on temaga vedanud,“ ütleb ema.
„Vabandust?“
„Jackiga.“
Ma naeratan ja noogutan, ikka veel vaadates aeda, kus leegid grillist välja nilpsavad.
„Mul pole õrna aimugi, mida ma temaga peale hakkan,“ lausub ema, viidates isa pensionilejäämisele.
„Tal on plaanid.“
„Golf või aiapidamine? Kuu aja pärast hullub ta igavusest.“
„Te võite alati reisima minna.“
„Ta tahab minna tagasi kohtadesse, kus me oleme varem käinud. Nagu palverännakule.“
Ema meenutab mulle seda korda, mil nad käisid uuesti Kreeka hotellis, kus nad olid veetnud mesinädalad. Nad olid ärganud öösel kell kolm selle peale, et venelased lehvitasid rahaga ja nõudsid seksi.
„See koht oli bordelliks muudetud.“
„Kõlab kui seiklus,“ ütlen mina.
„Ma olen liiga vana sedasorti seikluseks.“
Kui liha on sobivaks kärsatatud, istume sööma. Lachlanil ja Lucyl on oma väike laud, aga ma kolin nende juurde, meelitades Lucyt sööma ja takistades Lachlanit vorsti ketšupisse uputamast.
Öeldakse tooste ja peetakse kõnesid. Paps muutub härdameelseks ja ta hääl kähedaks, kui ta räägib sellest, mida talle tähendab perekond. Jack jätkab vaimutsemist, kuid selleks pole sobiv aeg ega koht.
Kell kümme tassime mõlemad ühe magava lapse autosse ja jätame hüvasti. Mina sõidan. Jack tukub. Koju jõudnud, äratan ta ja me kordame protseduuri, viies lapsed voodisse. Ma olen kurnatud ja kell pole veel üksteistki.
Jack tahab öönapsu.
„Kas sa pole küllalt joonud?“ ütlen mina, tahtes sõnad kohe tagasi võtta.
„Mida sa ütlesid?“
„Ei midagi.“
„Ei, ma kuulsin sind.“
„Vabandust. Ma ei mõelnud nii.“
„Jah, mõtlesid küll.“
„Ärme tülitse. Ma olen väsinud.“
„Sa oled alati väsinud.“
Liiga väsinud, et seksida, peab ta silmas.
„Ma olen kogu nädala tahtnud seksida, aga sa ei olnud huvitatud,“ valetan mina.
„Kas mind võib selles süüdistada?“ küsib Jack.
„Mida see tähendab?“
Ta ei vasta, aga ma tean, et ta tahab öelda, et ei pea mind praegu atraktiivseks ega ole tahtnud veel üht last. Kahest piisab. Poiss ja tüdruk – täpselt nagu peab.
„Ma ei teinud seda meelega,“ ütlen. „See oli õnnetus.“
„Ja sina otsustasid selle alles jätta.“
„Me leppisime kokku.“
„Ei, sina otsustasid.“
„Tõesti? Kas seda sa räägidki oma semudele kõrtsis, et oled tuhvlialune, keda sunnitakse lapsi saama?“
Jacki haare klaasi ümber tugevneb ja ta paneb silmad kinni, justkui loeks kümneni. Ta võtab joogi aeda kaasa ja süütab sigareti pakist, mida ta hoiab köögikella kõrval kõrgel riiulil. Ta teab, et ma vihkan, kui ta suitsetab. Ta teab ka seda, et ma ei kurda.
Meie tülid ongi sellised. Me ütleme teravusi, aga ei loobi taldrikuid. Me läheme nende õrnade kohtade, nõrkuste ja piinlike seikade kallale, mida oleme teineteise kohta abielu jooksul teada saanud.
Kunagi leppisime kokku, et ei lähe kunagi magama teineteise peale vihasena. Ma ei tea, millal see muutus. Ma ütlen endale pidevalt, et kõik muutub, kui laps on sündinud. Mul on rohkem energiat. Tema kahtlused kaovad. Me oleme taas õnnelikud.
Agatha
Mõnikord tunnen, justkui tiksuks minevik mu sees nagu fantoomkell, öeldes mulle, milliseid kuupäevi peaks tähistama ja milliseid patte heastama. Täna – 1. novembril – on üks selliseid päevi, teatud sorti aastapäev, ja seepärast ma sõidangi National Expressi bussiga, mis püsib kiirtee sisemisel sõidureal, trööstitu, halli taeva all põhja poole.
Surun otsmiku vastu klaasi ja vaatan, kuidas sõiduautod ja veokid meist mööduvad, nende rattad keerutavad vett ja kojamehed käivad edasi-tagasi. Vihm tundub olevat eriti kohane. Minu lapsepõlvemälestused ei sisalda lõputuid suvesid, pikki õhtupoolikuid ega heinas siristavaid ritsikaid. Minu nooruse Leeds oli lõputult hall, külm ja uduvihmane.
Meie perekonna maja ei ole enam, see on kokku lükatud, et teha ruumi kaubalaole. Ema ostis uue maja: väikse terrassiga, üsna meie vana maja lähedal. Raha eest, mille mu kasuisa talle jättis. Kasuisa suri golfiväljakul, löönud palli auku vindiga. Südamerabandus. Kes oleks võinud arvata, et tal süda olemas on? Ema helistas, et mulle seda uudist teatada ja küsida, kas tulen matustele, aga ütlesin talle, et pigem rõõmustan kaugelt.
Ma ei lähe täna ema vaatama. Ta on Hispaanias „talvitumas“, nagu talle meeldib nimetada tegevust, mis tähendab Marbellas basseini ääres enese grillkanaks praadimist, sangria joomist ja kohalike vastu jäme olemist. Ta ei ole rikas, vaid niisama rassistlik.
Leedsi bussijaamast suundun lähimasse lillepoodi ning lasen seal kipslillest ja rohelistest lehtedest teha kolm väikest pärga. Lilleseadja pakib need paberisse ja paneb läikivasse pappkarpi, mille ma torkan oma õlakotti. Hiljem ostan võileiva ja joogi ning võtan takso, et sõita mööda A65 Kirkstallini, kus tee ületab Aire’i jõe. Takso viib mu Broadlea Hilli lähedale, kus ma ronin trepist üles ja kõnnin mudast rada pidi läbi metsa.
Oskan nimetada suuremat osa puudest ja põõsastest ning linde tänu Nickyle, oma kunagisele abikaasale. Ta arvas, et ma ei kuulanud, kui ta midagi rääkis või näitas, aga mulle meeldis tema lugusid kuulata ja ma imetlesin, kui palju ta teadis.
Ma kohtusin Nickyga kuu pärast oma kolmekümnendat sünnipäeva – just siis, kui arvasin, et aeg Härra Õige või Härra Vale või üldse mingi Härra kohtamiseks hakkab otsa saama. Suurem osa mu sõpru oli selleks ajaks abielus või kihlatud või pikaajalises suhtes. Mõni oli teist või kolmandat korda rase, soovides suurt peret või rohkem toetusi või siis kogemata.
Londonis elades töötasin ajutiste töötajate agentuuris, asendades lühikest aega kellegi sekretäri, tavaliselt sünnituspuhkusel naisi. Mul oli üüritoake Camdenis kebabipoe kohal, mis pakkus kaklusi ja „doonorkebabe“, kui pubid olid öösel uksed kinni pannud.
Oli halloween. Kamp nõidu, kolle ja kummitusi koputas uksele ja sirutas minu poole koti või korvi. Olin just teinud järjekordse annetuse Briti hambatohtritele. Leidsin end köögist paljajalu, tundes end nagu piimapakk, mis on liiga kauaks külmikusse jäänud.
Mu sülearvuti köögilaual oli lahti. Mõlemal pool arvutit oli hunnik masinakirjas lehekülgi. Kolm kuud olin transkribeerinud lindistusi Nicholas David Fyfle’i nimeliselt kirjanikult, kes pani kirja kuulsate sõdurite ja sõjasangarite elulugusid. Tema saatis mulle kulleriga lindistused ja mina saatsin vastu kirjapandud teksti. Ainus teistsugune kontakt olid vaimukad märkused, mis ta lehe äärele kirjutas, kui tahtis, et ma mõne lõigu uuesti trükiksin.
Mõtlesin, kas ta flirdib minuga. Mõtlesin, milline ta välja näeb. Ma kujutasin ette vaikset, piinatud kunstnikku, kes loob katusekambris imeilusat proosat, või siis metsikute juustega kõvasti joovat sõjakorrespondenti, kelle elu on pidevalt ohus. Ma teadsin teda vaid märkuste ja lindilt kostva hääle järgi, mis kõlas lahke ja meeldivana. Teatud silpidel ta kokutas veidi ja naeris närviliselt, kui kaotas järje.
Ma võtsin vastu otsuse. Tekstide postitamise asemel viisin need talle ise kohale, koputades