Seal on küll noortekeskus, mis ei ole veel suletud, aga ainult sellepärast, et seda pole veel jõutud kinni panna. Arusaadav, et terve alevi likvideerimine võtab aega, nii et noortekeskus on pidanud oma järjekorda ootama. Borgi kaks ülejäänud tajutavalt olemasolevat asja on jalgpall ja pitsabaar, sest need kaks näivad olevat viimased, mis inimkonna maha jätavad.
Britt-Marie esimene kokkupuude pitsabaari ja noortekeskusega leiab aset nii, et ühel jaanuaripäeval peatab ta oma valge auto nende vahel kruusaga kaetud parklas. Tema esimene kokkupuude jalgpalliga leiab aset nii, et ta saab sellega väga kõva matsu vastu pead.
See juhtub kohe pärast seda, kui tema auto plahvatab. Kokkuvõtlikult võib vist öelda, et Borgi ja Britt-Marie esimene mulje teineteisest ei ole läbinisti positiivne.
Kui päris täpne olla, siis toimub plahvatus juba siis, kui Britt-Marie parklasse keerab. Auto kaassõitjapoolel, nagu Britt-Marie selgesti kuuleb. See kõlab nagu „PÕMAKI”, kui Britt-Marie peaks seda heli kirjeldama. Asjakohaselt paanikasse sattudes laseb ta nii siduri kui ka piduri lahti, mille peale auto läkastab, nagu oleks teda popkorni söömise ajal ehmatatud, ja pärast mõningaid kohatult dramaatilisi eksirännakuid üle jaanuarikuiselt jäätunud lompide jääb järsult seisma maja ees, millel on vahelduva eduga põlevatest punastest neoontähtedest kiri PIZZ R A. Kabuhirmus kargab Britt-Marie autost välja, oodates igati loogiliselt, et plahvatus paneb auto põlema. Aga ei pane. Britt-Marie seisab hoopis üksinda parklas keset niisugust vaikust, mida esineb ainult alevites, mitte kunagi linnades. See on pisut ärritav. Ta kohendab seelikut ja hoiab käekotist kõvasti kinni.
Mööda kruusa veereb Britt-Marie autost rahulikult eemale jalgpall ja kaob hoone taha, millel on kiri NOORTEK SKUS. Samal hetkel, kui jalgpall nurga taha veereb, hakkab miski kolksuma. See kõlab nii, nagu kuivataks keegi tekke ja oleks pannud pesukuivatisse tennisepallide asemel kivid. See tundub muidugi ebatõenäoline, aga selles majas, kus Britt-Marie ja Kent elavad, on ühispesuruumis niisuguseid asju ette tulnud. Inimestele võib nüüdsel ajal pähe tulla mida iganes.
Ta võtab käekotist välja oma tabeli. Selle ülemisel real on kirjas „Sõita Borgi”. Ta märgib selle punkti täidetuks. Järgmine punkt on „Tuua postkontorist võti”.
Ta võtab mobiiltelefoni, mille Kent talle viis aastat tagasi kinkis, ja helistab sellega esimest korda.
„Halloo?” ütleb tööbüroo tüdruk.
„Kas nüüdsel ajal võetakse telefonikõnesid vastu niimoodi?” küsib Britt-Marie.
Hoolivalt. Mitte kriitiliselt.
„Mida?” kostab tüdruk, mõne hetke veel õnnelikus teadmatuses asjaolust, et Britt-Marie väljumine tööbüroo ruumidest ei pruugi tingimata tähendada tema kadumist tüdruku elust.
„Ma olen nüüd siin selles Borgi-nimelises kohas. Siin käivad mingid hirmsad kolksud ja mu auto plahvatas. Kui kaugel postkontor siit on?” pärib Britt-Marie.
„Britt-Marie?” küsib tüdruk pärast mõtlemisaega, mille jooksul ta on hellitanud lootust, et vastus on ei.
„Sind on väga kehvasti kuulda!” teatab Britt-Marie.
„Plahvatas?” imestab tüdruk.
„Autol on midagi viga. See plahvatas, ma kuulsin selgesti,” seletab Britt-Marie.
„Kas sinuga on kõik korras?” küsib tüdruk murelikult.
„Muidugi! Aga mis autost saab?” vastab ja küsib Britt-Marie.
„Noh … tähendab … see on ju sinu auto,” ütleb tüdruk.
„Hah,” nendib Britt-Marie.
Hetke valitseb vaikus.
„Halloo?” ütleb Britt-Marie.
„Jah?” ütleb tüdruk.
„Jah!” kuulutab Britt-Marie.
„Ma ei tea autodest midagi,” üritab tüdruk puigelda.
Britt-Marie laseb õhu kopsudest igati kannatlikult välja.
„Sa ütlesid, et ma helistaksin, kui mul on küsimusi,” tuletab ta meelde.
Britt-Marie meelest ei ole õiglane oodata, et ta ise teaks autodest kõike. Pärast Kentiga abiellumist on ta ainult mõne korra autot juhtinud, sest ta ei sõida kunagi autoga ilma Kentita ja Kent on erakordselt hea autojuht.
„Ma pidasin silmas küsimusi … töö kohta,” ohkab tüdruk teises otsas.
„Hah. See on muidugi ainus tähtis asi. Karjäär. See, et plahvatus minule otsa peale teeb, ei ole muidugi oluline,” nendib Britt-Marie.
„Ma ei mõelnud seda nii,” pomiseb tüdruk.
„Ongi vist hea, kui ma ära suren. Siis jääb üks töökoht vabaks. Mõjub statistikale hästi,” ütleb Britt-Marie igati sõbralikult ja üldsegi mitte nii, nagu haletseks ta ennast.
Ta teab väga hästi, kuidas statistikaga lood on. Nüüdsel ajal kirjutatakse lehtedes nii palju statistikast, et ristsõnade jaoks jääb hädavaevu ruumi.
„Kulla Britt-Mar…” alustab tüdruk.
„Sind on väga kehvasti kuulda!” ütleb Britt-Marie hoolivalt ja lõpetab kõne.
Siis seisab ta üksinda ja hammustab põski. Kõvasti.
Noortekeskuse taga kolksub miski ikka veel. Niisiis ei ole noortekeskust veel suletud, aga see on plaanis sulgeda, nagu Britt-Marie eile tööbüroo tüdrukult kuulis. Vallavolikogu detsembrikuisel istungil lihtsalt ei jõutud sulgemisotsust vastu võtta, sest enne oli tarvis sulgeda nii palju muid asutusi, et noortekeskuse sulgemise otsuse pärast oleksid volikogu liikmed pidanud oma jõululõuna edasi lükkama. Kuna jõululõuna kuulutati edasilükkamatuks, lükati hoopis noortekeskuse sulgemine edasi järgmise istungini, mis omakorda lükkus edasi jaanuari lõppu seoses volikogu liikmete puhkusega. Muidugi oleks valla infospetsialist pidanud tagama, et see info jõuaks personaliosakonda, aga paraku läks infospetsialist puhkusele ja unustas kahjuks personaliosakonda sellest informeerida, mistõttu jaanuari alguses teatati tööbüroole, et noortekeskuse majahoidja töökoht on vakantne, sest personaliosakond avastas, et seal on maja, millel puudub hoidja. Nii lihtne see oligi, ja nii keeruline.
Niisiis on see töö mitte ainult haruldaselt madala palgaga, vaid ka ajutine – kestab ainult kolm nädalat, kuni volikogu oma järgmisel istungil võtab vastu otsuse noortekeskus sulgeda. Pealegi asub noortekeskus Borgis – alevis, mille kõige positiivsem omadus on selle teeäärne asukoht. Seega ei kandideerinud sellele töökohale kuigi palju huvilisi.
Aga juhtus nii, et tööbüroo tüdruk, kes oli üleeile sunnitud Britt-Marie seltsis lõhet sööma, lubas Britt-Mariele, et ta tõesti püüab talle töökoha leida. Seepärast koputas Britt-Marie järgmisel hommikul kell 9.02 tüdruku kabineti uksele, et uurida, kuidas otsimine edeneb. Tüdruk klõbistas veidi aega arvutit, ohkas niimoodi, nagu inimene ohkaks, kui tal oleks ninasõõrmes mingi püramiidikujuline ese, ja ütles: „Üks on. Aga see asub pärapõrgus ja palk on nii vilets, et kui sa töötu abiraha saaksid, kaotaksid sa rahaliselt, kui selle vastu võtaksid.”
„Mina ei saa mingeid abirahasid,” vastas Britt-Marie, lausudes sõna„abirahad” toonil, millega tavaliselt räägitakse ainult haigustest. Tüdruk ohkas taas ja katsus rääkida midagi ümberõppekursustest ja meetmetest, mida ta võiks Britt-Mariele selle asemel pakkuda, aga Britt-Marie selgitas, et tema suhtes ei ole küll vaja mingeid meetmeid tarvitusele võtta.„Aga kulla Britt-Marie, seda tööd jätkub ainult kolmeks nädalaks ja sa pead kolima sinna kaugele … Borgi,” üritas tüdruk vaielda ning otsis samal ajal oma arvutis kaardilt Borgi.
„Hah,” ütles Britt-Marie ja kohendas süles käekotti. Tüdruk kompas mõtlikult sõrmeotstega laupa ja lisas väga tõsiselt:„Britt-Marie, ma ei taha halvasti öelda, aga sinu vanuses inimesel ma tõesti ei soovitaks niisugusele töökohale kandideerida.” Britt-Marie noogutas