „Mu vaeses peas valitseb säärane segadus, ma suudan vaevu mõelda,“ tunnistas Victoire, leides lohutust vaid armsas väikses Vickelchenis.⁵⁰

      Kuid Edward oli pärandanud oma perele ka midagi olulisemat kui võlad ja kahtlase kapten Conroy teened. Hoolimata Edwardi suures osas paguluses veedetud masendavast ja raisatud elust oli Julie talle näidanud, milline on normaalne romantiline suhe, ning Victoire’iga oli Edward selle ellu viinud. Mehe püsiva mõju all võitles Victoire nüüd lõvina, et tütre ligidusse jääda, isegi kui see tähendas ohte. Ta oleks võinud tõmbuda tagasi Amorbachi, nagu Briti ladvik nüüd soovis. Ta oleks võinud lasta toriseval George IV-l oma lapse üles kasvatada, ometi jäi ta üksi, peaaegu sõpradeta ja tundmatuna riiki, kus ta ei osanud isegi kohalikku keelt.⁵¹

      Seetõttu kasvas Victoria üles inimeste keskel, kes suhtusid kirglikult temasse ja tema tulevikku. Ta õppis neilt midagi, mida tulevasel kuningannal või kuningal on kindlasti raske õppida: kuidas luua pere ja kuidas armastada. See õnnelik juhus päästis lõppkokkuvõttes monarhia.

      1 Tlk Georg Meri. [ ↵ ]

      4

      „Ma olen hea“: Kensingtoni palee,11. märts 1830

      Õpetaja ulatab talle raamatu. Selle lehtede vahel on tabel Briti kuningate ja kuningannade nimedega. Valges kleidis ja korallkaelakeega Victorial on kenad helepruunid juuksed ja pruntis alahuul, mis kipub alla vajuma, kui tal ei ole meeles suud kinni hoida. Ta saab peagi üheteistkümneseks. Seni on teda hoitud troonipärilusrea kohast teadmatuses. Vaata tabelit, öeldakse talle. Tema onu kuningas George IV on raskesti haige. Ta ei ela enam kaua. Kes on järgmine?

      See, mis järgneb, on üks tuntumaid ja dramaatilisemaid stseene Victoria elus. Istudes Kensingtoni palees roosipuust laua taga, kus ta oma õppetükke tegi, uuris ta tabelit, mõtles selle üle ja sai aru. Kui tema vanim onu George sureb, võtab trooni üle vanuselt järgmine onu William. Ja kui tema sureb, peab temast endast saama kuninganna.

      „Näen, et olen troonile lähemal, kui arvasin,“ olevat Victoria öelnud. „Ma olen hea!“

      Sellest saab üks Victoria lapsepõlve kuulsamaid lauseid, mis rõhutab vastutus- ja kohusetunnet: oma riigi valitsemise ülesandele tuleb astuda vastu samamoodi nagu prantsuse keele õppimisele.

      Kuid ka see ka tegelikult nii oli?