Kontrollitakse telefone. Lapsed pannakse kärudesse-vankritesse. Meg teeb veel viimase märkuse ja naerab, visates oma kauneid juukseid. Peaaegu alateadlikult heidan ka enda omi üle pea. Ei tule välja. Lokkidega ongi see häda, et nad ei liugle, vaid hüppavad.
Megi juuksur Jonathan hoiatas mind, et mul pole mõtet teha sama lõikust mis Megil, aga ma ei kuulanud teda.
Meg seisab kohviku ees, kirjutab kellelegi sõnumit. Ilmselt Jackile. Nad arutavad, mida õhtuks süüa, või teevad nädalavahetuseks plaane. Mulle meeldivad Megi rasedateksad. Mul on ka selliseid vaja – midagi, millel on veniv värvel. Mõtlen, kust ta need ostis.
Kuigi näen Megi peaaegu iga päev, olen temaga rääkinud vaid korra. Ta küsis, kas meil on veel Bran Flakesi helbeid, kuid meil oli kõik otsas. Soovin, et oleksin saanud vastata jaatavalt. Soovin, et oleksin saanud minna kiikuvate plastmassuste taha ja naasta karbi Bran Flakesiga ainult talle.
See juhtus mai algul. Juba siis kahtlustasin, et ta on rase. Kaks nädalat hiljem võttis ta farmaatsiatoodete riiulilt rasedustesti ja mu kahtlused said kinnitust. Nüüd on meil mõlemal kolmas trimester, ainult kuus nädalat veel oodata, ja Megist on saanud mu eeskuju, sest ta laseb abielul ja emadusel paista nii lihtsana. Esiteks on ta jalustrabavalt kaunis. Vean kihla, et ta võis vabalt olla modell. Mitte buliimiline moelavadel kõndija ega ohoo-efekti esile kutsuv tabloidide nädalapiiga, aga tervislik ja seksikas naabritüdruk. Selline, kes reklaamib pesupulbrit või kodukindlustust ja jookseb alati üle lillelise aasa või labradoriga rannal.
Mina olen kaugel sellest. Ma pole eriliselt kena, aga ma pole ka inetu. „Ohutu“ on ilmselt õige sõna. Olen see vähem võluv sõber, keda kõik ilusad tüdrukud vajavad, sest ma ei röövi nende sära ja olen neile tänulik jääkide (toidu ja kallimate) eest.
Üks kaupluste kurbadest tõdedest on see, et inimesed ei märka riiulite täitjaid. Ma olen nagu ukse ees magav hulgus või papist silti hoidev kerjus – nähtamatu. Mõnikord küsib keegi mu käest midagi, kuid kui ma vastan, ei vaata nad mulle kunagi otsa. Kui kauplusele tehtaks pommiähvardus ja kõik peale minu oleks evakueeritud, küsiks politseinik: „Kas nägite poes veel kedagi?“
„Ei,“ kõlaks vastus.
„Aga riiulite täitja?“
„Kes?“
„See isik, kes paneb kaupa riiulitele.“
„Ma ei pööranud sellele mehele tähelepanu.“
„See oli naine.“
„Kas tõesti?“
See ma olen: nähtamatu, märkamatu kaubaväljapanija.
Vaatan õue. Meg kõnnib kaupluse poole. Automaatuks avaneb. Meg võtab plastmassist ostukorvi ja jalutab esimesse riiulivahesse: juur- ja puuvili. Kui ta jõuab vahekäigu lõppu, pöörab ta ümber ja suundub siiapoole. Ma jälgin ta liikumist ja näen teda vilksamisi, kui ta möödub pastast ja tomatikonservidest.
Ta keerab minu vahesse. Lükkan ämbri kõrvale ja astun tagasi, mõeldes, kas peaksin ükskõikselt harjale toetuma või tõstma selle õlale nagu puust püssi.
„Ettevaatust, põrand on märg,“ ütlen ma, nagu räägiksin kaheaastasega.
Mu hääl üllatab teda. Ta pomiseb tänusõnad ja libiseb mööda, kõht puudutab peaaegu minu oma.
„Millal teie tähtaeg on?“ küsin.
Meg peatub ja keerab end ringi. „Detsembri algul.“ Ta märkab, et ma olen rase. „Ja teil?“
„Samal ajal.“
„Mis kuupäeval?“ küsib ta.
„5. detsembril.“
„Poiss või tüdruk?“
„Ma ei tea. Aga teil?“
„Poiss.“
Ta tassib Lachlani tõukeratast. „Teil üks juba on,“ ütlen ma.
„Kaks,“ vastab tema.
„Ohoo!“
Ma vahin teda. Ütlen endale, et pööraksin pilgu ära. Vaatan oma jalgu, siis ämbrit, kondenspiima ja sinepipulbrit. Oleksin pidanud midagi muud ütlema. Ma ei suuda mõelda.
Megi korv on raske. „Noh, õnn kaasa!“
„Teile samuti,“ ütlen mina.
Ta on läinud, suundunud kassasse. Korraga mõtlen ma kõikidele asjadele, mida oleksin võinud öelda. Ma oleksin võinud küsida, kus ta sünnitab. Millise sünnitusviisi ta on valinud? Oleksin võinud kommenteerida tema venivaid teksaseid. Küsida, kust ta need ostis.
Meg on läinud kassajärjekorda, sirvib kõmuajakirju, kuni ootab oma korda. Uus Vogue ei ole veel väljas, aga ta lepib Tatleri ja Private Eyega.
Härra Patel hakkab Megi oste skannima: munad, piim, kartulid, majonees, rukola ja parmesan. Inimese kohta saab ostukorvi järgi palju teada; taimetoitlased, veganid, alkohoolikud, šokohoolikud, kaalujälgijad, öised pidutsejad, kassiarmastajad, koeraomanikud, kanepikimujad, tsöliaakiahaiged, laktoositalumatud ja need, kel kõõm, diabeet, vitamiinipuudus, kõhukinnisus või sissekasvanud varbaküüs.
Niimoodi ma teangi nii palju Megi kohta. Ma tean, et ta on vääratanud taimetoitlane, kes hakkas punast liha uuesti sööma siis, kui jäi rasedaks, kõige tõenäolisemalt raua tõttu. Talle meeldivad tomatil põhinevad kastmed, värske pasta, kodujuust, tume šokolaad ja need võiküpsised, mida müüakse plekk-karbis.
Ma olen temaga nüüd päriselt rääkinud. Me oleme loonud sideme. Meist saavad sõbrad, Megist ja minust, ja ma saan samasuguseks nagu tema. Ma loon endale armsa kodu ja teen oma mehe õnnelikuks. Me käime Megiga joogatrennis ja vahetame retsepte ning kohtume igal reedehommikul oma emade grupiga, et kohvi juua.
Meghan
Järjekordne reede. Ma kriipsutan päevi järjest maha, joonistan kalendrisse riste, tõmban pika joone seinale. See rasedus tundub olevat pikem kui eelmised kaks. Justkui mässaks mu keha selle mõtte vastu, pärides aru, miks keegi temaga nõu ei pidanud.
Eelmisel õhtul arvasin, et saan südamerabanduse, aga need olid vaid kõrvetised. Madrase kana oli suur viga. Jõin terve pudeli Gavisconi, mis maitseb kui vedel kriit ja paneb röhitsema nagu rekajuhi. Kui see laps sünnib, näeb ta välja nagu Andy Warhol.
Nüüd on mul vaja pissida. Oleksin pidanud kohvikus ära käima, aga siis ei tundunud see hädavajalik olevat. Vaagnalihased teevad ületunde, kui kiirustan läbi pargi, ja kirun iga kord, kui Lachlani tõukeratas mind vastu säärt lööb.
Palun ära pissi! Palun ära pissi !
Ühe parginurga on hõivanud mingi treeninggrupp. Siin-seal on personaaltreenerid, kes seisavad oma kliendi kõrval ja ütlevad, et ta teeks veel ühe kätekõverduse või istessetõusu. Võib-olla võtan endale ka mõne sellise, kui see kõik möödas on. Jack on hakanud mu suuruse teemal nalja tegema. Ta teab, et seekord olen ma suurem, sest ma ei saanud pärast Lachlanit tagasi raseduseelsesse kaalu.
Ma ei oleks tohtinud hakata end süüdlasena tundma. Rasedad peaksid saama süüa šokolaadi ja kanda mugavat pidžaamat ja armatseda pimedas. Mitte et seda praegu just tihti ette tuleks. Jack pole mind mitu nädalat puudutanud. Arvan, et teda vaevab see kummaline vastumeelsus magada naisega, kes kannab tema last, ja ta näeb minus mingisugust neitsilikku madonnat, keda ei tohi rüvetada.
„Asi pole selles, et sa oled paks,“ ütles ta ühel õhtul.
„Ma ei ole paks, ma olen rase.“
„Muidugi, seda ma öelda tahtsingi.“
Ma nimetasin teda värdjaks. Tema nimetas mind Meghaniks. Ta teeb seda siis, kui me vaidleme. Mulle meeldib Meg, sest see meenutab mulle muskaati[1.] – eksootilist maitseainet, mille pärast inimesed ja riigid on sõdu pidanud.
Meil