oleks kumbki lause päris tõsi.
„Hah,” noogutab Britt-Marie.
Seejärel lahkub Britt-Marie tööbüroost. Tüdruk arvab muidugi, et see oli nende viimane kohtumine, sest tal ei ole aimugi, kui tõsiselt Britt-Marie oma tabeleid võtab. Tüdruk ei ole ilmselgelt kunagi näinud Britt-Marie rõdu.
See on ülimalt esinduslik rõdu.
Väljas on jaanuar, õhk on talviselt külm, aga maas ei ole lund, miinuskraadid ilma tõenduseta. Rõdutaimedele kõige hullem aastaaeg. Pärast tööbürood läheb Britt-Marie toidukauplusse, mis ei ole tema tavapärane toidukauplus, ja ostab kõik need kaubad, mis tal tabelis kirjas on. Talle ei meeldi üksi poes käia, sest talle ei meeldi ostukäru lükata. Ostukäru lükkab alati Kent, Britt-Marie kõnnib kõrval ja hoiab käru äärest kinni. Mitte selleks, et katsuda käru juhtida, vaid talle meeldib hoida kinni asjadest, millest hoiab kinni ka Kent. Tunda, et nad liiguvad ühes suunas.
Ta sööb külma õhtusööki, täpselt kell kuus. Kuna ta on harjunud öö läbi üleval istuma ja Kenti ootama, üritab ta Kenti portsu külmikusse panna. Aga ainus olemasolev külmik on täis tibatillukesi alkoholipudeleid. Ta istub voodile, mis ei ole tema oma, ja hõõrub neljandat sõrme, tal on halb harjumus seda hõõruda, kui ta on närvis. Mõni päev varem istus ta oma voodil ja keerutas sõrmes abielusõrmust, kui oli madratsi küpsetuspulbriga hoolikalt puhtaks teinud. Nüüd hõõrub ta valget laiku sõrmel, kus varem oli abielusõrmus.
Sellel majal on aadress, aga see pole ei korter ega kodu. Põrandal seisab kaks piklikku rõdutaimekasti, aga hotellitoal ei ole rõdu. Britt-Mariel ei ole kedagi, kelle pärast peaks öö läbi üleval istuma ja ootama.
Ta teeb seda ikkagi.
2
Tööbüroo avatakse kell 9.00. Britt-Marie ootab enne sisseastumist, kuni kell saab 9.02, sest ta tõesti ei taha endast pealetükkivat muljet jätta.
„Te lubasite täna ühendust võtta,” teatab ta üldsegi mitte pealetükkivalt, kui tüdruk kabineti ukse avab.
Tüdruku poisipea on täna teistsugune. Juuksed on pigem viltu kui püsti. Mitte nii, nagu see olekski nõnda mõeldud, vaid nii, nagu sõltuks soeng sellest, mis asendis tüdruk õhtul magama jäi. Küllap on see praktiline, tüdrukul ei ole vist aega selle pärast muretseda, et soeng võiks tema karjääri takistada. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte, Britt-Marie ei mõista kedagi hukka. Aga ta ise on teinud endale soengu nii, nagu tehakse, kui soengut oluliseks peetakse.
„Mida?” hüüatab tüdruk ja tema näos pole ühtki positiivset varjundit.
Kabinetis istuvad võõrad inimesed. Plasttopsidega.
„Kes need on?” tahab Britt-Marie teada.
„Mul on koosolek,” vastab tüdruk.
„Hah, see on muidugi tähtis,” nendib Britt-Marie ja silub oma seelikul kortsu, mida näeb ainult tema.
„Jah … tähendab …” alustab tüdruk.
Britt-Marie noogutab ja nendib tõesti ülimalt mõistvalt ja üldsegi mitte hukkamõistvalt:
„Aga mina muidugi ei ole tähtis.”
Tüdruk niheleb, nagu oleks tema riiete suurus äkitselt muutunud.
„Noh, ma ju ütlesin eile, et ma võtan ühendust, kui mõni töökoht tekib, ma ei öelnud, et täna …”
Britt-Marie võtab käekotist märkmiku ja osutab pedagoogiliselt.
„Mul on see tabelis kirjas.”
Tüdruku sõrmeotsad puudutavad laupa, nagu püüaksid sealt pisikesi nähtamatuid naelu välja tõmmata.
„Ma ütlesin, et see … võib … juhtuda täna.”
Britt-Marie naeratab igati heasoovlikult.
„Ma ei oleks seda tabelisse kirja pannud,kui te poleks seda öelnud,mõistate?”
Tüdruk hingab sügavalt sisse.
„Mul on koosolek, ma pean …”
„Võib-olla oleks teil rohkem aega inimestele töökohti otsida, kui te päevad otsa koosolekuid ei peaks?” soovitab Britt-Marie hoolivalt.
Tüdruk vaatab kella.
„Mul on kahju, aga ma tõesti ei saa sind aidata …”
Britt-Marie hingab erakordselt kannatlikult.
„Te peate. See on tabelis kirjas. See on teie viga, mõistate?”
Tüdruku silmad lähevad veidi suuremaks.
„Mida?”
Britt-Marie hoiab käekotti kahe käega enda ees, nagu oleks see tõukeratta juhtraud.
„Teie sundisite mind tindiga kirjutama. Nüüd ei ole võimalik seda tabelist ära kustutada.”
Tüdruk köhatab ja annab märkmiku tagasi.
„Mul on väga kahju, kui on juhtunud arusaamatus, aga ma pean oma koosolekule tagasi minema.”
Britt-Marie hoiab käekotti kõvemini.
„Hah. Nii et teie meelest pean mina siin istuma ja ootama, nagu mul poleks midagi targemat teha, eks ole?”
„Ei … ma tahtsin öelda, et …” üritab tüdruk vaielda, aga Britt-Marie on juba koridoris toolil istet võtnud.
Olles tooli enne muidugi taskurätiga puhtaks pühkinud. Inimese moodi.
Tüdruk sulgeb ukse ohates ja kinnisilmi, natuke sedamoodi nagu inimene, kes puhub tordiküünlaid ja soovib kogu hingest midagi. Britt-Marie jääb üksinda koridori. Ta paneb tähele, et tüdruku kabineti uksel on kaks kleepsu, ukselingist pisut madalamal. Niisugusel kõrgusel, nagu oleksid need laste kleebitud. Need on jalgpallipildid. See meenutab talle Kenti, sest Kent armastab jalgpalli. Ta armastab jalgpalli nii, nagu ta elus mitte midagi muud ei armasta. Jalgpall on talle isegi armsam kui tema harjumus inimestele rääkida, kui palju tema asjad maksavad, ja taevas olgu tunnistajaks, et seda armastab Kent tõesti väga.
Suurte jalgpallivõistluste ajal ei ole Kenti ja Britt-Marie hommikulehe vahel ristsõnade lisa, vaid selle asemel on jalgpallivõistluste erilisa, ja siis ei kuule Kenti suust enam ainsatki mõistlikku sõna. Kui Britt-Marie küsib, mida ta õhtusöögiks soovib, pomiseb ta jalgpallilt pilku pööramata:„Vahet pole.”
Seda ei suuda Britt-Marie jalgpallile andeks anda. Ei Kenti ega ristsõnade röövimist.
Ta hõõrub valget laiku oma neljandal sõrmel. Tal on meeles viimane kord, kui hommikuleht asendas ristsõnalisa jalgpallilisaga, sest siis luges ta ülejäänud ajalehe neli korda läbi, lootuses, et seal on ehk peidus mõni väike ristsõnamõistatus, mis tal on kahe silma vahele jäänud. Ei olnud, aga see-eest oli seal uudis ühe Britt-Marie vanuse naise kohta, kes oli surnud. See on Britt-Mariel siiani meeles. Seal kirjutati, et naine oli mitu nädalat surnult vedelenud, sest ta leiti alles siis, kui naabrid hakkasid kaebama, et tema korterist tuleb haisu. Britt-Mariel ei lähe see uudis meelest, sest ta peab tahes-tahtmata mõtlema, kui piinlik see oleks, kui naabrid haisu üle kurdaksid. Ajalehes kirjutati, et naine suri loomulikku surma. Üks naaber rääkis, et„naise õhtusöök oli ikka veel laual, kui majaomanik korterisse sisse läks”. Britt-Marie küsis Kentilt, mida too naine tema arvates võis süüa, sest söögi ajal saabunud surm tundus eriti piinlik, justkui oleks toit olnud halb. Kent pomises, et vaevalt sel mingit tähtsust oli, ja keeras jalgpalli valjemaks. Britt-Marie hing kisendas.
See on vägagi tähtis. Õhtusöögil peab olema mõte.
Möödub pool tundi, enne kui tüdruku kabineti uks avaneb. Inimesed tulevad välja. Tüdruk ütleb head aega ja naeratab entusiastlikult, jääb lävele seisma, vaatab Britt-Marie poole ja naeratab pisut vähem entusiastlikult.
„Ahah,